Eile oli palav ilm ja õues ei jaksanud miskit teha.
2 suuremat jäid alles peale kokkamist
Subikõrvitsaid oli kogunenud aga täitsa paras ports. Kunagi kirjutasin ka miski retsepti, mida suvikõrvitsast teha: Suvikõrvits-seemnest pannile.
Mõtlesin, et teen siis suvikõrvitsa kooki. Vanaema aga arvas, et tema tahaks hoopis suvikõrvitsapirukat. Mis mul siis muud üle jäi, kui tegutsema hakata.
Olen suht aeglane ja segadusttekitav kokkaja. Väidetavalt on mônedel inimestel pärast söögi valmistamist ka köök puhas. Seda ma enda puhul veel täheldanud pole, pigem oli selline tunne, et köögis lõhkes pomm. Aga süüa ma teen ja vahel isegi meeldib. Enamasti kui mina teen süüa, siis lasen kellelgi teisel nôud pesta, see on kindlasti ebameeldiv tegevus, mida väldin nii palju kui võimalik.
• 5dl nisujahu • 1dl jämedaid kaerahelbeid • 4dl valget suhkrut • 1,5-2dl magustamata naturaalset kakaopulbrit • 2 tl soodat + natuke sidrunimahla • 1 tl küpsetuspulbrit • 1/2 tl soola • 1 tl jahvatatud kaneeli • 4 muna • 3,5dl taimeõli • 7,5dl riivitud suvikõrvitsat • 1,5dl purustatud pähkleid või mandleid • soovi korral värskeid või kuivatatud marju
Kuumuta ahi 175 kraadini. Sega eraldi kausis omavahel jahu, kaerahelbed, sooda, küpsetuspulber, sool, kakao ja kaneel. Vahusta munad suhkruga tugevaks vahuks, nõrista sinna segades õli, seejärel jahusegu. Lõpuks sega käsitsi segades sisse riivitud kabatšokk, pähklid ja marjad.
Kalla vormidesse – siit saab kaks kooki – ja küpseta umbes 55-60 minutit. Kui kook on jahtunud, võid glasuurida ja kaunistada. Aga see maitseb hea ka lihtsalt niisama ning säilib maitsvana vähemalt nädala (kui enne otsa ei saa).
Mina ei teinud seda esimest korda, sellepärast julgesin ka muudatusi teha natuke.
Siin ta on – vahetult enne noaga kallale minemist, tegin seekord 2 kooki sellest portsust, eelmine kord valasin vist küll ühte vormi, aga sedasi saab kiiremini valmis.
Mulle ja enamustele maitseb see kook hästi.
Juustu- küüslaugu suvikõrvitsa pirukas
Selle õppisin vist ära naabri käest. Netist leidsin sarnaseid retsepte toorjuustuga ja kodujuustuga. Nii lihtsat ei leidnud, nagu meie teeme.
lehttaigen
riivitud suvikõrvitsat
küüslauku ~15tk
500g riivitud juustu
maitseaineid
Lased lehttaignal enam-vähem ära sulada, teed kahvliga paar auku sisse, viskad ahju 175c juurde. Lased kuldpruuniks pealt tõmmata, võtad ahjust välja, paned peale suvikõrvitsa, soovi korral ka maitseaineid, soola, pipart, ürte. Kui pealt on enam-vähem küpsenud, võtad jälle ahjust ja paned küüslaugu massi peale ja selle peale riivjuustu, viskad jälle ahju. Võtad ahjust välja siis, kui juust hakkab kuldpruuni jumet omandama.
NB! Ootad natuke maitsmisega – kook on TULIKUUM!
Ilustamata kujul, pidin taldriku mujale tõstma, et leida vaba pinda segadusest 😀
Suvikõrvitsa päev oli see, aga kõik sõid ja kiitsid. Mul läks ainult 2 tundi nende tegemise peale. Kiire inimene saaks vast 45 min hakkama.
Suvikõrvitsahooaeg hakkas nüüd, kes soovib minu käest neid ärida, andku teada.
See aasta vaatasin, et teisel pool majaseina on ka väga hea soe nurk, automaatselt mõtlesin tomatite peale, siis tuli aga mõte, et miks mitte kurk? Kurki söövad meil isukalt kõik, tomatipõlgureid on aga rekordiliselt 3 inimest.
Kurgiseeme sai jällegi tellitud realseeds leheküljelt ja sordi nimeks on ‘Wautoma’ Väga varajane ja saagikas kurk valmib 60 päevaga. Parema maitse ja saagikusega kui hübriidid. 10-15cm kurgid, taim ise kasvab 1-1,5m kõrguseks. On ka väga haiguskindel. Ilma kibeda maitseta!
Kurgi seemne panin varakult juba ette kasvama. Teadupäraselt kurgile ei meeldi väga ümber istutamine ja juurte häirimine. Soovitan soojalt kurki ette kasvatada nt biolagunevates topsides nt turbapotis, papp-potis jms. Siis saab edukalt sellega maha panna ja kurk ei jää kiduma mingiks ajaks. Selle katsetasin see aasta ära. Aga üldiselt kuidas kurki kasvatada, saab lugeda veel SIIT.
vasakul äraveninud kurgitaimed
Kurki jällegi võib istutada sügavamale, kuni iduleheni, sest lähemal vaatamisel on näha, kuidas neil veninud kurkidel on moodustunud varre peale juba õhujuured. Iduleheni maasepanekul moodustavad need kohe ka uued juured. See punt läks siit toast otse õue. Ellujäämisprotsent oli täpselt 50%. Eks neile oli natukene šokk õue külma kätte ja kõrvetava päikese alla minek, aga noh, elu on karm 😀 Mul tegelikult ei olnud võimalik neid harjutada, teil kindlasti soovitan seda teha.
3. juunil
See pilt on siis tehtud 3 juunil, kui ma sain valmis sellise huvitava ronimisaluse roniroosile ja kurgile. Mul ei tule väga hästi välja midagi sirgjoones teha. Sellepärast ka enam ei tee, hoopis proovin hästi viltust teha. Aga ma olen rahul sellise väljanägemisega.
Kasutasin siis Anu aida ämbrit, milles tavaliselt on sees loomade mineraal. Põhja on tehtud sel ämbril ka paar auku. Sisse panin hobusesõnnikut, lehti ja musta mulda. Sisse istutasin 2 kurgitaime, 1 lobaoa ja kressi. Lobaoa sellepärast, et uba on hea kaaslane enamikele taimedele ja lisaks lootsin, et siin kasvab, kui mujal ei õnnestu kasvatada. Kressi aga sellepärast, et teda soovitatakse kindlasti koos kurgiga kasvatada.
Selline siis oli roniroosi õis, ise olin juba ära unustanud, mis värvi see on. Siin siis on meeldetuletus, ereroosa ja lõhnab hästi.
23. juuli
Nagu paistab, siis kurk on ikka kõvasti sirutanud ennast igale poole.
Räägin siis, mis hästi ja mis viga on sellel viisil.
Positiivne
ronivat kurki on lihtne korjata
saab maja ääres kiiresti valmis
kurgid väga maitsvad
lähedal võtta
Negatiivne
ei sovita üle 1 kurgi suurde ämbrisse panna, liiga kitsas.
kastma peab iga päev
Kurgid on suuremad kui tavalised, avamaa omad. Ütleks, et poolpikad, väga maitsvad. Koor on sile, suuremate okastega, mis tulevad aga lihtsalt maha. Kurk on väga toitainetenõudlik, läheb samasse kategooriasse suvikõrvitsaga. Mina panin ämbrisse mulla peale juurde jänese pabulaid, kui nägin, et natuke kollakaks hakkasid lehed minema.
Hetkel enam ei jõua meeles hoida, kui palju kurki olen nende 2 taime pealt saanud. Üle kümne kindlasti ja hooaeg on alles poole peal.
Kurgi kahjur
Kurgi lehed on mul hetkel selliste pruunide aukudega. Arvan, et keegi putukas imeb mahlad välja. Aga hetkel internetis tuulates ei suutnud tuvastada, mis või kes võiks see kahjur olla. On kellelgi aimu?
Kurgi lehel kuivad, roostesed augud sees
Kui kellelgi aimu, siis võib teada anda, mis kahjur see olla võiks.
Vahekokkuvõte
Soovitan kõigil, kellel vähe ruumi, suuremasse potti ikka kurgitaime panna, väga mõnus on krõbistada omakasvatatud kurki. Ainult üks taim annab täitsa arvestatava koguse kurki. Lihtsalt väetama peab ka ikka. Linnaskonnas sobib looduslikest väetistest nt vermikompost, merevetika lahus, jms. Ise saab muidugi teha ka kõrvenõgesekääritist või osja. Kõik on head, aga selleks peab sul olema ka koht, kus hais kedagi ära ei ehmata, sest sellised kääritised haisevad ikka korralikult.
Hugelkultuuri peenar ehk kuhilpeenar oli esimene suurem ettevõtmine minu permakultuuri alustamisel. Ja see oli ka pikk, mul läks selle jupi peenra tegemisele üle 2 nädala. Aga tulemus oli seda väärt. Eelmised postitused on SIIN1 ja SIIN2. Lugege läbi, kes enne pole lugenud, sest siis saate ikka aimu, millega tegu on.
Siin siis ka pilt, milline peenar umbes esimese suve lõpus välja nägi. Kogenematule silmale näeb see välja kõik väga kole segadus, aga tegelikult on väga produktiivne hunnik 😀 Kõik kasvas väga hästi, vaatamata sellele, et oli meeletult kuiv suvi. Kastsin vast seda peenart paar korda. Kasvas siin 3 tomatit, maasikaid, lehtkapsast, salvei, küüslauk, suvikõrvits. Arvan, et istutasin liiga vähe asju sinna.
Esimese suve lõpus
Kuhilpeenrasse jäi mul püsikutest mõni maasikas, küüslauku ja seemnest kasvatatud aedsalvei. Nad elasid talve väga hästi üle, kõige paremini vast salvei, temast sirgus ikka väga uhke põõsas ja õitses ka palju.
Teise külje pealt siis on natuke tsiviilsem, aga siin ka näha, et liiga harvalt istutatud.
See kevad vaatasin, et hakkasid umbrohud natuke tahtma sinna sisse ennast smuugeldada ja nägi see peenar tegelikult ikka varakevadel kole välja.
Esimese asjana trampisin peenra peal, et suruda kinni õhuvahesid ja oksi, mis on äkki natuke lagunema juba hakanud. Vajus küll allapoole ja üles jäi natuke lamedam osa ka.
Siin pildi peal siis on see peenar vahetult peale seda, kui ma esimesed asjad olin istutanud.
Istutamine käib ikka sedasi, et teed augu heina sisse, paned taime ja võtad mulda ja paned augu täis. Siin on mul siis istutatud suvikõrvitsad ja kõrvits. Näha on ka, et peenar sai natuke lamedam võrreldes esimese aastaga.
kole peenar veel
Nüüd vajas peenar uuesti multšimist, et takistada umbrohtude levikut ja lisada huumust. Selleks suundusin ma ponide karjamaale, et koristada ära talvel söödud heina jäägid ehk pallialused. Ponide arvates oli see huvitav tegevus ja lootus on alati süüa saada. Ustav veomasin on mul Husqvarna murutraktor, mis suudab üllatavalt hästi ka vedada koormaid.
Multšitud kuhilpeenar
Siin siis on näha juba multšitud peenar. Lisaks kasutasin all ääres pappi, et proovida takistada umbrohu levikut peenrasse. Üle peenra panin korraliku 10cm-se heinakihi.
Teise külje pealt ka. Paremal pool kuhilpeenra ja poniaia vahel on maasikapeenar, mille tegin tütartaimedest eelmine sügis, vahetult enne külmade tulekut. Nagu ikka ajaleht alla, sõnniku ja heina segu alla ja taimed sisse. Väga hästi kasvasid maasikad, ainult varesed pistsid enamuse marjadest nahka.
See aasta istutasin kuhilpeenrasse 3 suvikõrvitsa taime (2 erinevat), roniva suvikõrvitsa (viigilehelise kõrvitsa), 2 tomatit, 2 kurki, 2 longusrebasesaba, 1 päevalille ja 1 kõrvitsa. Eelmisest aastast siis mõni maasikas, küüslauk ja salvei.
Nagu näha on, kasvavad asjad väga hästi, see aasta on ka piisavalt vihma tulnud. Allpool siis väike pildiseeria peenrast kuupäevadega, kui kiiresti on kasvanud.
27. juuni tehtud pilt9. juuli17. juuli17. juuli teiseltpoolt, natuke ruumi veel siin on
Viigileheline kõrvits
Cucurbita ficifolia
Tema sattus minu kätte sedasi, et tädi tuli meile külla ja andis ühe pisikese taime, üteldes, näe tõin suvikõrvitsa taime teile. Istutasin ta kohe potti ringi ja vaatasin kohe, et see ronib – lahe! Roniv suvikõrvits, sobib hästi mu põõsjate suvikõrvitsatega. Nii ma arvasin pikalt, istutasin ta maha ka selle teadmisega. Siis aga ta ronis ja ronis ja leidsin varakult juba esimese vilja, mis oli väga teistsugune.
Siis hakkas mind tõsiselt huvitama, et kes ta siis ikka on, et teaks millal vili valmis saab.
Küsisin tädilt, tema sai selle sõbrannalt, aga lubas uurida. Mina ise google otsingu abil küll ei suutnud midagi sarnast leida, sest lehed tal ka väga huvitavad.
Väga dekoratiivsed lehed on.
Lõpuks siis tädi kirjutas, et see peaks olema viigilehine kõrvits. Googlest otsides leitsin siis ainult ühe pisikese lõigu selle kohta. Toon selle siia välja.
Viigilehine kõrvits – tema erisus teistest – mustad, lamedad seemned, nagu arbuusil. Peened väädid kasvavad kuni kümne meetri pikkusteks, vallutades terveid lehtlaid ja aedu. Viljuma hakkab suve lõpus. Läikivad, ovaalsed viljad rohekas-valgete tähnikestega on hämmastavalt ilusad. Ja maitsvad. Neid peab sööma poolvalminult, nagu ka kabatšokke, kuni koor pole veel kõvaks muutunud. Parim on teda praadida, paneerides eelnevalt jahus. Oleks nagu kabatðokk, kuid maitse on hulga rikkalikum. Septembris läheb põõsas tõeliselt hoogu, viljad ripuvad võrsetel, iga 1-1,5 m järel: peaaegu küpsed, kõrval kaks väiksemat, siis veel pisemad, kõrval aga hakkab uus viljaalge alles moodustuma. VIIGILEHINE KÕRVITS on ainus tuntud mitmeaastane kõrvitsaliik, mis on väga vastupidav haigustele, mistõttu poogitakse temale teisi kõrvitsaliike.
* Viigilehine kõrvits – on üsna iidne taim, mitmeaastane (meie kliimas kasvatatakse kui üheaastast), pärineb Lõuna- ja Kesk- Ameerikast. Teiste kõrvitsalistega ristandeid ei anna. Tema lehed on kujult viigipuule sarnased ja sellel on tumerohelisel lehelabal heledaid laike ning on seega üsna dekoratiivne. Kasvab väga kiiresti – soojade ilmadega on varre juurdekasv 15 cm päevas ja rohkemgi. Ta sobib tarade, lehtlate, kuuride ja kuivade puude haljastamiseks. Ühelt taimelt saab üle 100 kg vilju, mis maitselt meenutavad mitte eriti magusat melonit. Viljaliha on tal väga mahlane ja sobib suurepäraselt salatiteks, temast saab teha ka suppi, aga hautatult on lausa hõrgutis ! Temast tehtud pannkoogid on õrnad ja maitsvad. Ananassikeedis meenutab maitselt päris ananassi. Allikas seemnemaailm
Eesti keeles tõesti väga infot pole, küll aga saab lugeda artiklit, kui panna otsingusse ladinakeelne nimi Cucurbita ficifolia või inglise keeles Figleaf gourd.
Otsingu tulemusel tundub minul olevat selline sort MALABAR GOURDO. Veel on sel palju nimesid, aga tundub olevat meloniliste perekonnast LINK. Seal pea kõik jutt sama. Aga sellelt taimelt süüakse ka noori võrseid ja õisi. Noort kõrvitsat kasutatakse kui köögivilja, aga valmis vilja magustoitudes. Ka seemeid süüakse või pressitaske õli.
Mina võtsin ta siis ära juba sellisena. Ta ei olnud veel küpseks saanud. Ka mitteküpsena oli sel kergelt meloni maitse juures, aga muidu oli nagu suvikõrvits ikka.
Vaatame, kas ta mu teistele taimedele ka ruumi jätab, või mattub pool õuet tema alla, väga lahe uus sort igastahes. Ta ei ristu ka teistega nii, et saan seemneid ka lihtsa vaevaga temalt võtta.
Aga eks ma hoia kursis, kui suve kokkuvõtteid teen, kui palju saaki andis ja kui suureks lõpuks kasvas.
Leitsin õues kõige soojema koha, mis oli täiesti kasutamata, sinna enne polnud saanud istutada. See on vana lauda vare, mis meie põllulappi otsas. Otsustasin, et tahan ikka ära kasutada selle sooja. Räägin siis lühidalt, mida ja kuidas ma tegin. Kõigepealt taimedest.
Melon
See aasta olin julge ja tellisin inglismaalt ka meloni seemneid. Ikka www.realseeds.uk.com lehelt. Enne pole üldse kasvatanud ega pole kogemusi.
Melon ‘Collective Farm Woman’ (tõlkes: Kolhoositar) Valmib kõigest 80-85 päevaga. Pärandsort Ukrainast, ideaalne lühikeseks kasvuhooajaks. Väga magus, meenutab virsiku-ananassi maitset. Ära korjata, kui muutub kollakasoranžiks. Säilib pärast ärakorjamist veel nädalaid. Saab hakkama nii Kanadas kui ka Venemaal.
Külvasin nad mai alguses tuppa ettekasvatamiseks. Üless tulid nad hästi, nagu ikka realseeds seemnetega idanevus 100%.
Väikse probleemid algasid mul aga pikeerimisega, kui ma neid eraldi pottidesse panin. Nimelt siis mitmed taimed läksid kollaseks ja surid ära. Mõtlesin, et ehk neid ei tohiks pikeerida sügavamale nagu kurki ja tomatit. Pikeerisin siis osad samale kõrgusele aga ikka nagu kidusid ja olid väga kollased. Lõpuks lugesin aga, et melon ei kannata temperatuuri alla 12c. Mina ju tõstsin nad soojast toast külma, muidugi kidusid.
Tõstsin 4 allesjäänud taime ilusti tuppa sooja ja nad jäid ellu. Hea seegi.
Siin siis kõrvuti kurgi ja meloni taimed. Hoolsal vaatamisel on näha, et kurgi taimel on tekkinud õhujuured aga pea sama pikal melonil pole ühtegi. Sellest ka hea lähtuda pikeerimisel/istutamisel, kellel õhujuured olemas istutada sügavale.
Mais
Ostsin ka selle seemne inglismaalt realseeds lehelt. On see siis pärandsordi seeme.
Mais ‘Double Standard’ Varajane valge-kollasekirju, maitseb paremini kui tavaline mais. Valmib 60-90 päevaga.
Hakkasin ka maisi taimi ettekasvatama. Paki peal oli ilusti kirjas, et alla 23c mulla soojust seemned mädanevad. See aeg oli suht pilvine ja polnud väga sooja väljas. Aga olin positiivne, sest see oli mul ilusti toas ja peaks ju aitama. Mul on kaminaküte toas… ja kui kütan läheb 25c peale aga jahtub kiiresti. 10st seemnest sain 1 kasvama.
Järgmise katse jaoks panin seemned turba tabletti kasvama, hoitsin seda ahju peal ja igal pool kus tundus soojem olevat. Jälle 10 seemet ja kasvama sain 2. Nii et kokku sain 3 taime. Mul jäi veel natuke seemneid üle ka aga jätsin need järgmiseks aastaks.
Arbuus
‘Sugar baby’ arbuus. 60-90 päeva valmimiseks.
Seda seemet ma ei tellinud inglismaalt, sest ei leidnud sobivat. Küll aga kuulsin tuttavate käest, et ‘Sugar Baby’ pidi mingi suht ok sort olema. Juhtumisi nägin seda ka meie kohalikus Coop poes ja ostsin ära.
Selle seemne idanevus polnud ka väga kiita kui ma üksikult panin neid ilusti topsidesse kasvama, ei idanenud väga hästi. Mul sai veits hing täis selle peale ja viskasin terve paki ühte nõusse. Kasvama hakkasid seal paljud aga ikka idanevus vast 70% umbes.
Taimi jäi isegi üle ja jagasin sõpradele ka.
Lisaks aga lugesin, et arbuus on kõrbetaim juure ajab otse alla 1m ja kõrvale 4 m, vee vajadus tal tunduvalt väiksem kui kõrvitsal.
Peenar
Plaanisin ma selle siis vana lauda vare peale/kõrvale, see asetseb põhja lõuna suunal, nii et püüab hästi sooja. Enne seda kohta ei saanud hästi hooldada, kuna palju kive on allakukkunud müürist. Aga esimesena hakkavad seal võililled ja rohi kasvama kevadel, nii et soe koht.
Tegemiseni jõudsin alles aprilli lõpus ja sain natuke abi ka. Talvel olin jätnud paar männi palki alles, millest pidid tulema piirded. Männi palke on üksinda hirmus raske liigutada aga õnneks oli mul selleks abiline. Ja üldse on palke üksteise peale pannan väga keeruline, nii et recpect palkmaja ehitajad. Peenar ise käis nagu ikka.
piire ümber
papp alla
sõnnik
vana hein
Oleks muidugi võinud mulda ka tassida aga ei jaksanud, lootsin, et saavad puhtas sõnnikus kah hakkama. Siin siis tegemisest mõned pildid.
Siia peenrasse istutasin ma siis päevalilled, tomatid, põldoad, mais, suvikõrvits, melon ja arbuus. Põldoa ma ikka panin seemnest, mul jäi üle ja maisile peaks see hästi mõjuma.
7.07 näeb peenar välja selline
Mais näeb välja väga äge minuarust. Pildile mul see ilu ei tulnud aga proovin millalgi uuesti parema pildi saada.
Maisil on ka väljas tõlviku alged juba, nii et lootus on ikka maisi ka saada 😀
Arbuus kodib ringi ja õitseb. Panin kõikidele asjadele ka villa ümber, sest viinamäe teod arvasid, et melonit ja maisi on hea ka näksida. Villast kirjutasin eraldi aga tigudel ei meeldi selle peal roomata, isegi kui vill märg on.
Minu kõige suurem meloni taim juba õitseb aga noh isa õied veel.
Suvikõrvits, varsti saab juba süüa.
Peenar teise küljepealt.
Üldiselt kõikidel taimedel läheb hästi. Melonis ja arbuusis ei ole lihtsalt kindel kas neil nii väiksed lehed peavadki olema või peaksid need ikka suuremaks minema. Siin poolne suvikõrvits ka kidub natuke millegipärast. Päevalilled ja tomatid on küll väga lopsakad ja suured.
Aga suutsin ära kasutada sellise koha, kus oleks lihtsalt umbrohtusid kasvatanud. Nüüda aga on ilus vaadata ja vb saab isegi saaki.
Nüüd jääb üle oodata suve – soojust loodetavasti seda veel antakse.
Vahekokkuvõte
6. Septembril kõndisin sellest peenrast mõõda ja märkasin, et üks maisi taim tâiesti kollane juba. Kas tõesti juba valmis mais? Mis seal ikka, murdsin ära tõlviku ja koorisin ta siis banaani kombel lahti. Vaatepilt oli lahe, minu enda mais on valmis. Aga pildipeal maisist oli asi kaugel.
Pruuniks läinud maisi taim, koos tõlvikuga. Mitte kõigeilusam maisi tõlvik
See aga oli esimene ja väga armas. Maitsmisel oli magus ja kiuline. Tundus, et juba on ülevalminud\kuivanud.
Elevus oli suur ja murdsin ka järgmise taime pealt tõlviku ära. Koorima peab seda nagu banaani lehtedest. Selle tõlviku lehed olid veel ilusti rohelised võrreldes teise pruunidega.
Minu ilus mitmevärviline mais
Oi see on ikka rõõm kui avastad, et oled suutnud midagi nii lahedat kasvatada 😇😅🥰 ja ta näeb päriselus veel ilusam välja kui pildipeal 😍.
Maitsesime ka seda tõlvikut. Need maisiterad läksid kohe katki ja olid seest täis nagu sellist piimjat asja, kiudu polnud. Arvan, et see on ka õige küpsus aste millal seda korjata. 1 tõlviku pistsime nahka, teise jätan seemnete jaoks. Imetlege seda ilu veel kord.
😍
Kokku mul oligi 3 taime, need tühjad augud eriti esimesel on ega piisavast tolmendamisest. Kui nr 1 taim õitses, siis teised pilnud nii kaugel veel. Maisil ka aga vaja risttomnemist.
Üldiselt sellest peenrast
Arbuusi ei tule. Taim vohab aga arbuusid ei jäänud peale. Hiljem lugesin, et ta kõrbe taim ja ei meeldi sõnnik. Selle peal ta ka mul kasvas, ime pole et arbuuse ei tulnud 😅
Melon- 1 väike melon on jätkuvalt olemas aga valmimine ikka küsimärgi all.
Nagu eelmises postituses oli kirjas, siis algul oli närveerimist palju… Tegelikult oli aga see kõik ilmaasjata, sest emmed teadsid, mis nad tegid. Räägiks siis üldselt kuidas on olnud nendega senimaani.
Eeldatavasti on nad selle nädala lõpus 8nädalased. Siis võib neid eraldama hakata. Mõned kodupakkumised juba neil on. Kui soovi on, kirjutage. Aga üldiselt see aeg on läinud ikka väga kiiresti, söövad nad meeletult.
Varjupool
Pahupoole pealt oli tegelt see, et kohe kui nad vabalt toimetama hakkasid, leidsid nad ka üles väiksemad augud, kust ennast läbi pressida.
Üks suur poeg tuli läbi söötmispilu. Tulime naabrite juurest just koertega ja nägin, et suurem koer sööstab jäneseaediku poole, ei hakanud teist nägu tegema, sest ta tavaliselt ajab vareseid. Siis aga nägin silmanurgast, kuidas ta mingi aja maast suhu haarab… Karjatasin kohe. Ta on kuulekas ja lasi suht sekundi pealt ka juba suu lahti, aga siis oli juba hilja, selgroog juba läks…
Teine päev aga märkas mu jack russel midagi jänese aia juures, siis teadsin juba ettevaatlikum olla. Läksin ka uurima ja selle uurimise peale pistis poeg puuri alt jooksu otse mu jrt lõugade vahele… Karjatasin, aga sekundist jälle piisas. Ta on mul väääga arenenud jahiinstinktiga koer ja küülikupojad on nagu suured rotid ju…
Nende surmad polnud asjata, sest praod said koheselt kinni ja rohkem kadusid pole olnud ehk siis kokku oli neid 17 poega, mis on ikka korralikud pesakonnad mõlemal emasel.
Poegade kasvades tegi emane urulaiendustöösid ka. Meetrine liivakuhi on nüüd nende aias. Ilus hele liiv, nagu mererannas. Laps mul mängis seal tükk aega.
Näide meie liivarannast, mis maa all peitub
Üldiselt ma ei leia mingeid pahupooli nende koospidamisel. Emastele meeldib üksteise seltskond kui just pole arveteklaarimine pooleli. Neid saab edukalt koos pidada, ei pea leppima vana kasvatusmeetodiga, kus kõik on puuris üksikult kinni.
Üldiselt plaanin jätta omale 1 emase sellest pesakonnast. Ülejäänud on enampakkumisel. Lisan siia alla ka väikse galerii. Nendest mõned olen suutnud ka juba kindlaks teha, kas on emased või isased. Ema neil siis pässi ristand (lihaküülik) isa aga gepard rex Jasper (nahaküülik). Kellel huvi on, kirjutage-joonistage.
valge-musta kirju – isane
valge-halli kirju-emane/ jätan vist omale
halli-valge kirju-emane
must- isane/ broneeritud- Kirke
oranz- emane vb bronneritud- Kädi
oranzi halli kirju
halli-valgega- emane
oranzi valgega – isane
oranzi valgega
kirju -emane/ broneeritud -Laura
kirju
kirju
kirju
kirju
kirju
Need pildid minust ja küülikutest tegi mu peatselt neljaseks saav laps, läks hästi, jäime ikka pildi peale.
Söötmine
Süüa saavad nad hästi.
Õunapuu vesivõrseid söömas
Hommikul saavad nad graanuleid u 1kg selle kamba peale. Vanaema viib neile kuivatatud saia/leiba päeva aegu. Rohtu toon ma neile naabrite põllu pealt, kus kasvab rohkelt lutserni, see neile maitseb hästi. Lisaks see nädal oli hoolas naaber mul ja tassis kõvasti võilillelehti. Veel saavad päevas või üle päeva õunapuu vesivõsusid. Hetkel hea vesivõsusid lõigata ja otse nende aeda panna, süüakse ära kärutäis võrseid päevaga. Kirjutan siis välja nimekirja, mida nad mul põhiliselt söövad. Kes teab midagi, mis neile veel maitseks, võib teada anda.
Meil ei lähe midagi raisku, need suvikõrvitsa tükid on küll seal jätkuvalt.
Värske rohi-palju lutserni
õunapuu ja sarapuu oksad
naat, võilill
graanulid-gmo vaba
kuivatatud sai/leib
rediselehed
kapsast
arbuusi
vili
till
hernekaunad
ristik
Siin nad söövad lutserni niidet, mis pandud vana nutriapuuri peale. Ja kes märkab, siis nende kohal väike kirss, mis on punakaid kirsse juba täis. Imelikuks teeb asja selle, et selle kirsi koore sõid jänesed talvel juba ära. Toitained saavad üles liikuda, aga talveks alla enam ei saa, et see viimane suvi sellele kirsile.
Ei maitse neile
Hanemalts
redised
suvikõrvits
Vikat ja vähevanker
Niidan ma naabrite põllu pealt ikka traditsiooniliselt, nii nagu minu vanaema õpetas, ikka vikatiga ja toon ära vähevankriga. Lutserni on ikka väga raske niita vikatiga või peaks olema teine vikat. Selle vikati vanaema ostis kunagi Saaremaalt. On see täitsa ehtne sepavikat. Naabrimees aitab mind selle teritamisega, luiskamisest on vähe. Ja vanaema pole mul lubanudki kunagi puutuda seda luisuga ja üldiselt vikatit ta lubas ka kasutada äärmise lugupidamise ja ettevaatlikusega. Mitte seda, et ta kartnud oleks, et ma jalga lööks aga ikka seda, et vikat katki läheb.
vähevanker, vikat ja rohisarapuu oksad
Üldiselt on läinud kõik hästi ja mina olen rahul selle pidamisviisiga ja arvan ka, et küülikud on rahul. Nüüd pean varsti kindlasti isased välja võtma kambast, aga enne oleks vaja nendele eraldi aedik ehitada. Ohh, millal ma seda veel jaksan teha… aga kui vaja, siis tuleb teha.
hiiupermakultuur.wordpress.com 