Mollile (hall) ja Pollile (oranž) toodi 10. aprilli õhtul isane külla. Selleks oli siis isane gepard rex . Kes ei tea – rex on peamiselt karvaküülik. Ja rohkem selle tõu kohta saab lugeda ESTfarmi lehelt. Aga tõesti on see karv ikka niiiiiii pehme. Meil veetis isane lausa 4 päeva. Algul kartsin natuke tema pärast, sest ta oli nii palju väiksem kui minu küülikud, aga sellest ei olnud miskit. Pigem pidin vaatama, et koerad kuidagi ligi ei saaks, sest nemad arvasid küll, et see küülik on nende õhtusöök. Oma küülikuid aktsepteerivad ilusti, aga kohe said aru, et see on uus ja teda võiks küll maitsta.
Eelmised küülikute teemalisd postitused: Küülikud permakultuuris, Puur euroalustest, Väliaia ehitus ja Pesakastide ehitus.
Siin on siis varakevadel tehtud klipp nende elamistingimustest. Nemad puuris söömas samal ajal.
Tiinuse aegu ei näinud ma nende käitumises midagi väga erilist, välja arvatud sellist naljakat kaevamist. Nad justkui kaevasid ja kui mina tahtsin seda auku kinni minna panema, siis see oli ilusti juba kinni aetud. Sellest ei saanud ma algul kohe mitte aru. Aga hiljem sain aru, et harjutasid pesa uru kinni panemist.
Peale selle ei näinud midagi muud….
Kui oli saabunud juba nende eeldatavate poegade sünniaeg, siis muutusin juba natuke rahutuks, et kas siis on või pole midagi.
1.päev peale oletatavat poegimist
Nägin, et ronivad üksteisele selga ja siksutavad. Siis olin ma juba veendunud, et neil polegi poegi. Võtsin ühendust küülikukasvatajaga ja tema ütles, et see võib toimuda päev peale poegimist ka. See rahustas mu maha ja sain siis eeldatava poegimiskuupäeva 12. mai.
Mingi aeg pärast seda käisin vaikselt kogu aia läbi ja vaatasin, kus see oletatav pesa võiks olla. Loomulikult esimesena vaatasin üle pesakastid, mis ma neile tegin. LOOMULIKULT ulus seal ainult tühjus… Eeldatav pesakoht oli nende “iglus”. Iglu on see kuuseokstest ehitatud onn, kus nad ka talve veetsid, sest minu ehitatud puuris käidi vaid söömas ja sital 😀
See naljakas toru seal on mõeldud maa alla panemiseks, et tekitada neile peitumiskohtasid juurde. Aga pole veel jõudnud.
See pilt siis on “iglu” alune ehk uru sissepääs. Sellel hetkel oli see isegi lohakalt kinni pandud, sest auk on näha. Enamus aega oli seal pigem liiva kuhi, isegi lohku polnud näha.
13. päev peale oletatavat poegimist.
Peale lõunat helistas mulle mures vanaema ja teatas, et küülikud kaklevad, nii et aed karvu täis. Läksin kähku vaatama ja sellel hetkel nad ei kakelnud, aga aed oli tõesti karvu täis. Mollil olid ka kõrvad lõhki tõmmatud, kuid eluohtlikke vigastusi ei näinud. Ega ma midagi teha ka poleks saanud poegade pärast, sest ei tea ju midagi täpselt ja ega mul teist puuri ega aedikut ka pole. Ma arvan, et nad kaklesid poegade hoolitsusõiguste pärast. Enne seda tundus, et hall Molli oli see, kes rohkem kamandas, aga pärast peksu sai kindlalt Polli hooldusõigused omale. Mina lihtsalt lootsin, et nad miskit halba nendele oletatavatele poegadele ei tee.
Mõni päev pärast seda tulen koju, siis vanaema teatab mulle rõõmsalt, et tema nägi kahte POEGA!!! Üks olevat must olnud ja teine hall. Ma olin ka õnnelik, sest see oli tõestus, et pojad ka reaalselt eksisteerivad. Kui mina vaatama ja söötma läksin, polnud seal isegi lohu kohta enam näha, kõik oli täiesti kinni pandud. Pettumus misssugune…
17. päev peale oletatavat poegimist.
Hommikul nägin POEGASID!!!
Ma ei suutnud seda lausa uskuda, püüdsin neid ka lugeda, aga ei jõudnud mitte. Tegin ka väikese video. Hoolikalt vaadates näeb ka ühte poega.
Siin siis näha, et Polli jälle kaevab, neid tundus ikka täitsa palju olevat. Ta nagu ei lasknud neid sealt liiva august välja väikesed küll püüdsid aga ei lubatud. Mina vast nägin umbes 5 poega kindlasti rohkem ei õnnestunud arusaada. Aga jummal tänatud sain lõpuks ka kinnitust, et nad eksisteerivad 😀 Kahjuks ei saanud hommikul kauemaks sinna juurde jääda
Suured pojad tundusid olevat juba, hiljem koju tulles oli auk jälle kinni aetud ja pojad urgu kinni pandud.
18. päev peale oletatavat poegimist.
Täna on jätkuvalt urg täiesti kinni pandud. AGA üks poeg on teinud vehkat urust ja on maapeal 😇 Ta varjab ennast pesakastis. Järelikult suht rändaja tüüp teine. Sain ta ka videole.
Selline tunne on küll, et need emmed vist lämmatavad kaudselt või otseses mõttes oma pojad ära. Mine või ise neid välja kaevama.
19. päev peale oletatavat poegimist.
Jälle sama jama hommikul. Üks poeg on väljas, ülejäänud kinnimüüritud urus. Pettumus täielik. Proovin rääkida teiste küülikukasvatajatega, aga keegi ei pea vabapidamises ega aias neid, et rääkida mulle, kas see on rormaalne käitumine. Vanaema ka veel lisas õli tulle, väites, et kui kunagi nutriad pandi vabapidamispuuridesse, siis olid ka mehed ainult laipasid leidnud. Peale seda kujutuasin ette, kuidas need väikesed on maetud sinna liiva alla…
Pidasin vastu kella neljani õhtul, siis kannatus katkes. Läksin aedikusse, kükitasin maha “iglu” kõrvale ja hakkasin käega vaikselt kaevama eeldatava uru sissepääsu juurest. Sain ikka täitsa mitu peotäit liiva kühveldada, enne kui uru sissepääsule pihta sain. Kaevasin uru sissepääsu pooleldi lahti ja jäin ootama. Selle peale tuli kohale Molli, kes inspekteeris, mida ma siin toimetan. Aga vaadake ise:
Ma tean, et küülikud on väga hoolsad oma poegadega ja nende häirimine ei ole üldse hea mõte, aga võtsin selle riski. Umbes 15 minuti pärast aediku poole kiigates oli näha, et ilus kuhi oli tekkinud uru sissepääsu peale. Aga mul vähemalt süda rahul, et poegadel kõik hästi. Aga sellest ei saa ikka aru, miks see üks poeg üksi on maapeal ja teised kõik urus. See pojake hakkab juba täitsa julgeks minema ja kondab juba peaaegu igalpool.
20. päev peale oletatavat poegimist.
Urg on jätkuvalt kinni ja üks poegadest ikka väljas eraldi.
Õhtul läksin ja tegin uru ise uuesti lahti ja andsin poegadele paar kõrt näksida. Mõlemad emad käisid kontrollimas, mida ma seal ikka teen. Näha oli ärevust nende silmis, aga nad said aru, et midagi ei juhtu.
21. päev peale oletatavat poegimist.
Hommikul mõtlesin, et lähen teen uru kohe hommikul ise lahti, aga oh imet – urg oli lahti! Pojakesed muidugist olid kõik sees peidus, aga urg oli lahti!!! Üksinda elav pisike oli ka teiste juurde urgu pääsenud. Lootust on 😀
Terve päev peeti urgu lahti lausa. Arad pojad käisid ainult piilumas.
22. ja 23. päev peale oletatavat poegimist
Pojad käivad tihedamini väljas ja jooksevad igal pool nüüd, aga niipea, kui mingit kahtlast liikumist või heli kuulevad, poevad uuesti peitu.
Veel jääb nad nüüd veel kokku lugeda. Kõige rohkem mis ma sain, on vist hetkel 9 poega, aga urgu sisse ei näe ja kõik pojad pole veel tiire teinud väljas.
Jätkub…
hiiupermakultuur.wordpress.com 