Keskkonnasõbralikum hambapesu

Iga aasta lõpetab umbes miljard vaid korra kasutuses olnud hambapasta tuubi maailmameres või prügimäel. See fakt pole enam mingi uudis, aga see number kõlab endiselt pööraselt suurelt. Tundus iseenesestmõistetav selles osas midagi ette võtta.

Hambapesutabletid on päris loogiline lahendus – nagu harilik hambapasta miinus vänge keemia ja plast-tuub, pluss efektiivsed naturaalsed koostisosad, kasutusmugavus ja hea väljanägemine. Kõik see pakendatud taastäidetavasse klaaspurki.
Others team

Mina olen nüüd juba üle poole aasta kasutanud ainult hambapesu tablette. Tuleb tunnistada, et algus oli imelik ja harjumatu.

Miks ma otsustasin neid proovida oli mitu põhjust:

1. Mu suu ei kannata tava hambapastasid ( colgade, blendamed jne..). Kui nõks liiga kaua pesen, siis koorub suu limaskest järgmiseks hommikuks. See ei ole valus, küll aga ebameeldiv.

2. Püüan leida ja käituda keskkonnasõbralikumalt. Hambapesu tabletid tulevad kas klaasist pakendis või taastäitena paberkotikeses. Minema ei pea midagi viskama, kui on otsas.

Mina olen kasutanud nende valikust piparmündi, teepuuõli +süsi ja greibi maitselist. Piparmünt kõige klassikalisem. Teepuuõli +süsi mõnus, kerge teepuuõli tunne jääb suhu. Greibi oma väga huvitav. Peale pesu värske aga kerge mõru mekk jääb suhu.

Minu 6 aastasele tütrele meeldib ka neid kasutada. Algul ta katsetas niisama aga nüüd kasutab ainult neid kuigi tal on olemas ka oma hambapastasid. See on suur võit, sest oma hambapasta tuube tühjendas ta suhteliselt usinasti. Seda pigem igalepoole mujale kui hambaharja peale. Ma ei ole teda kunagi sundinud neid tablette kasutama, vaid hakkas ise.

Kes tahab katsetada minu sõbrana, siis link on SIIN .

Negatiivse küljepealt vist ainuke miinus nende koduleht. See ei tööta veel väga hästi, küll ei saa pakiautomaati sisestada, siis teised väiksed viperused. Ma arvan, et saavad ka selle varsti kontrolli alla.

Ei ole keegi mind sponsoreerinud ega midagi, lihtsalt tahtsin jagada ühte head asja.

2021 kõrvitsalised

2021 kasvatatud kõrvitsalised

suuremas enamuses siis thelma sandersid kõrvitsad

Pole väga kaua midagi kirjutanud, mõtlesin, et tahan ju kirja panna, mida kasvatasin ja kuidas läks. Nii, et siin see on, kannatage koos minuga mu kirjaoskamatust. 😀

Hoolitsemine

Üldiseld kasvavad kõrvitsad ilma minu hoolitsuseta. Kasvatan nad ette ja kui maha panen siis küll tähtis vaadata, et nad piisavalt vett saavad. Kõrvitsad istutan üldiselt ikka rohke sõnnikuga kohta, sellepärast ka ei väeta neid üldse. Kui suvel põrgu kuumus oli kastsin neid hommikul aga osad ei saanud sedagi. Kõrvitsaid lihtne kasvatada.

osa kõrvitsaid siit veel puudu, 2021 saak

Sellel aastal kasvatasin vist rohkem kõrvitsaid kui muidu või kõrvitsad andsid rohkem saaki, mine sa tea. Kirjutan lühidalt nendest.

Thelma Sanders sweet potato winter squash

See on küll minu lemmik kõrvitsaline. Kõik kellele seda andnud maitsta on olnud ka äärmiselt võlutud. On väga sarnane bataadi maitsele. Magus ja tummine. Kõigeparemini tuleb maitse välja ahjus. Supp ka väga hea aga peab lisama vett, sest muidu pudru moodi.
Külvasin 2. mail pottidesse, potid kasvuhoones.

Ainuke viga, et keeruline koorida oma ribilisuse pärast.

Küülikud söömas Thelma Sanders….kõrvitsat. Nad kiitsid heaks.

HOKKAIDO KÕRVITS E. POTIMARRON E. UCHIKI KURI E. RED KURI
Cucurbita maxima
Hokaido kõrvits (kutsutakse ka apelsinkõrvits, pähkelkõrvits) sobib hästi maitsvaks lisandiks praetuna koos ingveri, küüslaugu ja šallottsibulaga, millele on seejärel lisatud kanapuljongit, riisiveini ja pisut suhkurt. Alandada kuumust ning küpsetada kuni kõrvits on pehme ja klaasistunud.
Pildipeal kõige punasem väike kõrvits. Väga heade maitseomadustega, selline pähkline. Meeldib ka oma erksa värvi ja väiksuse poolest.
Saaki ei anna metsikult ühe taime kohta.

Külvasin 9. mai.

Big Max
Cucubrita maxima
See hiigelkõrvits kasvab kuni 50kg raskuseks. Meie kliima juures on seda sorti üsna usaldusväärne kasvatada.
Heirloom ehk pärandsort
Seda ka tegi. Selline tavaline kõrvits, seest jääb tühjaks. Kõrvitsa maitse poolest selline täiesti tavaline, pigem maitsetu. Aga väga tore teha haloweeni kaunistusi, kui muid kõrvitsaid ei raatsi kasutada.

Viigilehine kõrvits

Cucurbita ficifolia C.Bouche

Tegemist on väga dekoratiivse liaaniga – tema suured, viigilehti meenutavad lehed on kirjud, samuti on rohelise-valgekirjud ka tema viljad. Ronima lastes arvesta sellega, et lehemass on suur, veel suurem on aga viljade mass, kuna iga vili kaalub keskmiselt 5kg ja enamgi, ning neid on taimel palju. Otsi talle kõige soojem koht, mille aias leiad, väiksemgi öökülm hukutab taime. Viljad on väga hõrgu maitsega, kuid ära lase neil üle valmida – maitsvaimad on pooltoored viljad, mida süüakse nagu kabatšokke. Parimad hautatuna ja jahus paneeritult praetuna. Sobivad ka salatitesse ja suppidesse. Väga vastupidav haigustele ja kahjuritele. Enne külvi leotada seemneid paar tundi leiges vees. Külvata ükshaaval pottidesse 2cm sügavusele ja hoida mullatemperatuur 25…30*C juures. Idanemine toimub nädala jooksul, ning peale seda hakkab taim kiiresti kasvama.
Lisaks on võimalik kasutada teda ka pookealusena kirjeldus SEEMNED.EE lehel.

Muskaat ehk pudel kõrvits. Kasvatasin vähemalt kahte erinevat sorti aga ei mäleta milliseid enam. Said valmis ja andsid saaki. Aga ikka vähe ühe taime kohta. Meie ja paljud inimesed seda harjunud tahtma ja sööma. Tuleb tunnitada, et seda tõesti lihtsam koorida kui Thelma sandersi kõrvitsat.
Arvan, et panen ikka mõne taime maha aga erilist vaimustust ta ei tekita.

Kõrvits “Pink Banana Jumbo”
Banaankõrvits. Keskvarajane, saagikas, vähenõudlik sort. Vegetatsiooniperiood 95-105 päeva. Viljad banaanikujulised, 65-75cm pikkused, kaaluga 7-10kg. Koor õhuke, viljaliha tihe, oranz, magus. Säilib soodsates tingimustes varakevadeni.
Ma arvan, et mul oli selline sort enam pole kindel. Kasvas hästi ja andis ka korralikult saaki. Siin pildipeal, enamuses veel korjamata. Tõesti lihtne kasvatada, tugev koor, sest ühtegi mädanema pole läinud. Tihke hea viljaliha. Kindlasti soovitan ja kasvatan ka edaspidi.
Pildi paremal all ääres, tagapool neid veel roosakama värvusega.

Suvikõrvitsad erinevad:
* ‘Tondo di piacenza’- ümmargune paljutootev suvikõrvits. Kasvatanud 2 a aga seemneid pole suutnud ise veel võtta. LEMMIK
* ‘Benning’s green tint scallop’ – patty pan- huvitav ja ilus kuju, söögiks ei jõudnud ühtegi teha, sest kasvavad nii kiiresti ja peaks neid võtma kui nad alles pisikesed.
* ‘Trieste white half long’– varajane heleroheline. Väga meeldis see suvikõrvits kindlasti kasvatan veel.
alumisel pildil need ka kõik näha, siisn muidugi kõik veits ülekasvanud 😀

Ebaõnnestus

See aasta proovisin ka uuesti ikka arbuusi kasvatada. Ei õnnestunud- jälle. See aasta oli täitsa palju taimi ka teiste asjade vahel aga ma arvan, et abuus tahab olla täispäikese käes ja ilma mingi varjuta, see aasta äkki panen kuskile täitsa eraldi.
katsetasin kile ja villa mutziga. Vill ka natukene toimis aga must kile oli tõesti parem. Seal sain ma vist kõike suurema arbuusi ka 1kg 😀 Aga nagu üteldakse, mis sitasti see uuesti, sellel aastal uue hooga arbuusi kasvatama.

Olin rahul kuidas aiamaa väljanägi suvel

Kindlasti oleks minu soovitus kasvatada ise peiulilled ette. Nad kasvavad palju suuremaks ja elujõulisemaks. Siis ka neid hea igale poole vahele panna värvi jaoks ja pole kahju kui teod mõned nahka pistavad.
Esimene aasta kui ma ka gladioolid maha panin. Ja nad ka jäid sinna, ei hakanud üles kaevama, et nad siis ära külmuks. Kui jäävad ellu siis jäävad.

Rabarbri ääris – telliskivid

Vaatasin juba ammu meie rabarbri peenart, noh tegelt see polnud peenra nägu ega tegu. Rabarbri puhmad, mis kasvavad muruseest välja. Sellel iseenesest ei ole midagi viga aga…

Väga keeruline oli kasta sest kõik vesti voolas lihtsalt minema.
Keeruline väetist ehk sõnnikut panna. See kippus minema veerema ja lendlema lihtsalt.

Inspiratsioon tuli instagrammis nähtud kontost. Seal oli kasutatud telliseid ääristena ja mitte tavaliselt vaid natuke teistmoodi ikka. Ja mul siin on juba ammusest ajast telliskivihunnik, mis lihtsalt seisab elementide käes.

Selline oli pilt, mis ma nägin. Mina polnud enne sellisest sliinis enne näinud ja täiega hakkas kõnetama. Siin pildil uhked võtme augu peenrad veel. Need on väga hea kujuga peenrad, sest mahutavad palju aga samas saad ikka ligi ka ilma peenrasse astumata.

PIlt siis instagramist suburban existence

Ega muud polnud tuli käised üles käärida ja tööle asuda.

Võibolla oleks pidanud aiavooliku abi kasutama, et saada korralik ovaalne kuju aga noh tegevuse alustamise käigus läheb see meelest. Aiavoolikuga on väga hea märkida maha tulevaseid peenraid ja jooni mida soovid aias teha. See on nöörist rakem ja hea on teha just looklevaid jooni.

Kui pole aru saada siis see me rabarbri peenar…. Hobuse pabulate all on siis väiksed rabarbri võrsed. Rabarbrid kasvavad ka kerge kallaku all, et vesi ja sõnnik veereb eriti hästi minema. Joonistasin piiri tunduvalt kaugemale kui rabarbrid, et neil oleks veel ruumi paljuneda natuke.

Protsess nägi välja lihtne. Kaevasin väikse kühviga kraavi ette ja ladusin tellised viltu sisse. Kõrgpeenrad on neil pildipeal tehtud kahekordsete tellistega aga mul ei olnud vaja seda niipalju tõsta, et mul jäi ühekordsena.

Leidsin garaazist ka mingisuguse ahjusegu koti, mis oli ikka seal väga kaua seisnud. Tegin selle veits pastaks ja kallasin väljapoole peenra äärt. Minu mõte oli selles, et äkki hoiab kive rohkem paigas… sinna ta sai aga kindel pole kui palju sellest kasu on.

Sellisena nägi küll välja natuke niru… aga ei ole midagi mida natuke sitta parmaks ei teeks 😀

Lõpetuseks täitsin siis viimased augud ka sõnniku ja lehe seguga ja valmis ta on. Võibolla natuke lopergune…. aga noh ilu ja airgus on vaatajate silmades, et mu jaoks on piisavalt ilus 😀 Olen rahul teosega. Natuke keeruline oli seda kumerust saada ilusaks, sest ma arvan, et see peenar suht kitsas.

Tulin jäärgmine päev koju ja olin jätkuvalt üllatunud, kui ilus see välja näeb võrreldes milline see enne oli.

Mina olen rahul ja kiidan heak, Arvan , et teen veel mõne laadse peenra aga siis juba vb 2 kihiga.

Proovin siia pildi ka panna kui rabarbrid ka juba korralikult kasvavad.

Hea aeg põõsaste harvendamiseks

Hetkel on veel hea aeg vaadata üle oma põõsalised ja muidugi ka puud peale kase ja vahtra. Üldiselt üteldakse, et võib lõigata kuni õitsemiseni ja siis peale jaanipäeva. Mina leian, et kui põõsaste ja puude lõikus on lihtsam kui neil pole veel lehti peal. Ei pea suuri lehtedega oksi kusagile vedama jne…

Mul on õunapuud enamvähem lõigatud juba sügisest või varakevadest. Olen koguaeg jänestele lõiganud oksi õunapuude pealt ja sedasi hoidnud ka need kontrolli all.

Eelmine nädalavahetus võtsin aga kätte ja lõikasin ära omal kõik põõsad. Põõsaid on suht palju ja ma ei olnud neid 2 a vist uuendanud jälle ja ühte polnud kunagi uuendanud. Näitan siis natuke lähemalt.

Siin on muidugi ka eelmise aasta postitus – Ebajasmiini hooldamine . Ka sellel aastal lõikasin välja vanu suuri oksasid nagu ikka siis tuleb lõigata võimalikult maad lähedalt ja TERVE oks korraga. Meil on see topeltõieline ebajasmiin u 3 m kõrgune nii sirelist kui õunapuust kõrgem.

See aasta aga vaatsin õuepeal olevad liht õitega ebajasmiini ja mõtlesin, et oleks vist aeg ka sellel lõikus korraldada. Mina võtsin ära ainult välimise ringi oksad. Seest oleks ka olnud võtta aga otsustasin teha seda mõnel muul aastal, muidu oleks ta jäänud liiga tühjaks. Ebajasmiin õitseb ainult vanemate okst pealt. Siin siis enne ja pärast pildid.

Siis meil on terve hunnik punaseid sõstraid nii umbes 13 põõsast. Nee kõik ka väga vanad ja kannavad väga hästi võibolla liiga hästi…. keegi ei jõua neid marju ära korjata, isegi linnud mitte. Paar aastat tagasi tegin suurema lõikuse ehk lõikasin suured vanad harud kõik välja aga nüüd jätkasin põõsaste noorenduskuuriga.

Pea meeles, et marjapõõsaste oksi ei kärbita tipust! Seda tehes hävitad suure hulga õiepungi ning saad vähem marju. Teine oluline asi on veel: ära jäta tüükaid! Need hakkavad kõdunema ning on heaks pesitsuspaigaks haigustekitajatele ja kahjuritele. Lõika või sae oks maha mullapinnani.

Noorendasin ka karusmarja põõsaid, see vana põõsas oli jälle jäänud mul lõikamata pikaks ajaks. See on suurte ja magusate mammudega, väga hinnatud meie peres. Tegin sama mood võtsin ära kõik oksad mis ulatusid juba maani ja mõne väga vana oksa. Kõige parem on kasutada selleks tööks neid teleskoop varrega oksakääre.

Väga vana karusmarja põõsas enne lõikust.

Siin siis peale lõikust ja oksad on juba lõkkes. Marja põõsaste oksi ei soovita väga kuskil kasutada, kuna võid kahjureid edasi kanda ja levitada. Mina tõesti ei suuda leida uut kasutust torkivatele okastele.

Sellised teleskoop oksakäärid on väga mugavad okste lõikamiseks.

Kahjurid?

Üldiselt on huvitav, et igalpool on kirjas, et kahjurid talvituvad siin ja seal jne. Aga keegi kunagi ei räägi kus need kasulikud putukad siis talvituvad? Nemad peavad ka ju ometi kuskil talvituma. Tegelikult pole see asi nii must valge kui inimesed räägivad. Põhimõtteliselt kui hävitada kahjurite talvitumiskohad siis samas võime ka hävitada kasurite talvitumis koha. Nagu ikka looduses asi peab olema tasakaalus, et kõik toimiks hästi.

Mõisted kahjur-kasur on subjektiivsed ja selline lahterdamine on pärit ainult inim-vaatenurgast.

Selleks, et looduslikud vaenlased hoiaksid kahjurite arvukust oma kontrolli all, peavad neil olema soodsad elutingimused.

Siin on tore esitlus ja ka näha palju erinevaid putukaid, keda me pigem tahame näha – Millist rolli mängivad putukad toidutootmisel?

Siin siis mõned pildid veel minu raadamisest. Tahtsin ka näidata mis juhtub kui lõigata oks ära poole pealt aroonial nt see hakkab ära surema ja mädanema. Sellepärast ei tohigi oksi lõigata poolikult. Äärmisel juhul võib lõigata harunemis kohast.

Üldiselt see kogu lõikamine pole nii keeruline töö. Pool võitu on juba julge peale hakkamine. Alguses kui väga hästi ei tea mida teed, siis lihtsalt võtta vähem oksi ära. Ja vanade põõsaste noorendamist ongi mõtekas mitme aasta jooksul teha. Kui kõik oksad võtta, siis lihtsalt ei saa marju vahepeal.

Aga kõigile edu lõikamistega.

Nagu ikka jagan hetkel oma aega aia ja hobuste vahel. Hetkel on mul õpetamisel eesti hobuse poiss Eepos, kes õpib kuidas ratsanikku oma turjal kanda. Pildil ka Miki tagumik, kes kaasas tugiisikuna.

Tere kevad! Kuldnoka aasta

Nagu kõik tevad saabus täna kevad, Hiiumaal saabus see lumesaju ja korraliku tuulega. Väidetavalt on õues 1c külma aga tuul on läbilõikav. Mitte õue kutsuv ilm üldse aga olin ikka natuke õues ka, sest üks tähtis asi vajas tegemist. Kuldnoka pesakastid oli tarvis üles panna.

Kuldnokk 2021 aasta lind

https://linnutoit.ee/aasta-lind-2021-kuldnokk/

Eesti Ornitoloogiaühing on enda 100. tegutsemisaasta puhul valinud aasta linnuks kuldnoka.
Meie aladele saabub kuldnokk tavaliselt märtsis, esimesena saabuvad isaslinnud, kes alustavad koheselt pesade otsimisega. Sellepärast ongi hea need juba üles panna. Kuigi hetkel näib, et kevad on veel kaugel.

Seda, kas aias või pargis asuva pesakasti läheduses toimetab parasjagu emas- või isaslind, saab teada sulestiku silmates: isasel kuldnokal on emaslinnuga võrreldes väiksemad ja vähemad tähnid ning sulestik läigib rohekasvioletsemalt. Tähelepanelikumad vaatlejad märkavad aga ka isaslinnu sinakat nokatüvikut ja tumedamat silma.
Loe edasi Ornitoloogiaühingu lehelt.

Minu vanaema on alati rääkinud kuldnokast kui natuke pühast linnus, ehk ta on olnud alati väga oodatud külaline aias. Nende jaoks on üles pandud mitmeid pesakaste, need aga on juba aastakümneid vanad. Sellepärast see aasta muretsesin 2 kasti, mis olid tehtud kohalike meistrite poolt.
Ei tea kas sellespärast aga ta on olnud ka minu üks lemmikuid linde koos sinitihasega. Suvel näeb neid väikeste parvedena askeldamas meie aias nii umbes 10 korraga.

Kui mul olid pesakastid juba ostetud siis hakkasin alles vaatama infot kuhu ja kuidas üles panna need.

Leidsin palju head infot selle kohta ja jagaks ka siin.

Siin siis eesti ornitoloogia ühingu leht kus leiab informatsiooni ka pesakastide ehitamiseks.

Leidsin sellise kirjelduse fasebookist Ain Seeblumi poolt:

Pesakastid on kusjuures õigesti kujutatud katustekaldega (pahatihti soovitatakse neid teha valepidi katuse kaldega – eesmine äär üleval, mis palavatel päevadel ei paku varju päikese eest, linnupoegadel liiga lämbeks kastis läheb ja ka pesa-auk liiga ligipääsetav on röövlindudele-loomadele. ). Teine väär asi, mida sagedasti tehakse, on augu juurde pandav istepulk, see hõlbustab ka linnupoegade ründajate pessapääsemist. Selleasemel soovitaks hoopis 4mm-st raudtraadist väänatud U-kujulist aasa, mis pesakasti seinast 1cm eendub, isteõrrena toimib, aga U-kujus traatturbena pesaauku ümbritseb, takistades röövlitel pesaaugust peadpidi sügavamale sisse küünitada ja takistab ühtlasi pesaauku suuremaks närida, rähnidel seda taguda.
Pesaaugu suund ilmakaarte suhtes on ka väga oluline – auk olgu avanev kagu suunas – idakaarest tõuseb Päike, maas on jahe, kastehein, kagust paistev Päike soojendab päeva alustavaid linde, aga keskpäevaks lõunasuunal olles, palavaimal ajal ei sira enam pesaaugust sisse siis, ega tapa linnupoegi palavusega.
Linnupesakastide tagaseinapidi puude tüvedele kinnitamise asemel soovitaksin, röövlindudele-loomadele raskemini kättesaadavaks tegemise eesmärgil nende riputamist puu võrasse jämedatele horisontaalsetele okstele, kus ligiduses muid oksaharusid ei ole, mis pesaauguni laseks küünituda. Pesakasti katuseservale tuleb kruvida kaks aasa, millesse saab kinnitada riputustrossi otsad – riputustrossiks kõlbab hästi meetrine jupp jämedamat vana tv-antennikaablit, või vaskpaindkiudsoontega elektrijuhet, mille võib pesakasti tuules kõikumises oksal paigastlibisemise tõkestuseks ühe täistiiru ümber oksa panna, harudeotsad aga fikseerida pesakasti katuseservas olevatesse aasadesse, millest üks on ntx lahtikäiv ketilüli – nii on hõlbus pesakasti riputustrossi lahti päästa, kui on vaja kast puu otsast puhastamiseks alla võtta. Puhastamise eesmärgil on kas katus eemaldatav, või käib tagasein lükandkaanena kinni. Ja kui pesakasti katus kaetud kihi ruberoidiga, funkab pesakast pehastumatuna kümmekond aastat. Ainult et puhastada on pesakaste aeg-ajalt tarvis, kuna talviti tihased ja varblased selle pilgeni pesasmaterjali täis kipuvad tassima ja kevadistele saabujatele ruumi ei oleks.

Minu ostetud kastid olid natuke valesti tehtud aga pole hullu on selliseid ka enne olnud ja on ka nüüd. Lapse soovil tegi mu ema peale mõned kaunistused puidu graveerijaga, laps küll tahtis hirmasti värvida aga mina tean, et neid ei tohi värvida. Sellel pesakastil avaneb põhi, kui on vaja puhastada.

Kogemusest rääkida siis meil on üleval olnud aastakümneid, nii kaua kui ma mäletan 3 pesakasti. Me ei ole neid kordagi puhastanud. Paar aastat tagasi vist ühes pesakastis suri mingi linnuke ära ja seda nad tõesti enam ei kasuta aga teised 2 väga tihedas kasutuses. Üks aasta tegid herilased v mesilased ühte kasti pesa. Sedasi, et see ulatus isegi välja. Sell aastal küll mõtlesime, et neil jääb see herilastele. aga näe imet mingiaeg oli kuldnokk selle tühjak steinud ja pojad kriiskasid juba sees. Nad saavad suht edukalt ka puhastamisega ise hakkama.

Mis ma aga tegin? Ma saagisin ära istepulga.

Üles paneku koht oli meil välja vaadatud garaazi ots. Enne olin lugenud, et hea suund on ida või lõuna suund. Kagu on ma arvan kõige parem aga mul polnud seda võimalust.

Sellel pesakastil oli lausa joonis graveeritud

Kõrgus ja koht ma arvan, et on hea. Soovituslik kõrgus oli 2-3m

Sedasi said meie pesakastid üles. Loodetavasti tulevad ka elanikud varsti sisse.

2020 a kokkuvõte- head ja vead

2020 aasta kokkuvõte nii head kui vead.

Nagu ikka proovin ennast parandada ja lehele elu sisse jälle puhuda. Hetkel on hobused jõulisemalt jälle mu ellu tagasi tulnud. Siin ka siis minu hobuste tegemistest mõned pildid. Proovin siis selle aasta ka kuidagi kokkuvõtta, et saaks uude aastasse minna rahulikult.

Õpetuses olev eesti hobune ja eestiratsaponi.

Elu ja surm – see aasta andis ühe ja võttis ühe.

Hobuste inimene olen ma olnud juba nii kaua kui ma mäletan. Minu on läinud hästi, sest hobused on aidanud mind palju ja mul on olnud võimalus treenida paljude heade treenerite käe all. Hetkel proovin endale ka teha lõpuks ära treeneri paberid, et saaks jagada seda hobuse vaimustust ka väiksematele inimestele.

Remont

Lisaks sügisepoole oli tütre toa remont. Püüdsin taaskasutada ja niipalju ise teha kui oskasin. See võttis ka kõvasti närvirakke ja energiat. Hämmastav kui palju värvimist ühes väikses toas on.

Uks oli puhastatud juba vanast värvist mõni aasta tagasi. Ei sobinud sellisel kujul tütre tuppa ja tahtsin uuesti ära värvida.

Algul tegin kuivanud kohad silikooniga ja augud kruntisin ära, siis läks peale kruntvärv.

Siin siis 3 värvi kasutusel. Olen tulemusega rahul aga kes iganes seda mõtleb ka teha, siis teadku, et see võtab ikka kõvasti aega!!!

Külvid

Üldiselt 2020 aastat alustasin jõuliselt paprikate ja tomatite külviga. Paprikad on väga kehvad tärkajad ja tahavad selleks palju sooja. Soovitan paprikad külvata tabletidesse ja siis tabletid otse suurde potti, kindlasti eemaldada, see õhuke asi, mis on tabletil ümber, sest paprika juurded nii nõrgad, et osad, ei suuda. sealt läbi tulla. Tomateid külvasin kindlasti kõvasti üle normi aga õnneks sain nad enamuses ka maha ärida tahtjatele, kuna hiiumaa oli suht lukus seda aegu. Teen oma lemmik tomatisortidest ka väikese ülevaate, siis teate millised olid mu lemmikud.

Perliit- hea peale panna hoiab natuke kärbeste eest aga üldiselt mulle ei meeldinud.

Esimene kord

Olin esmakordselt kasuhoone omanik. Sellega seonduvad postitused olid kasvuhoone valimine, sain kätte, kasvuhoone ülespanek, sisekujundus. Kätte sain ta 1 aprillil. See oli küll hea investeering, kuidas ma küll ilma selleta ennem hakkama sain? See on ikka hämmastav kui palju pikem hooaeg on ja varem algab võrreldes õuega. Ma tegin muidugi klassikalise vea ja istutasin oma kasvuhoone umbselt täis. Paprikad jäid kannatajateks ja neile tulid pidevalt peale täid. Nende elutingimused polnud kõige paremad ja see tegi ka taimed nõrgaks, nad ei suutnud neid ise eemale tõrjuda. Suuri oma paprikaid mina ei saanud see aasta. Tsillid aga kandsid vaatamata täidele täitsa hästi. Kindlasti kasutage lambavilla kasvuhoones, see toimis üli hästi ja kavatsen seda ka kasutama jääda.

Üllatajad

Selleks oli vast Mehhiko pisikurk (Melothria scabra) ehk hiirmelon. Olin paljudelt kuulnud, et nendele see ei meeldinud aga tahtsin kindlasti katsetada, sest tundus huvitav. Talle kindlasti meeldib olla kasvuhoones aga mul olid ka mõned taimed maja ääres poti sees ja need kasvasid ka väga hästi. Kasvuhoones aga tema kasvatamine väga lihtne, leht nagu kurgil ja ajab meeletult vääte. Neid soovitan ära lõigata, muidu võtab terve kasvuhoone enda alla. Õues ma ei lõiganud ja ta nii meeletlt ka ei vohanud. Väga tähtis on hiirmeloni puhul see, et neid kurke tuleb süüa väga varakult, kui nad on vaevu sõrmeotsa suurused. Kui neid süüa sellisena kui need on siin pildil, siis nad juba puitunud maitsega ja ei ole head. Kõik tuttavad ja sõbrad, kes juhtusid tulema, nendele ma kõigile andsin maitsta ja see oli alati hitt. Mu 5 aastasele ka väga meeldis ja ta käis neid ise söömas. Oleks tahtnud neid ka marineerida aga kahjuks ma selleni ei jõudnud ehk järgmine aasta.

Lisaks on tal maaalune osa, mis pidavat ka väga hea süüa olema. Potist üles võetuna nägi see välja selline, natuke vähe, et viitsiks miskit teha sellest.

Thelma Sanders sweet potato winter squash- kartulkõrvits

Vajab ta palju ruumi, muidu võtab kõik enda alla

Seda nime väga ei saa eestikeelde tõlkida aga mina paneks talle eesti nimeks kartulkõrvits.

Minule see väike kõrvits väga meeldib. Ta on väga hea maitsega, selline tummine, meenutab natukene kartulit. Ahjust saab imehästi küpsetada teda. Säilib väga hästi, väidetavalt mai kuuni. Tootlikus on suur, sain 2 taime pealt kokku u 15 kõrvitsat umbes. Soovitan ja kindlasti kasvatan teda see aasta rohkem.

Vead

Kasutasin see aasta põhku, panin selle ka käiguvahedesse. Ma arvan, et see vahekäikudesse panek oli küll suureks veaks, sest see aasta oli mul suht suur nälkjate ja tigude uputus. Tavaliselt meil pole neid siin nii palju aga tänud põhule oli ikka. Eriti meeldis neile ära süüa tärganud oa taimi. Nendele kõigile panin ümber lambavilla, see ikka natuke hoidis neid eemal. See aasta proovin panna vahekäikudesse saepuru ja peenardel kasutada rohkem villa.

Kevadel alustatud porgandi peenar. Ma vist ei kirjutanud või näidanud seda õnneks. Ma külvasin põhupeenrasse porgandi seemet u 14m kokku. Katsin lausa kattelooriga ka aga kahjuks sel hetkel ei olnud ma veel saanud põhku ja kasutasin ponidest järgijäänud heina. Heina seeme tärkas väga kiiresti katteloori all. Ma ei saanud seda ka välja tõmmata kuna siis oleks tulnud koos porgandiga. Proovisin paarkorda ära lõigata rohtu porgandi vahelt aga see kasvatas lihtsalt suuremad juured ja läks võimsamaks ainult. Sain sügisel vist 5 porgandit rohu vahelt. Porgandi kasvatus ei ole mul veel väga hästi õnnestunud alternatiiv peenardes aga kevadel uue hooga 😀

Sellesse samase peenrasse istutasin vahele ka kapsast. Läksid isegi kasvama aga teod sõid järjest neid ära. Viimaseid kaitsesin jällegi villaga jäid ellu ja kasvasid hästi seniks kuni tulid kapsaliblika röövikud… Need sõid osa täiesti ära ja teistel jõudsin natuke neid manuaalselt tagasi hoida. Huvitav on, et nad eelistasid osasid kapsaid rohkem kui teisi nt. Esimesena pisteti nahka lillkapsas ja viimasena puututi lehtkapsast. Plaan on kindlasti selleks aastaks muretseda võrk kapsastele peale. Müüdakse spets võrku- putukavõrk. See on selline peenike võrk, kust ei saa putukad läbi aga samas vesi ja õhk liiguvad hästi. Eestis kahjuks seda veel ei ole müüa näinud, saab vaid tellida väga suure kogusena.

Üldiselt

Eelmine aasta veetsin vähem aega taimede eest hoolitsedes aga kasvasid nad ikka, kes paremini, kes halvemini. Oli palju tegemist linnaaedniku eriala lõpetamisega, sealt sain aedniku 4 taseme. Ikka igatsen seda veel, koos oli tore õppida ja teha.

Selle aasta plaan on koguda natuke rohkem erinevad materjale, millega teha peenrad korreksemaks ja taimedele paremaks. Leidsin lähedal asuva väikese saekaatri, kes toovad mulle saepuru. Saepuru ei ole küll ideaalne aga on parem kui põhk käiguvahedes. Siis toon kindlasti suurema koguse lambavilla peenardele multsiks. Ja üks põhrull mul juba seisab õues- see jääb ka kindlasti peenardele. See aasta vist püüaks mitte uusi peenraid teha, vaid olemasolevaid täiustada.

Siin ka siis mõned pildid veel sellest aastast.

Kui teil on mingid soovi mõtteid millest sooviksite, et ma kirjutaks siis võib kindlasti teada anda.

Mõni inimene on küsinud, et kas ma teeks ka kevadele mingisuguse õppepäeva oma aias, kus jagaks natuke näpunäiteid ja teeks praktiliselt midagi läbi siis ma mõtlen sellele ja kes oleks sellest veel huvitatud siis andke ka kindlasti teada.

Üldiselt tänan kannatamast minu kirjutamis oskust.

Õppida, õppida, õppida!

Ikka õpime edasi.

Mõningad vast teavad, et lõpetasin linnaaianduse eriala, kust sain aedniku 4 taseme paberid – Linnaaianduse eriala lõpetatud.

Nüüd läksin aga samasse kooli Hiiumaa Ametikooli edasi õppima maastikuehitust. Enne linnaaianduse õppimist tegelikult tahtsin minna maastikuehitust aga siis soovitati mulle linnaiandust. Ei kahetse põrmugi, see oli lihtsalt nii huvitav. Nagu ma aru sain olen ka motivatsiooni andnud mõnele lugejale tulla Hiiumaale linnaaiandust õppima, see on lahe 😀

Miks maastikuehitust õppida?

Mulle on alati meeldinud enda kätega midagi teha. Kohe kindlasti ma ei mõtle kudumist, heegeldamist jne nendes olen ma suht lootusetu. No mulle ei meeldi, häda pärast vb õmmelda katsetaks aga pole seda ka kunagi väga teinud. Koolis käsitöö tundideks lasin emal enamuse asjad valis teha, esiteks polnud aega hobuste kõrvalt ja mulle ei meeldinud ja jätkuvalt ei meeldi. Tundsin ka kerget ebavõrdsust poiste tööõpetuse ja tüdrukute käsitöö vahel. Tüdrukutel oli alati vaja hullult palju asju kodust teha aga poisid tegid ainult tunnis ja kõik. Ma ei tea kas see siia maani kehtib?

Igaljuhu pole mul ka olnud väga ehitusmehi käpärast ja ainukene lahendus on ise teha kui kedagi just ei jaksa palgata. Ja see rõõm kui suudad puust korraliku asja valmis saada on ikka piiritu, isegi kui see on väga viltu ja ehitajad vaatavad viltu sellele. Ehitamisest rääkides siis tahaks ehitada ponidele väikese varjualuse. See oleks tunduvalt suurem ehitus kui ma kunagi olen ettevõtnud… Aga selleks pean veel julgust koguma. Hetkel olen selle taga kinni, et ei suuda lõigata sirgeid servasid. Täna ringi googeldades leidsin nurgasae. See tundub olema selline natuke ohutum kui tavaline ketassaag.

Igaljuhul on mul tulemas sünnipäev, et äkki siis see ? Pean oma ehitaja käest üleküsima, et kas see on ka väärt asi ja põhiline asi, kui palju ta häält teeb 😀 Selline saeke aitaks mu ehitus projektid küll järgmisele tasemele.

Sillutise paigaldus

Igaljuhul oleme koos käinud nüüd 2 korda ja seltskond on tore aga kuidagi raamatupidamise kalduvustuega 😀 Numbrite kokkulöömisega sellel kursusel küll mingit probleemi ei tohiks olla.

Eelmise nädala suurema asjana käisime Taeblas kortermajade äärde paigaldamas sillutist. Meie grupp tehti kaheks, meid oli 6 vist sama objekti peal. Koos juhendajaga paigaldasime u 60m sillutist. See hõlmab siis ka kõiki alustõid. Mulle täitsa meeldib, sest sinu silme ees kohe asjad muutuvad.

Selline siis nägi välja peale 2 päeva tööd. Meiega vist oldi rahul, ise olime küll tööga rahul.

Tänud lugemast ja uute kohtumisteni.

🥀🥀Michelle ehk Miku🥀🥀

17.04.2016 – 15.08.2020

Ei ole suutnud ammu siia kirjutada. Ei ole ka nagu tahtnud oma kuna ta oli nii tuntud tegelene siis mõtlesin, et pean ikka lõpuks teada andma kõigile.

Miku suri siis äkki 15 augsti hommikul olles ainult 4 aastane. Eelneval õhtul käisin neid vaatamas ja kõik oli korras.

15. Augusti lõunaaegu leidsid naabrid ta juba surnuna. Surm tundus olevat kiire ja ta ei vaevelnud. Kahtlus on mingil insuldil või südamerabandusel. Välised vigastusedpuudusid täielikult.

Arvan, et Miku elu oli väga värvikas ja ta sai seda elada täiel rinnal. Tema muidugi oleks eelistanud tunduvalt suuremat karja kui ma talle pakkusin. Ise ta otsis omale 15 pealise mära karja. Lisaks käis ta läbi kõik läheduses olevad karjamaad ja õiendas kõikide täkkude ja ruunadega keda vähegi leidis.

Hommikuks tuli muidugi tagasi koju 😅

Tema pärast ehitasin terve aia ümber. Kevadel põgenes ta kahe nööri vahelt hûpates, sellist asja polnud ma enne näinud.

Et see siin liiga kurb pole panen pildi galerii tema seiklustest. Ta oli on ja jääb kôige väiksemaks aga kõige suurema egoga poniks.

Olgu sul seal pilvepiiril palju märasid keda karjatada!!!

Jääme sind igatsema 😢😢😢

Miku elab edasi oma poja Miki kaudu.

Linnaaianduse eriala lõpetatud

Räägin lähemalt natuke erialast ja eksamist.

Nüüd saan ametlikult väita, et olen ka lõpuks aednik 😀 Kas paber just ühest inimesest aedniku teeb, see on muidugi vaieldav 😀 Aga mõtlesin, et kirjutan sellest kardetust eksamist ka natuke lähemalt, järgmistel ja tulevastel linnaaednikel äkki lihtsam ja ei karda nii palju. Hakkan algusest pihta.

Linnaaednikuna omandad Sa kõik aedniku kutseoskused, aga lisaks õpid aeda või haljasala rajama ja hooldama linnatingimustes. Urbanistliku keskkonna juurde kuuluvad konteiner-ja katusehaljastus, vertikaalhaljastus, kogukonnaaianduse eestvedamine ning teadmised erinevate sotsiaalasutuste juurde sobivatest aedadest. Kui oled linnaaednik, siis on Sinu töös olulisel kohal inimeste kaasamine, olgu tegemist kas lasteaialaste või eakatega, sest linnaaedu rajatakse ja hooldatakse kõige paremini koostöös.

Ainuke linnaianduse eriala õpetav kool on Hiiumaa Ametikool. Õpe kestab 2a ja kursusejuhendajaks on Lylian Meister, kes on nagu huntkriimsilm oma 9 ametiga. “Meie maas ” on Lylianist kirjutatud artikkel

Lylian Meister on tekstiilikunstnik. Kui hakkaksime siin loetlema kõiki tema saadud tunnustusi ja preemiaid, siis muule ruumi ei jätkukski. Muu hulgas on teda ja tema töid premeerinud Tallinna ülikool ja Tartu ülikool, Eesti tekstiilikunstnike liit ja Eesti sisearhitektide liit. Näitustest ja rahvusvahelistest tunnustustest ei hakka kirjutamagi.
Harri Rinne

Lisaks on tal isiklik lehekülg veel vikipeedias. Siin ka loetletud üles tema lugematud näitused ja tunnustused.

Inimesena ta väga tore ja südamlik inimene, kes on kindlasti kunstiinimene, sealjuures teades väga palju aiandusest ja taimede hingeelust. Vahepeal võib ta mõne väikese asja ka unustada aga see pole imestada kui tal on korraga tegemisel nii palju erinevaid asju. Ta püüab tuua siia väiksele Hiiumaale kokku oma ala tegijaid ja nende loengud on väga harivad ja huvitavad kuulata. See on väga tore, et ta tahab panustada Hiiumaale ja on olnud au tema juhendamise all õppida. Kindlasti on ta Hiiumaa ametikoolile suur väärtus ja loodan, et teda ka vastavalt hoitakse.

Põhi õpetajatest on muidugi veel Lui Remmelg, kes annab köögiviljandust ja pomoloogiat. Tema saksaliku käe all hakkavad peenrad lõpuks otse jooksma ! Saksa aiandus on väga sirgjooneline ja täpne. Vahepeal tulevad küll kirumis mõtted peale kui istututad põllutäie istikuid 0,5cm täpsusega aga see on vajalik oskus. Lui on väga rahulik ja tema kunagi häält ei tõsta AGA kui ta ütleb juba oi oi ja kergitab kulme, siis sa tead, et said katastrofilise veaga hakkama ja tunned piinlikust.

Taavi Tuulik on kooli isiklik ensöklopeedia, kui keegi ei suuda mingit taime tuvastada, siis Taavi kindlasti suudab. Tal on väga väga palju teadmisi, tasub neid hinnata kui temaga kokku puutub. Loodame teda ka kindlasti koolis veel näha.

Kristiina Hellström on Rootsi Põllumajandusülikooli doktorikraadiga maastikuarhitekt, kes figureerib kooliaia kujunduses ja pargis. Tema andis meile aiakujundust. Tal on ka ilmunud raamat ‘ Minu Hiiumaa aed‘, kus ta näitab ja räägib natukene kõigest, mis oma aias toimub. Tema on suur elurikkuse ja keskkonnasõbralikuse toetaja.

Õpe on koolis 1 kord kuus 4 päeva järjest. Väga soovituslik on koguaeg kohal käia, muidu jääb paljust ilma. Peale igat sessi on vaja kirjutada sessiaruanne. See on siis selline ära jutustus, mis ja kus ja kuidas tehti. Ei ole midagi kontimurdvat ja ise on pärast ka hea lugeda.

Praktika

Kutsekoolides on suur rõhk praktikal. Seda soovitan tegema hakata nii pea kui võimalik, mitte jätta kõike kevadesse, sest kevad on liiga kiire aeg oma aias. Kui varakult pihta hakata ei ole see praktika vägai suur koormus. Enne praktikale asumist tuleb muidugi lepingud ja paberid õigesti vormistada. Selleks on koolil olemas inimene, kes vastab ja organiseerib kõik paberid. Temale võib julgesti kirjutada kui miskit on probleemiks.

Portfoolio

4 taseme aednik peab olema omandanud need kompetentsid:

Tegevusnäitajad:
1. teab ja tunneb taimede anatoomiat, füsioloogiat ja süstemaatikat, enamlevinud umbrohtude, haiguste ja kahjurite liigitusi, taimekaitse aluseid nii tava- kui mahetootmises;
2. järgib head aiandustava ja aedniku eetikat;
3. teab taimede ladinakeelseid nimetusi liigi tasandil (vt. lisa 1 „Taimmaterjali nimekiri“);
4. järgib aiakultuuride agrotehnoloogiat;
5. lähtub oma tegevuses ettevõtte eesmärkidest ja huvidest;
6. annab ratsionaalseid hinnanguid, võtab vastu asjakohaseid otsuseid ja vastutab nende täitmise eest; analüüsib tagasisidet oma tööosa piires;
7. suhtleb klientide, kolleegide ja järelevalveasutustega; on avatud koostööle, osaleb meeskonnatöös, jagab teistega vajalikku informatsiooni, tegutseb parima tulemuse nimel;
8. juhendab ja juhib kaastöötajaid;
9. hoiab end kursis valdkonna arengutega; on avatud uute töövõtete ja meetodite omandamisele;
10. jälgib ja hoiab kvaliteeti ning töötab efektiivselt;
11. järgib keskkonna- ja tööohutusenõudeid ning jälgib nende täitmist oma vastutusalas;
12. kasutab arvutit vastavalt Digipädevuste enesehindamise skaala (lisa 2) tasemele “Iseseisev kasutaja”

Selle tõestamiseks on vaja koostada portfoolio. Minu portfoolio on SIIN. Kutsekoda arvas see aasta, et see formaat oli liiga laiali valguv, et nemad eelistaks rohkem konkreetsust – midagi tabeli stiilis, et oleks lihtsam kontrollida, et kõik õpilased on kompetentsid täitnud. Järgmine aasta vb võetakse üle Räpinas olev portfoolio formaat.

Eksam

Koosneb 4st osast: taimetundmine ja 3 erinevat praktilist tööd. Kõige esimesena võeti ette taimetundmine.

Taimetundmine

Kutsekoja leheküljel on taimenimekiri ( alla poole kerida). See nimekiri tuleb põhimõtteliselt selgeks saada, nii eesti kui ladina keeles. See tundub algul olevat ikka väga hirmutav ülesanne aga tegelikult asi pole nii hull kui paistab. Minu soovitus oleks kohe hakata vaikselt õppima ladina keelseid nimesid ,näiteks alustada köögiviljadest. See nimekiri on omaette ##### , sest seda muudetakse pea iga aasta, seal on kirjavead sees – selleskonkreetses nimekirjas on teelehe ja magesõstra ladina keelne nimi täiesti vale! Välja jäetakse ja sisse pannakse täiesti suvaliselt taimi Nt 4 taseme aednik ei pea tundma harilikku sarapuud aga 4 sorti enelad on – MUST ( peab). Meie oma õpetaja Taavi Tuulik on saatnud neile parandus ettepanekuid ja viise kuidas seda teha aga pm pole teda kuulda võetud. Tegelikult on asi natukene paranenud, sest võrreldes üleelmise aasta nimekirjaga, kus oli sees 10 pluss viga suutsime see aasta ainult 2 suurt viga leida aga Taavi ei vaadanud üle ka nimekirja nii, et seal võib tunduvalt rohkem neid olla.

Eksamil oli meile lauapeale valmispandud 9 taime. Välja pidi kirjutama eestikeelse ja ladina keelse nime. Minul ei tulnud meelde 2 ladinakeelset nime ja automaatselt kirjutasin aed hortensia aga oli tegelt oli puishortensia Hydrangea arborescens. Eksamil peab ära tundma kõik taimed. Kuna mina kirjutasin valesti ühe taime, siis küsiti suuliselt juurde üks taim. Ma läksin nii pabinasse, et ei suutnud kohe ütlelda isegi lihtsat aedõunapuud malus domestica.

Ladinakeelsete nimede seostamine õige taimega on tähtis aga kas just peab kontrollima, et kõike peab perfektselt kirjutada oskama, see iseasi. Mina teeks taimetundmise testi vormis. Taimed on ees, pead ära tundma ja paberilt vastava ladinakeelse nime leidma. Meie 8 tegija hulgas oli 2 inimest, kes tegid selle ilma ühegi veata aga kõik saime.

Praktiline

Järgmised 3 olid praktilised tööd- külvamine, pistikute tegemine ja kastitäitmine istutamisega. Kõik need asjad on tegelt ju lihtsad aga eksamil hinnatakse: täpsust, korrektsust, kiirust, efektiivsust, õigeid töövõtteid ja ohutust. Eksamil vaja näidata, et suudad teha asju minimaalsete liigutustega, sest iga liigutus maksab.

Külvamisel oli meid kõiki segadusse ajav sõna põiki. Kirjas oli, et külva põiki peenart. 8 inimesest 4 tegi risti ja 4 siis nn pikki peenart vaod. Minu aju lülitus välja ja lihtsalt mõtlesin, et risti pole ei ju siis peab olema teist pidi. Eksami komisioon ei lugenud valeks mitte kellegil miskit, sest EÕS annab vastuseks
1. ‹prep› [part] (viltuse, teat. nurga all liikumise v. paiknemisega ühenduses). Nägime põiki teed seisvat vankrit. Vool kandis üle jõe ujujat põiki jõge allapoole. Paat pöördus põiki lainet, laineid. Klošš-seelik lõigatakse põiki riiet.
2. ‹adv› mingi suuna v. normaalasendi suhtes umbes 45-kraadise nurga all, viltu, diagonaalselt, põigiti; risti. Sammusime põiki üle väljaku.

Ehk oleks pidanud tegema 45c nurga all.

Järgmine ülesanne oli pist okste tegemine. Eksamil anti meile lavedli oksad, mille pidime ettevalmistama. Kõigi näpud jäid ellu ja saime tehtud. Selle ülesande juures oli küll tunda käte värisemist.

Viimaseks ülesandeks oli linnaaianduslik kastide täitmine ja kujundamine. Meil olid etteantud 140x80x24cm põhjata kastid. Nendesse oli vaja kärutada pinnas, valikus oli tuhk, turvas, liiv, kompostmuld ja pinnas. Lisaks oli vaja valida taimed, mis kasti läksid.

Kõik me tegime ülesanded minimaalsete vigadega, viimane ülesanne oli suht füüsiline pidime ettevalmistama, täitma ja istutama kastid, mis olid põhjata. Etteantud aeg oli 30min. Selle aja lõppedes olid esimestel alles kastid täidetud ja meile anti 15 min juurde, 45 min said kõik omad kastid tehtud ja kellegil jälle suuri vigu polnud.

Pärast seda ütleldi, et kõik läbisid kutseeksami edukalt ja palju õnne. Siis hakati lahkama vigasid, mis olime teinud, need olid ikka suht väikesed.

Pinge langus oli muidugi kõigil suur ja peavalu tuli pingelangusest pea kõigil.

Mõned pildid koolist kui me sarnaseid asju teeme.

Pist okste tegemise õppimine ja kordamine.

Mõni pillt ka eksami päevast, mille tegi Jane Üksik kooli nimel.

Üldiselt- juuli

Näitan kuidas näeb aed välja juulis.

Pole jõudnud ammu näidata, mis aias toimub aga parandan selle vea nüüd.

Kasvuhoone

Ma sain tegelikult see nädal alles kõik tomatid ja kurgid seotud. Lisaks see meeletu kogus lehti, mis tuli eemaldada ja muidugi tomati kasvudest ma üldse ei räägi, sest need kasvavad lihtsalt meeletult üle päeva. Ütleme nii, et algaja kasvuhoone omanikuna on huvitav. Veana tean kindlasti ära, et tomati taimed on liiga tihedasti, peal lehti ikka väga palju kärpima, et natukenegi õhku ja valgust pääseks taimedeni. Kui taimed harvemalt oleks ei peaks seda nii hoolega tegema.

Soojalembeliste peenar

Eelmise aasta postitust saab näha siit Soojalembeliste peenar.

See aasta istuasin ma sinna 3 erinevat suvikõrvitsat: ‘Trieste White’ – heleroheline jäme ; `Tondo di Piacenza’- tumeroheline ümmargune ja ‘Bennings Green Tint’- heleroheline taldrik kõrvits. Lisaks 2 kõrvitsat ` Thelma Sanders Sweet Potato` – Väga huvitav.

Veel istutasin maisi ‘Double standart ‘, mis hetkeseisuga on kõik pikali, kuna tuuled ikka korralikult räsinud.
Siia panin ka mõned kinoad kasvama.

Kuhilpeenar

Selle tegemine on detailselt kirjas siin: Kuhilpeenar – hugelkultuur, Kuhilpeenar – hugelkultuur II osa ja Kuhilpeenra värskendamine.

Sellel aastal nagu ka igal aastal peab teda kas sügisel või kevadel värskendama, ehk vaatama üle ääred ja kindlasti lisama orgaanikat peale. See aasta ei ole mul jätkunud aega, et sinna midagi väga asjalikku istutada. istuasin nagu ikka need asjad, mis jäid üle. See aasta siis kartul ‘Afra`päevalilled, arbuusid, melonid ja taldrik kõrvitsad. Eelmistest aastatest kasvab veel mõni maasikas, salvei ja küüslauk.

Sodipeenrad

Nende tegemistest saab lugeda siit : Lopsakas sodipeenar. See aasta kirjutasin veel külvamisest Külvamine ja istutamine põhupeenrasse.

Võin juba ette ära ütelda, et üks peenar küll ebaõnnestus täiega noh porgandi kasvatamine. Kevadel varakult mul polnud veel põhu olemas ja tegin puhtalt heinaga. Hein aga idanes ka üli hästi. Rohida seda ei saa, muid tõmbad välja ka viimse mulla. Kõrval asuvad porgandid tõmbab ka kohe kindlasti välja ehk ainult lõigata aga teatavasti lõigatav rhi tuleb väga kiiresti tagasi….
Siis ma istutasin vahekohtadesse kapsad. Kapsaid armastavad aga igasugused limukad ja röövikud ehk suht ära söödud.
siis tühjade kapsaste kohtadesse istutasin väga kauaks potti jäänud tomati taimed.
Ja veel lisaks mõne kurgi taime kui nendest kõikidest muudest midagi ei tule 😀

Aga teine peenar on edukam, sinna ma külvasin 09.04 herned. 3 sorti `Spring blush , Bijou’ ja `Telephone Pea`. Herneste teisele poole panin kreeka gigantse roni oa. Sellel oli raske start, sest limukad arvastasid seda väga ja pistsid mõnegi taime nahka. Sügise poole näha kas saab ka midagi.
Alla aga panin väga suurte idudega ´Blue kongo’ kartuli ja otsa oli ka jäänud mingi kartul. Tühjadesse aukudesse panin metstomati taime ka. Kasti otsas kurdleheline piparmünt ka. Nüüd vist sai kõik nimetatud.

Mina ka pildipeale saanud, tänud Robertale.

Aga selleks korraks kõik, võite teada anda kui millestki peaks täpsemalt kirjutama, näitama.

Olge tublid ja nautige 🙂

Lõpuks…

Kõik istutatud lõpuks!

On olnud väga kiired nädalad. Koolis sai ka ikka kõvasti asju ära tehtud. Tahaks ka neid näidata aga kes juhtub Hiiumaale minge Suuremõisa kooli aiast kindlasti läbi. Proovin järgmises postituses ka näidata, mis suurt me seal korda saatsime.

Aga kodus olen lõpuks kõik asjad ära suutnud istutada. Näitan siis kasvuhoonet.

Minu kasvuhoone nägi siis tükkaega välja selline. Vasakule poole olin ammu juba ära istutanud kui paremal pool veel laiutasid igasugused potskades taimed.

6 juuni istutasin siis taimed sinna maha, liiva sisse. Meil siin lihtsalt on suht puhas liiv. Tomatite vahele tõin veel lambasõnnikut ka, selle laotasin lihtsalt vahele liiva peale. Midagi sisse ei kaeva. Siis kastsin korralikult läbi, et sõnnik märg oleks ja hakkaks segunema. Osad tomatid olid päris õnnetud juba potskades olemisest. Lisaks istutasin melonit, kurki ja arbuusi. Need kõige uksepoolsemad.

Istutatud enamus aga laud veel kasvuhoones.

Ajalehed hoiavad umbrohud ära. Mina ei kavatse rohida kasvuhoones see aasta.

Mida väiksemad vahed jäävad, seda väiksem võimalus on, et umbrohud saaksid läbi tulla kuskilt.

Palju on inimestel arvamus, et ajalehe tint on kuidagi mürgine. Tegelikult see nii ei ole. Enam vähmalt. Tänapäeval kasutatakse trükkimisel taimsete õlide baasil olevaid värve.

Sain siis kaetud ka villaga. Miks ma kasutan labavilla on mul juba kirjutatud. Kes tahab lugeda uueti või ei ole lugenud siis `Lambavill aias’. Veel on mul ka maasikad lambavilla peenras ‘ Maasikad villas‘.

15 juuni on siis seis selline. Ees õitsevad uhkelt hiina kapsad, loodan seemneid võtta. Aga ma ei teadnud, et nad nii suureks kavatsesid kasvada. Pole ennem kasvatanud. Hiina kapsale ei meeldi väga soojad temperatuurid, soovitatakse pigegem kasvatada sügisel. Ma proovin sügisel igaljuhul uuesti.

Kasvuhoones siis kasvad mul hetkel u 45 tomatitaime sorte 18.

Sordi nimi	Kirjeldus lühi
‘Purple Calabash’	tume lihatomat
‘Black from Tula’	tume lihatomat
‘Cherokee purple’	väga suur lihatomat
‘Brandywine Black’	lihatomat
‘Latah’	põõsastomat väga varajane
‘Stupice ‘	kartuli lehega, varajane
‘Black cherry’	kirsstomat tume
‘Galina’	kollane kirsstomat, varajane
‘Hiiumaa roheline ‘	Roheline tomat
‘Jen’s tangerin’	oranz kirsstomat
‘Golden königin’	kollane kirsstomat
‘Zlava’	kollane tomat
‘Noire de Crimée ‘	tume lihatomat
` Blue Fire’	tume kuldsete träpsudega
‘Millefleur’	väikesed kollased ja palju
‘Gardeners Ecstasy’	punased väga maitsvad
‘Brandywine yellow	suur kollane
metsiktomat	väikesed

18 sorti

Lisaks siis 3 melonit ‘Kazak’

Cucumis melo. 70-80 päeva valmimiseni.
Väga varajane ja maitsev melon. Eriti sobilik külmema ja lühikese kliimaga regioonidesse. Pärit on Kasastaanist.

Hiirmelon ehk mehiko pisikurk ehk mini arbuus ehk… Ühesõnaga heal lapsel mitu nime. Katsetan see aasta ka tema ära. Kasvuhoones on mul 3 taime ja õues ka päris mitu taime. Lootus on, et saan soovijatele ka viljasid ärida. Ise näeb välja selline-

Lugeda saab veel selle tüübi kohta siit ‘Hiirmelon kasvatab saaki maa sees ja peal` aga, et tegemist on

Indiaanlaste vana kultuurtaimega, mida kohalikus kõnepruugis kutsutakse ka väikeseks arbuusiks – sandita. Tõepoolest, nimetus on igati õigustud. Sisu on värvuselt küll sarnane kurgiga, aga maitselt meeldivalt hapukas.

Inglise keeles tuntakse Mehhiko pisikurki hiirmelonina – mouse melon. Pisikurke leidub looduses eri andmetel 35 (80) liigi ümber, mis on levinud üle maakera kõikidel troopilistel aladel.

Üheaastane taim on hea ronija ja katab kiiresti kuni kolme meetri kõrguse aiavõre, pakkudes meeldivat varju ja üllatuslikke vilju, seda eriti lastele.

Lisaks kõigile tuntud arbuus ‘Sugar baby’ kasvuhoones 2 taime ja õues 4 taime vist. Tema kõige tavalisem arbuus, kõikides toidupoodides müüakse seemneid. Eelmine aasta õnnestus kasvatada tuttavata juures väga ilus arbuus minu taimest aga endal ei tulnud välja. See aasta uus katse.

Aga selleks korraks kõik nautige siis päikest ja ärge ära põlege.

Väetamine – looduslik

Kui taimed elavad heas mullas kus on piisavalt toitaineid, siis pole väetada neid vajagi. Kõik ju teavad, et liigne väetamine toob kasu asemel kahju, seda isegi looduslike väetistega.

Näha siin kasvuhoones ettekasvatatavad taimed, kes vajaksid palju suuremaid anumaid, kuna seda ruumi pole siis väetamine on ainuke lahendus.

Siin siis minu vanem postitus Põldosjaleotise tegemine, selle siis tegin põldosjast ja natukesest nõgesest. Lugege see kindlasti läbi, siis ei tee sama viga, mis ma 😀

See virts on pea 3 nädalat juba töös olnud. Külmade ilmadega see protsess on tunduvalt aeglasem. Mina tegin selle peale maasika peenra rohimist( väga rohtunud maasika peenra rohimist). Kuna siis olid veel kõrvenõgesed nii väiksed siis viskasin nad ämbrisse koos mulla ja juurtega. Neid juuri on siiamaani näha. See virts tundub mulle väga kange kraam olevat. Lahjendan seda kastekannu u 1 klaasitäis 10l kohta.

Mis vahe on virtsal, tõmmisel, leotisel ja teel?

TAIMEVIRTS. Taimevirts sisaldab nii leostunud mineraalaineid kui ka taimseid toimeaineid. Virtsa kasutatakse taimede väetamiseks ning nende vastupanuvõime suurendamiseks haigustele ja kahjuritele.

Virtsa tegemiseks kaetakse väetiseks või tõrjeks kasutatavad taimeosad veega ning jäetakse segu 2-3 nädalaks käärima. Aeg-ajalt tuleks segu segada, et hapnik paremini juurde pääseks. Virts on valmis siis, kui omandab tumeda värvuse ja lõpetab käärimise. Sõltuvalt taimest tuleb virtsa lahjendada veega vahekorras 1:5 – 1:10.

Taimevirts on eriti sobiv just taimede kasvuperioodi esimeses pooles, kuna see ergutab ja soodustab taimede kasvu.

Tõmmiste ehk ekstraktide tegemiseks valatakse peenestatud taimeosad üle soovitatavalt leige veega. Seejärel lastakse segul teatud aja tõmmata (nt. 24 tundi), pärast mida tõmmis kurnatakse ja kasutatakse.

TAIMELEOTIS – Leotise valmistamiseks pannakse taimeosad ööpäevaks likku. Seejärel keedetakse saadud leotist pool tundi vesivannil.

TAIMETEE Tee puhul valatakse taimeosad üle keeva veega, kaetakse anum tihedalt kinni ning lastakse 15 minutit või kauem tõmmata.
Ühed parimad taimed on põldosi, soolikarohi, raudnõges, varemerohi(Symphytum officinale), koirohi ja küüslauk. Peaaegu kõikidest taimedest saab seda teha aga need välja toodud kõige paremad minuarvates.

Taimevirtsa tegemine

Kääritise virtsa tegemine on lihtne! Vaja: taime, anumat ja vett.
Täida suur email- või plastnõu( ei tohi kasutada rauast nõud) lehtede ja taimevartega ning kalla peale vihma- või tiigivesi. Veel võib lisada peotäie mulda metsa alt- lisab baktereid. Kata nõu, kuid nii, et säiliks õhuvahetus. Kaetud nõust ei levi hais nii palju ja liigne vihmavesi ei pääse sisse. Vähemalt korra päevas sega vedelikku, et hapnik saaks ka alumistesse kihtidesse. Soojade ilmadega on virts nädala pärast valmis. Kasutamiskõlblik virts on tume ega vahuta enam.

Kastmiseks lahjenda taimevirtsa veega 1 : 5 või 1 : 10, pritsimiseks 1 : 20. Mida nooremate taimede osi virtsa valmistamisel kasutad, seda rohkem tuleks virtsa lahjendada.

Loe lähemalt https://kodukiri.ohtuleht.ee/972409/aed-nipid-kuidas-ise-kodus-taimseid-vaetisi-valmistada

vasakul ilus paprika, paremal toitaine vaeguses

Basiilik: vasakul karbis toitaine vaegus, paremal ilus.

Selliste heledate lehtedega taimed on mul kõik kasvamas pottides või just istutatud potist mulda.Nendel taimedel oli ka seda kõige rohkem vaja.
Hea kui proovib väetisi ka varjeeruda, et mitte anda koguaeg sama, sest erinevatel taimedel on erinevad omadused.

Poest müüdavatest ja vähem haisvates väetistest on mu lemmikud vermikompost vedel. See aasta ostsin aga juurde just taimede kaitsmiseks, eriti kapsaste jaoks aiaseep+ koirohu ekstrakt. See on põhimõtteliselt ka väetis aga pritsides paneb taimed haisema teistmoodi ja kahjurid ei taha neid. Vaatame kuidas toimib.

Nõgese virtsa kasutan kõikidel taimedel aga proovin mitte ära lõpetada seda segau, ehk lisasin eile sinna juurde juba looduslikku metslauku, millel tugev küüslaugu lõhn ja maitse. Vaatan kas virtsa koguaeg uute asjade lisamine on hea mõne või mitte. Looguliselt võttes peaks olema sest bakterid ja käärimine on sees ja uued taimeosad peaks lihtsamini lagunema… Aga vaatame.
Ostsin alles ka esimestkorda kala jahu väetist. Järgmistele istutatavatele tomatitele panen kalajahu peotäie alla, sest muidu kästakse 2 räime panna aga ma liiga kärsitu, et neid tuua või osta õigel ajal.

Selline näeb mu kasvuhoone siis hetkel välja. Vasakul tomatid istutatud ilusti villasisse. Keskel vohab hiina kapsas ‘ Wong bok’, selle kõrval portulak. Paremal pool veel kõik ettekasvatatavad taimed ja tomatid, mis veel maha tahavad istutamist.

Külvamine ja istutamine põhupeenrasse

Kuna olen näinud, et on palju segadust kuidas külvata ja istutada sellistesse mitte kaevamise, põhu ja heina peenardesse, siis proovin natuke lahti seletada ja näidata kuidas mina olen teinud. Kõik muidugi ei ole ka edulood…

NB! Põhk peaks tulema KINDLASTI mahetootmisest!!!

Olen eelnevatel aastatel kasutanud peenarde katmiseks ponide järgijäetud heina, mis on segatud nende sitaga. See aga laguneb väga kiiresti ja umbrohu seemned hakkavad kohe peal kasvama. Sellise meetodi puhul pole vaja lisada lämmastikku rikast värki. AGA kui panna maa peale põhku siis ta tahab hakata vaikselt alustada lagunemis protsessiga ja selleks tal vaja lämmastikku. Kui seda tal pole võtta siis võtab ta seda maast EHK maapind jääb lämmastikku vaeseks. Sellepärast on vaja põhu alla panna ka lämmastikku rikast asja nt sõnnik, kui seda pole siis sobib ka roheline ehk nt muruhake. See aasta lisasin igaksjuhuks kanakaka graanuleid alla ja mõneskohas olin jõudnud juba põhu maha panna siis viskasin peale.

Nagu ennem kirjutasin siis kasvuhoone ja mõned peenrad on mul multsitud lamba villaga ( Lambavill aias, Kasvuhoone sisekujundus, Maasika multšimine, Kultuur hapuoblikas – jah või ei ? ja veel miskit). Lamba vill on selleks hea, et ei võta lämmastikku, vaid pigem annab. Soovitan soojalt! Peangi minema villa juurde tooma…

Siia alla lisan galeriina pildid minu eilsest istutamis ja külvamis tuurist.

Külvasin siis kollase peedi seemet ‘Touchstone gold’ ja 2 sorti porgandit ja istutasin vahele punase sibulag. Sellel peenral korralik kiht põhku.

1. Põhu sisse vedada vagu ehk lükkata põhk eemale maapinnast.
2. Panna mulda- see siis kui maapind jääb veel kaugele või lihtsalt kehva pinnas. Mul veel suht kehva aga sedasi tundub parem olevat.
3. Külvata mulda oma seeme
Lihtne juu.. 🙂

Külvamisel selliselt on kõige suurem vaenlane kuivus. Kui suudab seemneid hoida niiskena idanemis faasist edasi siis mina pm enam ei kasta. Tegelt idanemis faasis unustan ka kasta….

Istutamine

Seda on tunduvalt lihtsam teha ja taimede ellujäämine ka suurema tõenäolisusega. Proovin võimalikult palju see aasta ette kasvatada mida saab. Aga siin piltidel siis näha kuidas istutasin väikseid lehtpeedi beebisid. Oleks veel võinud kasvada seal edasi aga mul oli vaja kättesaada nende alus. Minu arust geniaalne nipp selleks on aiapost- sellega teed augud ette ja viskad taime mullaga sisse. LIHTNE 😀

All ka näha, et istutasin eile 18.05 õue esimesed suvikõrvitsad. Üks oli liiga suur juba, et hakkas lausa õienuppusid tegema. Katsin ühe taime veekanistriga, teisele ei mahtunud ja peab ööd üleelama ainult kahekordse kattelooriga. Eks näha, kas ikka elas üle.

Siin siis näha 09.04 külvatud herned, tegelt juba poole suuremad. Nemad siis külvasin siia Lopsakas sodipeenar ikka sama moodi, vagu ette henes sisse, kui vaja siis ka mulda veel peale.

Ebaõnnestumine

Umbes 08.04 panin maha sama moodi ka porgandi oma sodipeenrasse. Panin lausa peale ka katteloori….
Mida pole pm on porgandit. Küll aga on väga palju rohtu…. Järelikult porgandi seeme ikka kuivas ära või ei jaksa võidelda heina seemnega. Üle eile lõikasin kääridega suurema muru ära, välja tõmmata ei saa kuna siis tuleb kogu muld ka kaasa… Annan porgandile veel aega kui ei siis katan põhuga ja istutan midagi muud siia sisse hoopis.

Keskkonnasõbralikum hambapesu

by Kaja jaanuar 29, 2022

2021 kõrvitsalised

by Kaja jaanuar 17, 2022

Rabarbri ääris – telliskivid

by Kaja aprill 29, 2021

Õnnetu kevad küülikute kasvatamisel… AGA…

NB!!! Nõrga närvilistel mitte lugeda!!! Sisaldab häirivaid pilte.

Kes on lugenud teavad, et 1 küülik tapeti ära mul veebruaris kulli poolt, siis käis märtsis keegi käpaline üle aia- tappis ja viis kaasa halli küüliku. Kirjutasin ma siis : Kurvad uudised ja Rajakaamera pildid, kes pole enne lugenud.

Aprillis hakkasin puurist välja tooma ja aedukusse laskma ka mandrilt toodud suurt hõbeküüliku isast.

Nimelt ta ei julgenud ise välja tulla pidin tooma ta välja. Algul lasin olla päval ja öösel panin jälle tagasi puuri. Talle hakkas see aediku elu täitsa meeldima jooksis ja kepsutas aedikus. Ohu või halva ilma puhul läks aga puuri.

Märtsi algul olid mu ainuke emane ja isane erinevates aedikutes aga 10 aegu kui mul kool oli läks emane isase aedikusse. Mul ei olnud eriti hästi kahe aediku vahe koht kinni pandud ka.

Mul oli aga plaan, et toon 2 emast juurde tuttavast talust, kus ka küülikud aedikus pidamisel. Ja siis lasen isase korraga nende juurde. Mõte mõtteks…

16 märtsil olid nad kätte saadud ja sain ära tuua – orantz ja hall.

Tagantjärgi tarkus – ei oleks tohtinud neid panna emase aedikusse. Mina loll aga arvasin, et kahekesi ikka saavad mu ühele emasele vastu. Lootus oli, et peksavad natuke ja siis väike kari koos aga oh ei …… Minu väike emane tegi neile sellise säru, et nad istusid peidikutes ainult 2. päeval otsustasin nad ära eraldada.

18. märtsi hommikul leidsin isase hõbeküüliku surnult. Ainuke nähtav vigastus oli puuduv ja verest väljajooksnud silm. Silma pudumine võis tulla ka hiljem näiteks vareste poolt. Ei tea mis ta surma põhjustas. Aga väga kahju oli igastahes….

Emased olid eraldatud ja hakkasid taastuma. Minu väike emane jooksis tigedalt aia poole igakord kui nägi neid uustulnukaid aia poole tulemas. Uued said isasega koos olla ainult päeva väga stressirikkas keskkonnas…

15 aprill tabas aga järgmine hoop kui ma läksin küülikutele süüa andma hommikul. Uuestulnukate aias olid halli küüliku asemel hoopis soolikad …. See käpaline oli jälle käinud…

Mõned päevad proovisin uustulnukat ka ööseks puuri panna aga see oli temaarust kohutav piin. Ei teinud seda enam. Panin aiale lisa võrgud peale ja vaatasin hoolega järgi kuidas sisse ja välja see tüüp kõige tõenäolisemalt sai. Kõik kaamerad muidugi ei töötanud või olid mujal.

Peale seda panin rajakaamera ka arvatava sissepääsu juurde ja tõin lõksu… seniajani miskit!

Aprilli lõpupoole käis veterinaar, et vaksineerida järgi jäänud küülikud müksomatoosi vastu.

Müksomatoos on ägedalt kulgev väga nakkuslik küülikute viirushaigus, mille peamised tunnused on silmapõletik ning nahaalused sültjad moodustised, mis on peamiselt pea-, päraku- ja suguelundite piirkonnas.
Haigus esineb puhangutena. Sagedamini haigestuvad küülikud soojadel aastaaegadel.
Tekitaja peamiseks levitajaks on verdimevad putukad (sääsed, kirbud, täid, puugid). Mõned viirustüved levivad ka õhu kaudu.
Haiguse peiteaeg on 4 – 10 päeva.
Müksomatoos sai alguse jäneste seast, kes tulid 50 aastat tagasi Inglismaalt. Haigust tutvustati Austraaliale, et nad saaksid oma jäneste probleemi kontrolli alla. Esmakordselt testiti müksomatoosi edukalt 1938 aastal Austraalias ning haigust levitati 1950 aastal, mille tulemusena saavutati 99% suremus haigestunute seas. Esimese kahe aastaga vähenes Austraalias jäneste populatsioon 600 miljonilt isendilt alla 100 miljoni isendini.
Edasi saab lugeda EstFarmi lehelt.

Kui küülikuid pead tuleb selle vastu vaksineerida. See vaksiin võiks muidugi tasuta oll, sest puhtalt inimeste tehtud ja nüüd me maksame raha neile, kes selle tegid, et huvitav ühiskond…

Aga see selleks…

Kui ma veterinaari jaoks küülikud kinni püüdsin vaatasime ka tisse, et näha kui palju poegi ja kas üldse on. Minu emasel ei tundunud olevat kõik tissid välja imetud kuigi pojad pidid olema juba 2 nädalased. Vaatasime, et healjuhul 3-4 poega. See tegi veits õnnetuks aga no mis teha… Teisel uustulnukal ei tundunud üldse imetud olevat järelikult pole ka poegi.

1. mai hommikul lugesin oma eelmise aasta postitust Vabapidamisel küülikutel on pojad! Et näha millal nemad said urust välja 22 päeva vanuselt umbes. Ja mõtesin, et nüüd pojad ka sama vanad. Küülikute aedikut vaadates oligi näha väikseid musti kõrvasid vaatamas urust välja. Jess nad on väljas.

21. päeva peale arvatavast poegimist on nad urust väljas esimest korda.

Näha oli tõesti ainult 3 poega. Mõtlesin, et tore et kolmgi on aga tore oleks olnud ikka 4.

4. Mai ehk 24 päeva peale arvatavat sündi

Siis ma nägin juba 4 poega 3 musta ja üks hallikas. Mõtlesin, et tore vähemalt on neli poega.

Järgnevatel päevadel süüa andes proovisin neid veel lugeda….

Kõige rohkem, mis olen lugenud on 10 🥰😍😇

Hetke seisuga on siis 7 musta ja 2 hallikas- pruunikat.

See oli tore ja positiivne üllatus, et neid nii palju on 😇

Vaikselt harjuvad ka inimestega enam iga liigutuse peale minema ei jookse. Aga kuna ema on arem kui eelmised küülikud siis kardan, et need pojad tulevad aremad.

Vähemalt täielik ebaõnnestumine pole olnud see kevad.

Kartus on aga ikka sees, et see kes käis võib igahetk tagasi tulla… olen aeda täiustanud aga peaks veel kõrgemaks tegema.

Loodetavasti, kevad ka tagasi tuleb selle lõrtsi asemel….

PÄIKeST teile 🙂

Kasvuhoone sisekujundus

Kui kasvuhoone üles sai avastasin, et see täits tühi leht. Milline avastus küll 😀 Algul oli nagu keruline arusaada kuhu misasja panna, peenrad teha. Enne seda olin tegelikult juba numbritega mänginud ehk arvutanud. Ja väga heaks starti positsiooniks olid ka veneaegsed plaadid, need tundusid mulle imehästi sobivat kasvuhoone teerajaks.

Arvutus siis selline 80cm peenar +30cm plaat + 80cm peenar+ 30cm plaat+ 80cm peenar = 3m Ehk siis tuleb mul 3 peenart 80cm laiusi ja 2 teerada 30cm laiuseid. Arvutasin uhkelt kohe kui palju mul läheb plaate selle jaoks vaja ja avastasin, et mul jääb puudu. Kirjutasin siis kiiresti Värki on hiidlaste kraamiringlusse, et kas kellegil on pakkuda? Sain samal päeval vastuse lausa 3lt inimeselt, et neil on olemas. Valisin kõige lähema, läbimetsa naabri 🙂

Näitan siis samm haaval kuida ma sisu kokkupanin.

Teadsin, et tahan piirdeid, sest muidu ei püsik mults mul õige kohapeal ja korrektsem ka. Garaazi peal on meil laudasi erinevatest ehitustest ja vanast garaazist. Otsisin välja kõige peenemad neist ehk u 20cm laiusega 2 lauda. Äärde sain prussi jupi 5x15cm.

Kui oli 80cm äärest mõõdetud kaevasin väikese kraavi kuhu sisse panna servatud u 3cm paksusega laud. Lõpptulemusena läks laua paksus ka 80cm sisse, aga sain enamvähem otse…

Pildil siis näha, et esimene piire on paigas. Kraavi piirde jaoks kaevasin vast 10cm kraavi. Tegelt suht nagu jumal juhatas…

Välimised piirded on paigas! Aeg on hakata neid täitma. Ei tahtnud osta kotiga mulda, sest meil Hiiumaal korralikku mulda kuskil müüa muidu pole kui ei telli. Minul aga seisis veel eelmisest aastast lambasõnniku hunnik, korralikult lagunenud. Lamba sõnnik ei tohi olla mitte mingil juhul värske, kuna siis tapab oma vängusega kõik teie taimed ja seda mitmeks aastaks. Lugesin kuskilt ka, et lamba sõnnik sobib tomatitele kõige paremini oma koostise poolest. Tassisin umbes 10cm sõnnikut.

Enne sõnniku laotamist pinnasele, mis suht puhas liiv õhutasin pinnast hargiga. Selleks lükka hark maasse ja kergita maapinda. Üles ega teistpidi miskit ei keera!! See õhutamine, et taimede juured saaks maasse minna. Sellel pinnasel enam käia ei tohi. Selle pinnase peale sõnnik.

Enne ajalehtedega katmist kastsin sõnniku ära , sedasi säilitab niiskuse ja osa voolab õhutatud pinnasesse ehk hakkab ka segunema.

Sõnniku peale laotasin märjad ajalehed ja nende peale lamba villa ehk tegin korraliku multsi peale sõnnikule. Hetkel soojuses loodan, et säilitab niiskust mullas ja sõnnik hakkab veel kiiremini lagunema. Arvan ka, et vihmaussid kolivad sisse ja aitavad protsessile kaasa. Lambavill lõppes mul otsa hetkel. Pean juurde tooma kohaliku lambakasvataja käest. Seda sodivilla on kõikidel lambakasvatajatel üle, nii et küsige julgelt.

Tõin oma tomati taimekesed ka kasvuhoonesse päevitama viimaks. 18 aprill.

Naaber tõi mulle plaadid ära ja tegin algust plaatimisega. Need plaadid vaja paika saada, siis saan keskmise kasti piirded ka ära panna.

Asendamatuks abimeheks oli auto akna kraabits. Sellega sain kraapida mulla ära nii, et ma sain plaadid enamvähem otse maapinnale panna. See OLi suht pikk protsess aga samas lahe ka, pole kunagi midagi taolist teinud.

Plaaditud! Uhke tunne, jala all plaadid ei liigugi väga palju…. naaber aitas mõne plaadi õigesse mõõtu ka lõigata.

Nüüd sain ka lõpuks hakata tegema sisemise peenra äärist. Otsisin, mis ma otsisin aga ei leidnud piisavalt pikki sobivaid laudu. Selle peenra pikkus 3,6m. Võtsin õhtul julguse kokku ja läksin teise naabri juurde, nad renoveerivad vana maja ja neil tihti lõkke hunnikus laudasid mida saan kasutada. Seekord olid nad lõkke tegemisega ettejõudnud aga sain nende käest natuke korralikumaid laudu. Retk oli edukas, vedasin oma 5m lauad koju. Hoitke oma naabreid!!!

Sain tehtud, sisemist piiret oli keerulisem teha, kuna pidin saagima sirgelt jne. Kohutav, pean ikka mingi nurgiku muretsema mis aitaks sirget joont hoida. Aga tehtud sain ja minule piisavalt hästi 😀 Ehitus inimesed võin siis sisselasta kui taimeid täis, et vigasid ei näeks.

Istutasin esimesena maha oma aed-monarda ‘Pink Lace’ ja laps istutas peiulille. Veel istutasin väikesed kribalad hiinakapsa istikud ja punase lehtsalati istikud. Külvasin aga portulakki. Portulakk on väga maitsvate lehtedega tüüp. Soovitan soojalt.

Tomati taimed on kasvanud ka silmnähtavalt. Kellel mõne tomatitaime soovi võib mu poole pöörduda, hakkaks neid ära ärima vaikselt.

Ecoslideri kasvuhoone üles panek.

Kasvuhoone valimisest oli mul postitus ‘Kasvuhoone valimine`. Nagu teate sain kasvuhoone kätte 1 aprillil, kirjutasin postituse ‘Śain kasvuhoone kätte’. Nendega suhtlus just kõige ladusam polnud. Väga palju pilte pole kuna oli ikka väga külm ilm püstitamise päeval, sadas lund ja rahet vaheldumisi.

Kasvuhoone koht oli mul eelnevalt välja valitud. Eesti kliimas siis kõige mõtekam panna kasvuhoone otsaga põhja lõuna suunaliselt. Kui panna külg lõunasse ei saa hommiku päikest piisavalt ja suvel kuumeneb kasvuhoone kindlasti üle.

Esimesena alustasin murukamara koorimisega. See muidugi ei ole väga permakultuurilik aga otsustasin seekord sedasi teha. Õige oleks olnud juba eelmine aasta see koht katta ehk lämmatada rohi mis seal all. Seda ma aga ei teinud. Lisaks tahtsin ma natukene maad alla poole saada. Hetkel arvan, et murukamara koorimine oli õige mõte ja sellega rahul. Sõber Alan oli mul ka abiks. Murukamar muidugi raisku ei läinud osa said kanad omale aeda ja osa läks küülikute aedikusse, nende aukude lappimiseks ja nende katuse haljastuseks 😀 Koorimise ja ära viimise peale kulus ikka korralikult aega enamsti kahekesi tehes läks 3 päeva aga ega me terveid päevi ka seda ei teinud.

Plaan oli muidugi et panen selle kasuhoone ise püsti nagu nalja! Reaalsus ikka natukene teine. Peale murukamara eemaldamist proovisin alust loodi saada ja see tundus ilmvõimatu ülesanne.

Järgmine päev mõtlesin, et panen prussid alla kasvuhoonele. Läksin redelit tooma, et neid garaazi pealt alla saada. Redel aga on meil selline jonnakas, see alumiinium oma, mis muudab ka kuju. Nii et suutsin oma mõlemad randmed selle redelin vahele jätta! Langes mõni pisar! Peale pisara langetamist võtsin telefoni ja saatsin sõnumi oma usaldusväärsele ehitusmehele Randole. Samal nädalal tal polnud aega aga ütles, et saab tulla vast esmaspäeval.

Esmaspäeval kell 8 oli ta kohal. Olime otsustanud, et kasvuhoone läheb fibo blokkide peale 1m vahedega. Ta hakkas neid loodima ja natuke maasse kaevama.

Ei tahtnud täisvundamenti, põhjuseid on palju 1) vihmavesi ei saa sisse 2) juured ei saa välja. 3) Mikroorganismide liikumine takistatud.

Selgitan siis natuke kasvuhoonesse sisse ei saja aga ümber sajab järelikult kui sajab valgub ka vett äärte vahelt sisse ja niisutab ka kasvuhoone taimi. Lisaks saavad juured minna väljapoole kasvuhoonet, et leida vett ja vajalikke toitaineid. Mitte et ma ei kastaks üldse- see pidavat ka tegelt võimalik olema aga sellest hiljem. Umbrohtusi, mis äärte vahelt sisse võivad tulla ma ei karda, sest mul pole paljast maapinda.

Olin kasvuhoone paneku ajal koguaeg tal kõrval, mitte et tal mind vaja oleks läinud, aga mõttejõust on ka abi 😀 Ise oma pisikeste sõrmedega keerasin fermid kokku aga noh siis ta tuli ja pingutas kõik need veel üle.

Need fermid olid tõesti kerged ja tundus, et kui nende peale astun lähevad pooleks. Õpetuses oli kirjas, et kõigepealt tuleb panna otsauksed ja siis fermid. Fermide kohad nn vundamendi küljes pidi ise mõõtma välja. Juhendis oli kirjas 2 kruvi väikse alumiinium julla külge me panime 1, sest kartus oli, et äkki läheb katki.

Nende seinade panek esimesena küll ei toimi, sest keegi peab neid hoidma. Alt on kinnitus 3 kruviga pehmes alumiiniumis. Kui poleks vaiaga kinnitatud siis kukuks pikali, sest meil siin Hiiumaal tuulevaikset ilma pm polegi. Iga kord kui tuul tuli hoidsin veel kinni. Nendel fermidel ei ole ühtegi tala mis ühendaks neid. Tugevuse ja ühenduse annab plastik , mis peale läheb. See oli ilusti 2m laiuste paanidena väljalõigatud. Äärtesse läks veel teip ja u liist.

Vaatasin ka video üle nende juhend paberil on teistsugune kui video õpetus. Aga üldiselt jah käis see umbes sedasi.

Sellisesse etappi jõudmiseks kulus meil 12h. Paigaldamata oli veel 2 automaat katuse akent. Seda tegi ta järgmisel päeval 2h ära. Tema on profesionaalne ehitus inimene ma ei kujuta ette kui palju see võib tavainimesel aega võtta. Kodulehel on neil muidugi kirjas, et nende spetsialistid panevad kasvuhoone kokku 1- 2 tunniga. Tavainimesel peaks kuluma umbes 5h.

Kas soovitan?

Kuna see on minu esimene selline kasvuhoone siis ei oska nagu väga komenteerida. Minu ehitusmees küll sillas polnud sellest. Ta arvas, et on kiirustades tehtud ja arvas, et ta oleks saanud sama raha eest tugevama kasvuhoone ehitada… Miks ma tema käest pakkumist ei võtnud ? Ei tea, pole aimugi enam aga jah paigal ta on ja õpime vigadest. Järgmise kasvuhoone puhul võtan tema käest pakkumise 😀

Järgmise postituse teen kasvuhoone sisust, see sin oleks muidu liiga pikaks veninud.

Maasika multšimine

Selle peenra tegin siis u 2 aastat tagasi. sellest saab lugeda “Maasika peenar” tol aastal kasutasin ma multsiks vana heina ja natuke kuuse okkaid, siis aga tuli maasikatele külla “Õielõikaja- olematu maasika saak” Siis eelmine kevad tegin “Maasikad pehmeks” ehk katsin lamba villaga. See toimis kuna maasika saak oli 99% suurem kui eelmine aasta. Maasikatel polnud lamba maitset ja villa pesi imeilusaks valgeks vihm. Eelmine aasta sain aga aru, et puhtast villast pressivad umbrohud ikkagi läbi nii mõne kuu pärast, sügisel oli asi ikka suht hull juba. See aasta siis otsustasin vana villa pealt ära võtta ja panna uus. Selle vahega, et panen ajalehe alla esimeseks kihiks ja annan ka lisa väetist maasikatele. Kelle meeles pole villa hea mõju saab jätkuvalt lugeda mu eelmist postitust “Lambavill aias”.

Eelnevatel piltidel siis näha esimesel pildil puhastatud maasika peenart. Lõikasin ära vanad lehed, eemaldasin umbrohud. Olin mõne päeva eest natuke poni sõnnikut juba visanud peenrasse. Teisel pildil siis näha, et panin juurde ka ühe aiakärutäie lambasõnnikut ja veel ühe kärutäie poni sõnnikut koos lehtedega.

Väetamine tehtud liikusin edasi multsimise peale. Ajalehed panin muidugi eelnevalt likku. Üks ports oli mul leos olnud üle 12 tunni ja väga head olid. Ei ligune need vees väga ära midagi.

Siin näha siis mu 4 aastase tütre multsimise katse. Ta ise oli väga uhke.

Valmis! Üks osa… See oli väga piinarikas ja pikk protsess. See tõesti võtab aega kui tahta seda teha sedasi, et umbrohud läbi ei tuleks.

Peale siis loomulikult läks lambavill. Selle ma ikka suht viskasin peale sest väsimus oli juba suur. Siin mu 4 aastane kastab villa ka üle, sest muidu võib vill lihtsalt tuulega ära lennata, hoiab paremini paigal ka kõike.

Nüüd jääb ainult üle maasikaid oodata…

Kultuur hapuoblikas – jah või ei ?

Hapuoblikat Rumex acetosa kasvab meil siin liivasel Kassari saarel ikka igal pool. Ta on meil nagu umbrohi. Lapsena sai hapuoblikat ikka kõvasti söödud, polnud väga midagi paremat võtta vast . Mäletan ka, sipelga pesa torkimist pika kõrrega, et siis saaks janu kustutada nende happega. Täiskasvanuna aga ei kutsu kuidagi sööma oblikat kuna kuidagi puine on. Meie suvenaaber teeb väga head oblika suppi vahest, sellega söömine ka piirdub.

Eelmine aasta suht esimeste asjade seas külvasin kasti mingi UK ostetud salati paki. Lõpuks tuli sealt üless salatit, porgandid, rukolat ja hapuoblikat. See hapuoblikas oli teistsugune, palju mahlasem ja vähem kiulisem kui meie tava oblikas. Mulle hakkas meeldima ja lapsele ka. Nüüd leian oma 4 a tüdruku tihti hapuoblika peenra ees söömas.

See peenar kahjuks kriitikat ei kannatanud. Kasvas seal lisak kõike muud , mida me ei taha peenras näha. Mu algne plaan oli seda hoida tootsi peenra stiilis aga sellist asja keeruline multsida ja seal ikka oli suurem enamus umbrohud.

Võtsin eile kätte ja otsustasin, et enam ei taha sellist, et tahan puhast hapuoblika peenart hoopis. Kõrval on veel üks kast mis oli sama hull kasvas seal petersel ja metsik rukola. Mõtlesin kasutada mitte kaevamis meetodi aga siin ei saanud kuna umbrohud olid selle täielikult üle võtnud. Sellepärast tegin klassikalist rohimist. Selle käigus sain hapuoblikad ka lahutatud ja harvemini istutatud. Külvasin juurde ka uut sorti hapupblikat “Lyonski”.

Peale seda mulsisin ära kõik. Alla märg ajaleht. Märga ajalehte palju parem panna, ei lenda minema. Peale panin siis villa ühele. Lambavilla kasulikusest saab lugeda mu kunagisest postitusest Lambavill aias.

Teisele kastile panin multsiks kuuseokkad peale. Vanad kuuseokkad ei ole happelised!!! See on müüt. Nad hopis parandavad mulla kvaliteeti ja on hea peene mults.

Lisaks jõulude ajal kaevasin välja kuuse, et oleks toas jõulukuusena. Kirjutasin kunagi sellest esimene istikõues. Seal jutus olev kuusk kasvab, natuke nirusti aga kasvab, nii et see toimib küll. Tänavuse kuuse istutasin maha nüüd. Ta uueks kasvukohaks sai toitainerikas aga natuke vaenulik kanade aed. Kui mul õnnestub kanad ta juurtest eemale hoida, siis võiks ta kasvama küll jääda. Lisaks annab ta tulevikus varju kanadele kullide eest.

Lisaks on hekel mul käimas kasvuhoone püstitamine ja peaks esimesed asjad ka maha panema nt herne ja porgandi.

Kui võimalus siis tõesti külvake hapuoblikat aeda annab vitamiine juba varakevadel.

Jälle kuulmiseni!

Sain kasvuhoone kätte!!!

1. aprillil jõudis mu kauaoodatud kasvuhoone kohale 🤩🤩🤩🤩🤩🤩🤩🤩🤩🤩🤩🤩🤩🤩🤩

Ei ole kohe kindlasti 1 aprilli nali, natuke küll kartsin seda, aga õnneks pole 😇

Noh õigemini jupid… mida peab kokku panema. Mulle loodetavasti tulevad sõbrad ka appi, sest isegi kui ma oleks super osav siis puht füüsiliselt pole seda võimalik kokku panna üksinda.

Tellisin ma kasvuhoone siis EcoSlider lehelt. See tundus kõige usaldusväärsem kuna pannakse kokku/ ehitatakse eestis. Materjal tellitakse euroopast.

Kasvuhoone

Mudel EcoSlider ES 3

Kaarkatusega kasvuhooned EcoSlider on üks populaarsemaid kasvuhoonete liike, mis erinevad oma mitmefunktsionaalsuse poolest. EcoSlider sobib suurepäraselt kõikide taimeliikide kasvatamiseks: siin saab nii istikuid istutada, soojalembeseid taimi kultiveerida, hooajaväliselt või varajast saaki saada kui ka lilli ja isegi viinamarja kasvatada.

Kasvuhoone siis 3x6m. Polükarbonaatkatte paksus 6 mm ja fermide vahekaugus 66cm. Polükarbonaadi kaitseks on teip ja profiil.

Automaatselt avanevad õhutus aknad. Tellisin 2 kuna tean kui tähtis on ära hoida liigne kuumus kasvuhoonest. Tean ju ka, et olen laisk ja unustan palju. Ei taha kogu tomati saaki kihva keerata sellepärast, et aken jäi lahti tegemata. Kes ei tea siis üle 32c tomati õied muutuvad steriilseks ja te tomatit ei saa.

Tsingitud metallist vundamendiraam koos soojustusega on mõeldud paigaldamiseks otse maapinnale, murule, sillutuskivile, puidust terrassile või mõnele muule tasasele pinnale. Vundamendiraamile lisatud soojustus suurendab kasvuhoone soojapidavust kuni 20%.

Algus

Alustasin mahamärkimisega eelmine nädal juba aga vahepeal tuli lumi maha. Pean mainima, et pole midagi enne märkinud SIRGELT maa peale. Õigesse kujusse oli päris keeruline saada aga õnneks tuttav andis vajaliku juhnööri. Diagonaalid- tuleb ära mõõta ja nad peavad olema ühe pikkused. Vastavalt sellele tuleb poste nihutada siia-sinna.

Alustasin ka nn vundamendi alt murukamara eemaldamist, et saada see tasaseks.

Panen kasvuhoone võimalikult aiamaa äärde. Ei taha, et jääks vaba koht. Vabasse kohta hakkavad kasvama taimed mida ma ei soovi. Sellepärast ongi oluline mitte jätta vabu kohti.

Olen mõelnud kas eemaldada murukamar või mitte, sest on võimalik teha ilma eemaldamata aga see oleks eeldanud alustamist juba sügisel või lausa eelmine kevad. Nii et mul vaja kiiremini ja seega pean kogu murukamara eemaldama.

Kahjuks olen hetkel arvamusel, et selle firma komunikatsioon kliendiga on väga nõrk. Kirjutan miks seda arvan.

Maksin ära kasvuhoone 6 märtsil.

Peale makse tegemist ootasin kinnitust, et kas kôik korras ja hakkavad tegema? 3 tööpäeva pärast kirjutasin ise. Saatsid vastu, et võtavad ühendust kui valmis.

Üle 2 nädala oli mõõda läinud ( 24.03), polnud miskit kuulnud ja siis tuli koroona juba. Saatsin uue meili, et kas ikka tehakse ja kui kaua aega võtab ?
Vastus:

Tere, Kaja!
Täname Teid kirja eest. Teie kasvuhoone on valmis. Ootame paremat aega, et teieni jõuda. Täpsüstaks üle, kas praamid käivad hetkel Hiiumaale?
Lugupidamisega,
Alissa E
Müügijuht

Vastasin : Muidugi liiguvad! Kaubavahetus toimib ilusti !

26.03 – 2 Päeva läks mõõda ja saatsin uue meili: kas on teele pandud või millal tuleb ?

Samal päeval nad lõpuks helistasid ja ütlesid, et toovad ära 1 aprillil ehk nädala pärast, et ärgu ma enam muretsegu. Neil veel üks kasvuhoone vaja viia kohale Hiiumaale.

Siis 1. aprill oli juba käes ja ei midagi … Tavaliselt tulevad kaubatoojad hommikuse laevaga aga kell juba 14.00. Hakkasin juba meili kirjutama aga siis mõtlesin et ootan ikka õhtupoolikuni.

Kell 15.30 haukusid koerad tigedalt ja nägin, et õues mini kaubik!!! Yess… kohal.

Hämmastav on see, et leidis kohe õige koha üles ilma helistamata.

Jutu kokkuvõte see, et tõesti komunikatsioon telliaga täielikult puudus. Saan aru, et hetkel on kasvuhoonete hooaeg ja neil võib väga kiire seal olla aga no ikka… Aga noh mis seal ikka kohal ta nüüd on.

Nüüd peab kokku panema lihtsalt. Nüüd vähemalt teada millega ma tegelen siin nädala? Neil kirjas, et nende tiim paneb kokku 3 h. vaatame miteme h mina selle kokku saan. Pakkumisi ? ;D

Kindlasti saate lugeda kuidas ma sellega hakkama saan ja kui kaua võtab.

Tunnen juba tomatite maitset, mis kasuhoonest hakkavad tulema 🤩🤩🤩🤩🤩

Tomati Hullus

See aasta paprikad, tsillid ja tomatid elavad küll mind toast välja. Mul ei ole palju ruumi nende kasvatamiseks aga muidu on temp olnud ikka natuke soojem, et saan neid külmas toas hoida aga hetkel kuidagi eriti külm olnud. Või olen ise targem ja tean, et alla 10c nad ei kasva ikka.

Tassin neid potskasid hommikul külmatuppa õhtul jälle tagasi sooja.

Lisaks avastasin, et mul pea kõik väiksed kirsstomatid. Tahaks ikka mõnusaid suuri lihatomateid ka.
Õnneks sain tuttavatelt mõned lihatomati seemned ja külvasin veel tomateid juurde…. nüüd 16 erinevat tomatid…. hakkan vist tomati hulluks minema… See tuleneb vast sellest ka, et mul kasuhoone tellitud ja saabub lõpuks 1 aprill 😀 😀 😀 Kirjutan ka sellest kindlasti.
Näitan,mis huvitavaid tomateid veel külvasin, neid tõesti mõned seemned ainult.

‘Black from Tula’

Vana haruldane venemaa päritolu tomat. Ei näe just kõige isuäratavam välja aga on väga hea. On hinnatud kõrgelt maitse poolest.
‘Black From Tula’ l on rikkalik magus ja vürtsikas maitse – traditsiooniline.
Kirjeldatakse kui kõige koledamat aga kõige paremat tomatit mida kasvatada saab.
7- 10 cm tomatid
Valmib 80-85 päevaga

‘Purple Calabash’

Sügavate servadega roosakas pärandsordi tomat. Maitse on keerukas natukese tsitruse vihjega. See tomat on sarnane sellele mida kasvatati vanasti Mexicos.
Seeme pärineb 1990.
Valmib 85 päevaga

‘Brandywire Black’

Pärineb aastast 1920. Kasvatab hästi 250- 450 grammiseid tomateid. Indeterminantne lilla/must lihatomat millel on rikkalik ja magus maitse. Sobib kasutamiseks igalpool.
Valmib 80-90 päevaga

‘Cherokee purple’

Vana pärandsordi seeme pärineb Cherokee hõimult Tenessee osariigist. Ilus hämar lilla, roosa väljast ja väga magus rikkalik seest. Igasugustel maitsetestimistel alati esimestel kohtadel. Kasvatab suuri 280-450 grammiseid tomateid.
Valmib 80 päevaga.

‘Gardeners Ecstasy’

Väga hea maitse, varajane
Võrdlemisi uus tomat on parem kui ‘Gardeners Delight’.
See tomat ühendab endas väga hea maitselist tomatit ja head saaki. Annab sadu väikseid tomateid millel on väga hea happe ja magusa tasakaal.

‘Millefleur’

Täiesti uus tomati klass. Õied on peal suurte kobaratena. Ei oska seda kohe tõlkidagi jätan inglise keelde: unique structure: the highly branched trusses have literally hundreds and hundreds of flowers on them. (This picture shows a single truss)

These flower trusses are about two feet across, bearing tomates in a huge grapelike cluster, and we’ve never seen anything like it before!

And just to be clear, these are not at all like currant tomatoes. The fruit are much bigger – 3/4 of an inch across – and made in much bigger bunches.

Tõesti valmivad ühes õikobaras sajad väiksed kollased tomatid. Neid on väga hea panna salatitesse või lihtsalt süüa 🙂
See tõesti väga maitsev ja ilus tomat.

Pilt internetist, näeb siis selline välja

Veel lugedes ja tõlkides neid erilisi tomateid siis leidsin sellise taime, enne ei teadnud temast väga miskit. Väga hea taim kasvuhoonesse meelitamaks tolmendajaid. Imeline taim lisan siia Calmia lehelt kirjutatud.

Kasvuhoonesse, kus kasvatad tomateid, soovitatakse istutada ka monardasid. Nad meelitavad kohale mesilasi, kes möödaminnes ehk ka tomatite õied ära tolmeldavad. Monardade lõhn pidada parandama, nii uskumatu, kui see ka ei tundu, tomatite maitset.

Monarda raviomadused

Monardale on ladinakeelse nime andnud Hispaania arst Nicolas Monardes, kes mainis monarda raviomadusi 1569. aastal. Monardatee on rahustav, indiaanlased kasutasid seda nohu, köha, bronhiidi vastu. Soovitatakse ka iivelduse, gaaside, menstruatsioonihäirete ja unetuse korral. Monardatee tõstab söögiisu, toimib põletiku- ja mikroobivastaselt, korrastab ainevahetust, tõstab organismi kaitsevõimet ja tugevdab närvisüsteemi. Ravimina tarvitatakse lehti, õisi ja ülemist puitumata varreosa.

Monarda maitsetaimena

Monarda sisaldab haruldasi eeterlikke õlisid, C-vitamiini, karotiini, mineraalaineid, parkaineid, fütontsiide jt kasulikke aineid. Köögis võib lisada maitseainena lihatoitudele, eriti sealihale. Värskeid lehti ja õisi võib lisada salatitesse, puuviljatoitudesse ja hoidistesse (kompotti) ning booli. Soomes lisatakse seda teesegudesse, kasutatakse kokteilide jm toitude valmistamisel. Võib kasutada ka igapäevateena, seejuures on see tee ka väga maitsev. Tavalist teed võib monardalehega maitsestada. Monardalehti võib lisada mahladele või veinidele.
Loe edasi artiklit…

Siin siis need mõned uued seemned külvatud.

Anumaid kuhu pikeerida mul enam ei ole ja need taimekesed on mul hetkel üle.

Sortideks siis väga varajane põõsastomat ‘Latah’, ‘Jen’s tangerin'(oranz suurem kui kirss harjunud ka külmema kliimaga) ja ‘Golden königin’ .
Tomat ‘Goldene Königin’ on keskvarajane, kõrgekasvuline sort. Valmib 60–70 päeval peale istutamist. Viljad kollased, õrna maitsega, aromaatsed. Taimed istutatakse pottidesse ümber, kui ilmub esimene päris leht. Kõige paremini kasvab +22–24C temperatuuril. Sobib kasvatamiseks nii avamaal kui kasvuhoones.

Kellel huvi andke tead nii kiiresti kui võimalik.

Ebajasmiini hooldamine

Kõik teavad vanades taluaedades laialt levinud ebajasmiini (Philadelphus coronarius), mis, nagu nimigi ütleb, on jasmiini kauge sugulane: ebajasmiin on kivirikuline ja päris jasmiin õlipuuliste esindaja.

Eelmine nädal koolis olles käis meile rääkimas Liina Jürisoo. Tema rääkis meile linnapuude, pargipude, ilupuude ja põõsaste hooldamisest. See oli väga huvitav kuna enne olime õppinud ainult vilja ja marjapõõsaste lõikust. Tema aga vaatas asja natukene teisest küljest. Lisaks uurib ta sügavuti ka ainsana eestis jalakate surma. Kui teil on ümbruses mõni jalakas mis on jalapealt ära kuivanud, siis võib temale teada anda kindlasti.

Meie ebajasmiin on topeltõitega. Kasvanud on ta siin niikaua kui mina mäletan, küsin vanaemalt üle, kas ta mäletab umbes kui kaua. Väga suur põõsas, peaaegu nagu puu juba. Kõrgust tal kindlasti 3m ja üle. Me ei ole teda väga õieti hooldanud aastate jooksul. Mingi aasta lõikasin ta lihtsalt ilusamasse vormi, teine aasta lõikasime poole pealt oksad ära jne…

Eelmine aasta õitses ta sedasi, et lehti polnud nähagi, oli lihtsalt valge kohev pall…

Reeglid ebajasmiini uuendamiseks.

Lõika oksad maa lähedalt ära. Ära jäta tüükaid!
Lõigata võib puhke faasis ehk augusti lõpust- pungade avanemiseni.
Alusta lõikust seest poolt.
Ebajasmiin õitseb vanade okste pealt. Kui neid pole siis pole ka õite lootust.

Võtsin ta ette.

This image has an empty alt attribute; its file name is img_9717.jpg — Enne

Nagu näha siis ta tõesti korralik tihe põõsas.

This image has an empty alt attribute; its file name is img_9718.jpg

Kõige tähtsam on lõigata vanad oksad maani ära. Lihtne õelda väga raske teha. Nii tihe oli seal keskel, et saag ei läinud vahele. Vahetasin külgi ja otsisin sissepääsu võimalusi. Kui olin ära saaginud läbi suurte raskuste siis tuli uus mure, kätte saamisega. Ta on nii haruline ülevalt ja nii tihe, et oksad jäid sinna kinni ja pidi korralikult jõudu rakendama. Enamus oksad lõikasin tükkideks, et oleks lootuski neid kätte saada.

Oksa hunnik kõrval kasvas märkimisväärselt. Selle koristamine muidugi oli kõige tüütum tegevus. Üldiselt seda mul kipub ka olema, et lõikan õunapuu ära aga oksad jäävad koristamata. Täna olin tubli ja koristasin ära.

This image has an empty alt attribute; its file name is img_9724.jpg — Pärast

This image has an empty alt attribute; its file name is img_9717-1.jpg — Enne

Leisin ka väikese vido kuidas lõigata ebajasmiini.

Lihtne paljundada haljaspistikutega

Kõiki ebajasmiini liike ja sorte on lihtne paljundada haljaspistikutega, mis tehakse noorte võrsete ladvaosast. Parim aeg selleks on juuni lõpus või juuli alguses, kui võrsed on poolpuitunud. (Paljudel liikidel hakkavad sel ajal õied parajasti puhkema.)

Liiga noored vesised võrsed lähevad juurdumise ajal enamasti hallitama, liiga puitunud pistoksad aga ei juurdu enam hästi. Kogenud pistikulõikaja koolutab võrset katseks poolringina ümber pöidla – kui võrse paindub vetruvalt ega murdu ning koor ei pragune, on õige aeg käes. Seda nippi peab omal käel katsetama.

Sobivaim aeg pistikuid lõigata on hommikul, kui rakkude siserõhk – turgor – on suur ja võrsed ilusasti kikkis. Kui ilmad on väga kuivad, on mõistlik põõsast eelmisel päeval korralikult kasta.

Tavaliselt saab pikemast võrsest kaks, mõnikord isegi kolm korralikku haljaspistikut. Võrse rohtne tipp lõigake ära – see ei juurdu, vaid läheb mädanema. Kui paljundusmaterjali on vähe, siis on muidugi kiusatus teha ülemine lõige nii ladva lähedalt kui võimalik.

Kuidas lõigata

Lõigake võrsega risti ja ülemisest lehest või lehepaarist võimalikult kaugelt. Haljaspistikule jätke 2 lehepaari (või 3 lehte). Suurema lehelabaga liikidel kärpige liigse aurumise vältimiseks lehte väiksemaks, jättes sellest alles poole või isegi ainult kolmandiku. Originaal artikkel SIIN.

Lõigake oma põõsad ka ära, sest kui pungad puhkevad on juba hilja!

Head karantiini kõigile!

Rododendronid

Tänane päev oli suht edukas vaatamata väga vihmasel ja tuulisele ilmale. Suutsin ära istutada sügisel tellitud rododendronid. Tellisime nad Järvseljalt koos hiidlastest linnaednikega. Lisaks suutsin ära istutada kaks erinevat kõrreliste punti. Nendest pilte ei teinud kuna käed olid ikka väga märjad ja mustad selleks ajaks.

Mina pole kunagi rododest vaimus olnud aga koolis käies rääkis meile kirglikult sellest Taavi Tuulik, tema kasvatab juba ammusest ajast neid. Tema oma aias pole tegelt need kaua kasvanud, sest ta kasvatas neid Hiiumaal, ühe metsa all. Seal nad kasvasid sellepärast, et Taavi õues pidid männid enne piisavalt suureks kasvama enne kui sai rodod sinna alla panna ja nii üle 20 aasta – see on juba kannatlikkus kuubis. Nii tõi ta üle 20 a kasvanud rodod omale aeda. Tema ka seletas, et rodode eest ei ole vaja nii meeletult ka hoolitseda ja meeletuid turba peenraid rajada. Otsustasin järgi proovida, kas minul lähvad nad kasvama ilma turba peenrata.

Kohaks valisin ma suurte mändide aluse. Lõuna poolt piirab seda kohta natukene sireli hekk ja ülevalt siis suured männid. Vaatasin ka, et oleks hea lihtne markeerida ja eraldada see koht, sest panin nad väga ohtlikku kohta kasvama- PONIDE aed!!! Siin on tugevamadki otsi andnud. Aga tuleb tunnistad, et nad polegi kõige hullemad. Suvel olid mul suured vankri hobused siin, need pistsid hostad, vaarikad ja ploomid ka nahka.

Rododendronide sortideks siis on:

Kanada rododendron– Rhododendron canadense. Igal aastal rohkesti õitsev, kuni 1,5 m kõrguseks kasvav heitlehine rododendron. Õitseb rikkalikult ja juba enne lehtimist, tavaliselt mai keskpaiku roosakaslillade väikeste õitega. Aeglasekasvuline, niiskuslembeline ning talvekindel rodo.Kasvutingimused: poolvari, tuulevaikus, happeline ja huumusrikas muld.
Vasey rododendron– Rhododendron vaseyi . Heitlehine. Õied väiksed, roosad või valkjasroosad, õitseb kevadel enne lehtimist. Kõrgus 1,5 m. Väga ilusa sügisvärvusega kompaktne põõsas.Täiesti külmakindel. Seemnepaljundus vm 2019 a vm. Kasvutingimused: poolvari, tuulevaikus happeline huumusrikas muld.
Roosa rododendron– Rhododendron prinophyllum. 1,5m; päike-poolvari; õitseb VI lehtimise ajal. Heitlehine. Õied 5-9 kaupa õisikus, roosad ja lõhnavad. Eelistab happelist mulda.

Valitud said nad roosade õite ja odavama hinnaklassi järgi. Katsetamiseks ei tahtnud osta 20€ eksemplare, need olid kõik 7€. Sügisel oli vist isegi mingi soodus protsent ka. Ja tähtis jälgida muidugi ka, et oleks väga külmakindlad sordid kui ei taha, et välja läheksid. Need kõik kannatavad -30c. Muidugi ei tea kas kunagi enam tuleb sellist külma aga noh see teine teema.

Panin nad kuidagi ära kuidas tundus enamvähem. Hakkasin kaevama, kaevasin suht suure augu aga siis tuli meelde, et neil väga pinnapealne juurestik. Järmisel pildil näha siis milline see koht on kuhu ma nad vaesekesed panin. See hall mass on puhas liiv ja pruun on siis kõdu.

Kõige suurem probleem nendega ma arvan, et tekib niiskusega. Kas ma suudan neid hoida suvel piisavalt niiskena. Ma olen laisk aednik ja kardan, et ma neid kasta küll meeletult ei jõua. Aga proovin panna neile rikkalikku multzi kihi peale ja loodan, et sellest aitab.

Panin nad vaesekesed siis maasse ja tähistasin ära puunottide ja mõne kiviga. Nüüd toas olles aga lugesin, et pae kivi ei tohi kohe kindlasti rodode lähedusse panna, neutraliseerib pinnast. Oh well- õue lähen ja meeles on korjan ära. Ja veel riisun okkasodi ja mändide alust pinnast rodode ümbrusesse, et tekitada niiskust hoidvat pinnast nende ümber.

Karantiinis rodod- ma loodan, et sellest barikaadist piisab. Üks suuremaid ohte neile on kindlasti ka PONID. Need väiksed pätid isegi kui nad ei söö siis katsetavad hammaste ja kapjadega ikka igaksjuhuks läbi.

Kes tahab lugeda kuidas õiget rodo peenart teha siis rodoaed lehel korralik õpetus olemas. Ja kuidas õieti neid kasvatada ka korralikud juhendid rodoaeia lehel.

Mina tahan katsetada kas mändide alla ilma turbata saab rajada väikest rodo aeda. Jälgi mu blogi edasi ja varsti saab teada, kas õnnestus või mitte.

Kasvatame toitu aknalaual

Kõik on igast infokanalist juba umbes miljon korda lugenud, et rahvarohketes kohtades viibimist vältida jne. Pole miskit uut. Aga minu soovitus oleks veel käia aianduspoes ja osta natuke mulda, seemneid ja taimi. Siis ei pea enam rohelise pärast kodunt välja minema.
Näitan kuidas mina siis nauke rohelust ja söödavust aknalauale tekitan.
Imeline on ju võtta oma aknalaualt miskit rohelist kaunistamaks toitu või lihtsalt vahepalaks. Vaatame mida ja kuidas teha.

Võrsete kasvatamine

Mina siis panin kasvama sibulaid ja rediseid

Vaja läheb:

mulda- eelmisest aastast seisnud muld
sibulaid- ostsin kohalikust Coop poest
seemneid- ostsin redise seemned realiseerimisest 25 sendiga.
külvamis anumat- võtsin suvalise roostetanud ahjupanni

3. märts. Ülepoole sibulatest leotasin natuke vees, et saaksid kiirema stardi kasvamisel. Külvi anumat täites vaadake, et muld jääks võimalikult ühtlane. Tootmises neil on spets plaadid millega vajutatakse muld ühtlaseks. Kui muld pole ühtlane hakkab vesi jooksma ühte kohta kokku ja mõni koht jääb täitsa ilma.

Sibulaga lihtne laduda ritta üksteise kõrvale.

Nipp!!
Kui lõikad natukene vana juure osa ära siis tulevad uued juured palju kergemini välja. Minu katsed on tõestanud, et 8h pärast väiksed juured juba väljas. Pealt tuleks lihtsalt tõmmata vana koort ära.

Ladusin enamuse kandikust täis ja siis vaatasin, et liiga palju läheb neid sibulaid siia. Mina isiklikult ei söö sibulat, mitte kuidagi, mitte kuskil. Aga see rohkem teiste pereliikmete jaoks.

Otsustasin, et panen redise seemet siia juurde. Tahtsin nii kui nii redist ka võrseteks kasvatada ja miks mitte koos. Sain selle paki ka realiseerimisest 25 sendi eest.

Külvasin lahke käega redise seemet igale poole. Ma ei saanud redise külvi ka katta, sest mul sai muld otsa 😀 jäi siis ilma mullata, kui on piisav niiskus idaneb ikka.

10. märts. Nagu näha on redis ja sibul hoo sisse saanud. Jätkuvalt on kül katmata, idanemine seetõttu natuke hiljem, sest pole piisavalt niiskust.

15. märts. Mu laps on kõvasti juba kääridega kallal käinud ja enamuse redise võrsetest nahka pistnud. Katsin ka natukese periliidiga külvi ära. Peale seda võttis ka hoo redis üless.

Ilusad suured sibulad juba. Siin ka juba kääridega kallal käidud. Need oleks paremini idanenud ja kasvanud kui oleks niiskust rohkem olnud ja külm oleks pealt kaetud. Redis peaks tärkama väga ruttu ja 3 päeva pärst saate juba redise võrseid süüa.

Väga head võrsed on ka hernel. Herne võrsete või idandite saamiseks on kõige odavam kasutada poes müüdavaid kuivatatud herneid. Vaatata tuleb, et poleks lihvitud ega poolitatud. Võrsed on täiesti värske herne maitsega.

Idandamine

Ise ei ole seda teinud, kuna aednikuna on minul küll raske seemneid lihtsalt ära süüa mitte maha panna 😀 Aga on hea moodus kuidas kasvatada omale ise värskeid vitamiine. Toon välja mõne artikkli kus kõik kirjas.

Talvega on meie kehad enamiku meis sisalduvaist vitamiinivarudest ära kulutanud ning soovivad lisa väljastpoolt. Enne, kui sirutada käsi erinevate vitamiinipreparaatide järele, tasuks mõelda, kuidas oleks võimalik oma kehale turgutust pakkuda naturaalsemal ja kindlasti ka soodsamalt viisil. Üheks selliseks võimaluseks on kindlasti idandamine. Idandatud seemned ja oad on heamaitseline, kvaliteetne toortoit, mida igaüks on võimeline kodustes tingimustes kasvatama.

Idude toiteväärtus Idandites leidub D- ja K-vitamiini, karotenoide ning mineraalaineid: kaaliumi, magneesiumi, kaltsiumi, naatriumi, tsinki, koobaltit, väävlit, räni, rauda jt. Idandamisel tekib juurde asendamatuid aminohappeid ja küllastamata rasvhappeid, samuti suureneb E- ja B-grupi vitamiinide hulk.

Idude toiteväärtus on seemnete omast kordades kõrgem, sest toodetakse juurde vitamiine, ensüüme ja hormoonide eelühendeid.
https://www.looduspere.ee/blogi/idandamine/

Kõige lihtsam ja odavam meetod on järgmine.

Idandamiseks on vaja seemneid, liitrist klaaspurki, marlit ja kummirõngast. Ühe inimese jaoks võtta 1 supilusikatäis seemneid. Pese seemned, neid käte vahel hõõrudes.

Pane purki ja kalla külma vesi peale, 1 osa seemnete kohta umbes 4 osa vett. Kloorine kraanivesi on halvim, kuid kui paremat pole, siis tuleb see eelnevalt läbi keeta ja jahutada.

Leotusaeg on vastavalt seemnetele 5-18 tundi.

Pärast leotamist kinnita purgile kummirõngaga marli ja vala leotusvesi välja. Loputada veel 2-3 veega läbija pane purk pimedasse kohta, purgisuu poolviltu alaspidi, kuid nii, et õhk pääseks seemnetele ligi.

Idud on söömiseks kõlbulikud, kui nad on umbes poole sentimeetri pikkused. Mida peenem seeme, seda pikemaks võib idu kasvada, ilma et see minetaks söögikõlbulikust.

Lutserni, mungoa ja redise seemned võiks enne söömisele asumist loputada suures kausis rohkes vees. Lahtised seemnekestad ujuvad pinnale ja saate need ära riisuda. Nii on need seemned puhtama ja värskema maitsega. Samas ei ole see protseduur hädavajalik, võite süüa seemneid vabalt ka koos kestadega.

Enne söömist tuleb idud alati loputada voolava vee all, see on väga tähtis. Kui idud on saavutanud paraja pikkuse, hoidke külmkapi alumises osas, et pikendada söömisaega. Külmas idude areng aeglustub tunduvalt.

Optimaalseks söömisajaks loetakse 72 tundi idude nähtavale tulekust lugedes.
Artikkel Maakodust.

Idandamiseks sobivad seemned Idandamiseks sobilikud on näiteks kõrreliste seemned: nisu, rukis, oder ja kaer. Kuid kõige rohkem kasutatakse liblikõieliste seemneid: läätsed,mungoad, kikerherned, lambalääts, ristik, lutshern jt. Erilise maitsega idandid saadakse aga ristõielistest: rõigas, redis, sinep, rukola, brokkoli, ürt-allikkress jt (need on palju teravama maitsega, seega soovitatakse kasutada koos mahedamaitseliste seemnetega). Söödavaid idandeid saadakse ka päevalille, kurgi, kõrvitsa, tatra, seesami, peedi, sibula jt taimede seemnetest. Kõige pehmema maitsega ja kõige kergemini idandatavad on lutsern ja munguba. Vürtsikama maitse saamiseks sobib lisada lutserni ehk alfa-alfa sisse brokkoli, kressi või redise seemneid. NB! Idandamiseks valige seemned, mille kvaliteeti te teate. Tavalisi seemneid kauplusest ostes jälgida, et ei oleks PUHITUD semned, sest need tavalised mürgitatud.

Idandamiseks sobivad sepetsiaalsed seemne komplektid aga ka tavapoest saadavad nt. Näiteks firma “Risenta” munguba, toortatar, kuivatatud herned, toor nisu jne.

Võtan ennast kokku ja proovin äkki ponide otra idandada, ponid muidugi küll õnnelikud pole, et nende söögi kallale lähen 😀

Olge tublid püsige kodus ja kasvatage ise.

NB! Eile olid kuldnokad meil õue peal laulmas. See on selge märk kevadest alati meil siin kandis.

Rajakaamera pildid

Nagu mäletate viis keegi käpaline mul küüliku minema. Lugeda saab seda järgi siit “Kurvad uudised”. Peale seda küsisin tuttavatelt laenuks kaamerat, et püüda pahalane kaamerasse.

Sain lausa 2 kaamerat laenuks:

* Ezviz, mis vajab voolu ja wifit töötamiseks. Selle kinnitasin maja seinale. Teeb video klipi kohe kui on liikumine ja kvaliteet ka väga hea. Kahjuks aga küülikute aedik natuke põõsa taga ja pimedas ei vôta ikka nii kaugele kui vaja. Otse õue peale ei ole veel keegi tulnud igastahes.

* Teine kaamera on siis klassikaline jahimeeste rajakaamera. Algul paigaldasin selle küülikute aia külge, sinna kust see pagalane liikus aga ei tulnud keskit. Siis liigutasin selle hobuste kopli poole, Simba( meie koer ) käis seal pool tihti haukumas väga tigedalt. Simbat ei huvita kitsed, kui nad õue tulevad siis ajab metsa poole tagasi aga kunagi järgi ei jookse ega haugu nende peale. Sellepärast ka näha kui vabalt kitsed hobuse koplis söövad.

Lisangi siia alla kõik pildid, mis olen sealt saanud. Vabalt võite kaasamõelda, kes need olla võiks, sest osa ikka väga hägused kahjuks.
Rajakaamera on koguaeg samas kohas olnud.

08/03 kell 22.41

See pildi seerja on ka huvitav. Esimesena on näha meie koera ja sekundid hiljem on kaadris see tundmatu kogu. See öö on meeles, et ta haukus väga tigedalt seal pool. Nagu ennist ütlesin sii ta ei tee välja kitsedest ja metsjänestest. Seda ta aga ajas vist taga? Kes see siis on inimesed pakkunud, et jänes. Jänese osas vaidleks vastu, sest Simba ei viitsiks teda taga ajada ja haukuda. Ise mõtlen, et kas see ei saaks hoopis olla nt śhaakal? Minu küüliku tappis ja viis ära koera käpajälgedega tegelane, śhaakalil on teadagi koera käpajäljed. Aga vb siin piltidel näha 3 looma? Simba śhaakal ja jänes? Sest see viimane pilt on suhteliselt väiksest tegelasest.
Ma ei tea aga hetkel pole paremat loogikat ega pilti veel.

10/03 kell 7.03

10/03 kell 20.48

12/03 kell 6.44

13/03 kell 6.48

14/03 kell 4.51

See pilt on päris huvitav kui ma oma 4 aastase käest küsisin, kes see on siis ta vastas kohe: “Kiisu!” Ma arvan, et ühinen tema arvamusega, näeb välja nagu ilves. Meil on enne ka siin lagendiku peal ilvest nähtud aga ta pole kunagi miskit paha meile teinud. Käpajäljed kindlasti tõestavad, et ilves ei viinud mu küülikut ära.

17/03 kell 6.44

Jätkuvalt kaamera üleval, hoiaks natuke veel, sest ööd lähvad valgemask ja äkki jääb keegi veel kaamera ette.

Võite muidugi pakkuda arvamusi, kes need tüübid ikka võiks olla.

Tomati külvamine

Märkamatult on kätte jõudnud märtsi kuu. Mis tähendab vaid ühte, et külvata saab tomatit. Külvata muidugi võib aprilli keskele välja.
Ma ei hakka pikalt ja laialt seletama aga kirjutan huvitavamatest asjadest.

Maheseemned lehel on tore biodünaamiline külvikalender kust saab jälgida, mis kuuseisud on. See on seotud planeetide liikumisega. See keeruline värk ja kes usub see usub, paberkandjal saab sellise kalendri kirjastuse PreMark lehelt rohkem infot aga saab Maria ja Matthias K. Thuni Külvikalender lehelt. Mina tellisin tegelt omale ära, hea ikka vaadata. Koos saatmisega 3.99€.
Kellel käib maaleht siis Targu Talitas on ühe kuu kaupa trükitud biodünaamiline kalender.

Kui sellest lähtuda siis oleks õige aega külvata tomati seemned 8-9 märtsil kui vilja aeg algab. Mina külvasingi oma tomatid 9. märtsil maha.

Külvasin 6 erinevat sorti tomateid ‘Latah'(väga varajane põõsas), ‘Golden Köningin´, ‘Stupice´(varajane väättomat), ‘Galina´(kollane kirsstomat), ‘Jen’s tangerine´, ‘Chocolate cherry’ ja ‘Hiiumaa rohelin'( väga maitsev roheline tomat).

Külvasin kõik sellisesse piklikku karpi, tegelt see oli toa kasvuhoone koos kaanega aga ülemine osa on kuskile ära kadunud talve jooksul.

tegein neile väiksed nimesildid ka juurde.

Kinni katsin alles mõni päev hiljem kui paremat mulda sain. Nimelt on mu lemmik mullaks Matogard.

Lemmik asjaks mis nad siia lisavad on Trichoderma spp – kasulik seen mis moodustades seeneniidistiku taime juurte ümber pärsib haiguste teket ja levikut, soodustab seemnete idanevust ja juurte arengut, kiirendab kasvu.

Lisaks see aasta katsetan mõningad külvid katta periliidiga.

Perliit on vulkaaniline kivim, mille veemahutatavus on 97,1%.
Sobib külvimulla koostisesse, seemnekülvide katmiseks, pistikute juurdumiseks, samuti köögiviljade ja lillesibulate talviseks säilitamiseks ning lillepottidesse drenaažiks. Perliiti on soovitav segada taimede kasvumullaga vahekorras 1:4. See parandab kasvusubstraadi struktuuri ja suurendab veemahutavust.

Huvitavaid fakte veel mida ma ei teadnud ja pole eriti kuskilt lugenud tomatitest

Istutada kasvukohta generatiivses kasvufaasis ehk kui esimene õisik on juba avanenud.
Tomati istikud on tugevamad ja annavad parema saagi, kui neid on istutatud ümber 3 korda.

Seda sain teada Räpina ametikoolis Anu Kääri käest kellel on kogemusi aastakümnete jagu selles vallas.

Siin siis näha pilti 13 märtsi õhtust. Siin näha, et pooltele külvidele panin perliiti peale ja teistele mulda. Üldiselt igaltpoolt tõusevad aga periliidi seest neid raskem märgata. Tõusid nad u 5-6 päevaga. Hetke kindel võitja on ‘Chokolete cherry’ kes on tõusnud kui üks mees. Basiilik ka suht hästi ja ühtlaselt tärkab. Tomatist on 2. auhinnalsel kohal ‘Galina’. Kõigil teistel on ka näha, et homme väljas. Väljaarvatud ‘Golden königin’ vaatame kas üldse tuleb miskit. ‘Hiiumaa roheline’ ka veel ei tule aga tema panin vähemalt 3 päeva hiljem ka maha.

Üldiselt hetkel ma väga ei märka mitte mingit vahet periliidi ja mulla peale panekul. Kõige parem asi muidugi mille eest ta pidavat kaitsma on leinasääsk.
Leinasääsed ei ole taimede kahjurputukad, aga on siiski ebameeldivad.
Vastsed söövad taimede juusjuuri ning kui neid on palju, võivad nad taimi vigastada. Täiskasvanud leinasääsed seevastu taimi ei söö, küll aga näiteks pottide pinnal leiduvat hallitust, samuti armastavad nad uude värskesse mulda muneda.
Leinasääskede hävitamiseks tuleks hakata kastma alt, et mulla pind kuivaks, sest sääsed munevad niiskesse mulda. Pottidest võib ka eemaldada mulla pindmise kihi, kus võib olla vastseid.

Probleemi aitab lahendada ka multši kasutamine pottide peal, nii et leinasääsed ei pääse kuigi lihtsalt mulda munele. Taimekasvatuses on kõige parem lahendus kerge liivakihi kasutamine. Näiteks katta mullapind 1 cm paksuse kuiva liiva- või kruusakihiga.

Sortide vahed on lõigatud mul pihvi karbi kaanest. Toimib hästi. Külvikast on mul jätkuvalt vannitoa põrandal, kus on põranda küte ehk maja soojem. Homme viin nad kindlasti jahedamasse ja valgusküllasemasse ruumi. Muidu venivad välja.
Tutvustan lühidalt ka tomatisorte.

Põõsastomat ‘Latah’

See on väga väga varane tomat. Talub hästi ka külma ja lühikest suve. Lehed on sellel tomatil kaugelasetsevad ja taim näeb välja naljakas. Aga tänu sellele jõuab rohkem valgust viljadeni ja viljad saavad kiiremini valmis. Seda taime on väga raske kuidagi toestada või juhtida- parem on, kui lasta tal lihtsalt olla. Saagikus on hea. Tomatid on ümmargused.
Mina olen 2 aastat kasvatanud õues ämbris tõesti varajane. Aga minuarust on ta ikka suht hapu tomat. Aga kuna on esimene siis pole vahet, peaasi, et oleks tomat. Hiljem kui teised valmis on ei taha seda enam süüa.
Soovitan soojalt ka õues kasvatajatele.

‘Stupice’

See fantastiline tomat on aastast 1954 ja pärineb idaeuroopast. See on kõige varasem roniv tomatisort, mis on real seeds kataloogis .
Mul kasvas ta ämbrites maja seina ääres. Vaatamata sellele, et oli vihmane suvi, sain väga hea saagi. Taimed on väga tugevad ja elujõulised, kannavad punaseid vilju, mis on väga hea maitsega. Ideaalne õues kasvatamiseks või kasvuhoones väga varaseks saagiks. Vili ise on suurem kui kirss tomatil, aga väiksem kui lihatomatil. Tõesti head magusad tomatid.

💚’Hiiumaa roheline’💚

Hiiumaa Roheline on Hiiumaalt pärit rahvaselektsiooni sort. Üllatava rohelise värvi all on peidus mõnusalt magushapu lihatomat.
Magusamaitselised, keskmised kuni suured rohelised viljad sobivad nii võileivale kui salatisse. Taim on kõrgekasvuline. Viljad muutuvad valminult kollakamaks ja pehmemaks.

Mina sain seemet tuttavalt aga leidsin ka Juhani Puukoolist 0,99€ .

Hilistele ärkajatele siis tegelt mul on ‘Stupice`ja ‘Latah’ seemneid ka olemas. Ise võetud seemnest.

Kirsstomat ‘Chocolate cherry’

Sobib jahedasse kliimasse!

Peaaegu must, magus, mitmekesise maitsega kirsstomat. Moodustab pikad kobarad. Sobib hästi ka jahedamasse kliimasse. Väga saagirikas. Laste lemmik! Heirloom ehk pärandsort. Mustad, umbes15g kaaluvad viljad.
Valmib 70 päeva.
Minule meeldis väga, selline naljakas värvus pigem pruun. Hästi magusad ja isegi siis kui polnud veel päris valmis saanud. Kasvasid ka õues ja edukalt.

Varajane kirsstomat ‘Galina’

Väga varajane kollane magus kirsstomat Venemaalt. Väga saagikas sort. Tomatid valmivad terve suve läbi kuni sügiseni. Temast saab väga head kollast tomatisuppi või kollast ketšupit.
Kasvas hästi ja kõrgele kõrgele. Head magusad ja laste lemmikud. Andis saaki kuni külmade saabumiseni õues.

Kääbuskirsstomat ‘House ‘ Hämmastav kääbuspärandsordi tomat on aretatud Venemaal, et kasvatada pottides aknalaual. Ta jääb väikseks, kindlaks põõsaks ja on paksult täis väikseid punaseid tomateid. Ta kasvab paremini potis kui maas. Kasvatasin ja edukalt. Sõbranna väga kiitis ja sai veel jõulude ajal ka tomateid. Sellel tomatil ei tohi kindlasti külgvõrseid ära võtta kuna on ikka põõsastomat.

‘Golden Königin’

Valmib 60–70 päeval peale istutamist. Viljad kollased, õrna maitsega, aromaatsed. Sobib kasvatamiseks nii avamaal kui kasvuhoones.
Ostsin selle seemne realiseerimis keskusest 0.25€ eest, ei saanud ostmata jätta 😀

Minul on kõik tomatid juba külvatud aga kadunud on kõige erilisem pakk tomateid ‘Blue fire’ . Mu 4 aastane mängis samas toas, kus kõik seemned on ja see oli põrandal maas. Nüüd pole suutnud seda leida enam… vaatame kas leiangi…. Kahtlusalune rangelt eitab igasugust osalust!

Aga hoidke ennast ja püsige kodudes rohkem. See on ikkagi meie vanaemade ja vanaisade hoidmiseks 🙂

Ja muidugi hakake külvama nüüd vast on aega ka 🙂

Kurvad uudised

01.03 hommikul oma tavalisel loomade söödaringil tehes märkasin midagi imelikku. Avastasin küülikute aiast verejäljed. Ka halle karvatutte olid kõik kohad täis.

Mõtlesin kohe automaatselt, et kanakull.

Kanakull (Accipiter gentilis)

Eestis kuulub kanakull II kaitsekategooria alla.

Kanakulli rahvapärased nimetused on ka kanaröövel, tiirutaja, kanakatk, päriskull. Rahvasuu on ekslikult kanakulliks kutsunud ka Euraasias enam levinud raudkulli.

Tema tappis mul 2 nädalat tagasi kõige suurema küüliku ära. Küülikul olid seljal selged küünise jäljed.

Lähemal vaatlusel aga avastasi aga hoopis rohkelt käpajälgi. Kahtlusalune on aedikusse hüpanud või roninud üle aia.

Saatsin need pildid kohalikule jahimehele. Tema oletas, et äkki küla koer? Ei pidanud väga kellegi teiste jälgedega kokku minema. Külas meil siin hulkuvaid koeri nagu ei ole, kes ka liiguvad ringi on teada. Minu koerte käpajäljed teistsugused ühed suuremad ja teised väiksemad. Nemad ka muidugi seda ei teeks.

Küüliku laipa ma aga kuskilt ei leidnud. See keegi pole ka minema viinud, sest vererida pole. Hetkel eeldan, et ta ikka sai urgu plehku. Aga ma ei tea kas urus surnud või elus. Homme proovin lähemalt uurida.

Hetkel tundub, et mul järgi isaküülik ja emane. Ei ole väga tore see asi…

Pean osale aedikule ikka mingisuguse võrgu peale panema. Vaatame kas tuleb see pätt ka veel tagasi.

Täna 02.03

Vaatasin uuesti üle ja leidsin väljaspoolt aeda suure karvatüki koos nahaga. Arvan, et võib oletada, et see pahalane viis küüliku ka minema.

Vaatan kas kellegil on kaamerat, et arusaada, mis elukas see selline on ja ühte aiasolevat küülikut kaitsta.

Taime tutvustus: Kellukjas keerispea

Phacelia campanularia
Keerispea kodumaa on Lõuna- Kalifornia.
Üheaastane, madalakasvuline taim, varred püstised, punakad, võrsed mahlakad, haprad, päikesepoolsed võrsed punakad. Lehed pikkusega umbes 6 cm paiknevad varrel korrapäraselt. Lehelaba on lame, rohekas, laba varrepoolne osa punakas ning lehe äär korrapäratult hambuline. Õite läbimõõt on 2,5-3 cm. Õied on kelluka kujulised, tumesinised, valgete täppidega. Õied on koondunud ühepoolselt, pintslit meenutavasse õisikusse. Õisikus on 10-12 õit. Rikkalikult õitseb alates juuli keskelt 30-40 päeva järjest.
Seemned säilitavad idanevuse 3-4 aastat. Rikkalik taimepoolne isekülv. Kultuurtaimena tuntakse alates 1882 aastast.
Algliigil on ka kõrgekasvulisi sorte, millel on eresinised õied ning põõsa kõrgus ulatub 40 cm-ni (sort “Blue Bonnet”).
Keerispead armastavad päikesepaistelist kasvukohta- eelistavad kergeid, toitaineterikkaid, vett hästi läbilaskvaid, erineva struktuuriga muldasid v.a sooldunud muldasid.

Paljundamine: seemnetega, mis külvatakse aprillis- mais otse kasvukohale.
Ümberistutamist ei talu. Esimesed tõusmed ilmuvad 5-8 päeva möödudes külvist. Taimed harvendatakse vahedega 10-15 cm.

Kasutusala: peamiselt kasvatatakse keerispead tema ilusate siniste õite pärast. Keerispead on kerge sobitada peenrale koos teiste lilledega.
Kasvatatakse ka rõdukastides ja ääristaimena. Keerispea on suurepärane meetaim. Tema õites leidub rohkelt nektarit, isegi eemalt võib tunda selle taime magusat lõhna. Tekst aiamaailm.ee lehelt ja sealt ma ka seemned tellisin.

Soovitan soojalt need seemned muretseda ja need varsti ka külvata, see külv vajab külma. Mina jäin hiljaks külviga eelmine kevad ja tärkasid nad mul alles aasta hiljem.

Lisaks hingematvalt ilusatele potisinistele õitele on ta ka võrratu meetaim mesilastele. Hooligem mesilastest ja külvake ilu 🙂

Võtsin eelmine aasta seemneid ka aga kuhu ma nad küll panin…?

Paprika külvamine

Capsicum annuum
Eesti keeles – paprika, punapipar, punane pipar, maguspipar, türgi pipar.
Heal lapsel ikka mitu nime.

Hetkel on kätte jõudnud paprika seemne potti pistmise aeg. Seda tuleb eesti kliimas teha veebruari lõpus märtsi algul. Külvake seeme kaks kuud enne kasvuhoonesse istutamist, ja istutusaeg oleneb jällegi teie kasvuhoone tingimustest.

Seemnete külv

Istikuperiood kestab 60…70 päeva.
Külviaeg oleneb sellest, millal soovitakse istikud kasvukohale istutada.
Seemned külvatakse märtsi algul
Seemned külvatakse hajusalt külvikasti või ühe kaupa kassetti.
Seemned piserdatakse ja kaetakse puhta liivaga.
Külvist tärkamiseni ruumi temp 25…26C.
Külve võib katta kilega, et hoida niiskust.

Istikute kasvatamine

Pärast tärkamist temp 4…5 päeva 16…180C.
Pikeerimine 1…2 pärislehe faasis (15…20 päeva pärast tärkamist, juurt ei näpista!!!).
Pikeerimine peatab kasvu 8…10 päevaks.
Potistamisel poti Ø 12cm.
Opt temp päeval 24…260C ja öösel 19…200C.
Kasvusubstraadi opt t0 19…200C.
Valgusvaestes tingimustes vajavad
taimed lisavalgustust 200W/m .
• Lisavalgust anda 12…14h/24h.

Microsoft PowerPoint – Paprika katmikalal

See aasta proovin esimest korda kasvatada paprikat. Paprika ei ole väga mind enne kõnetanud aga nüüd mu 4 aastane otsustas, et ta jumaldab paprikaid. Mis emmel siis muud üle jääb kui neid kasvatada.

See aasta kahjuks unustasin inglismaa lehelt paprikat ja tsillit osta. Pean hakkama saama eesti kaubanduses olevate seemnetega. Kindlasti väldin F1 seemneid ja vaatan kui pikk on seemnest viljani aeg. Olen lugenud, et meil see on 70 päevast kuni 140 päevani.

Käisin nädal tagasi Tartu kandis ja esimest korda käisin läbi Gardest kodu- ja aianduskeskusest. Veebruari lõpus polnud nad just veel kõiki seemneid ja asju ssisse toonud, et nägi natuke tühi veel välja. Aga kevade poole võib seal pilt täitsa kirju olla. Aga mina läksin sinna mõttega jahtida paprika ja tsilli seemneid aga noh juhtus nagu ikka ostsin hulgi seemneid muidugi juurde. Seemnete poolest olen küll korralikult varustatud.

Need on siis minu paprika ja tsillipipra seemned.

Lisaks ostsin ma sellise toakasvuhoone. Tehtud on see tugevast plastist ja kasutusiga pikk. Maksis selline seal 7€ ringi. Arvan, et see oli vägagi soodne ost.

Juurde ostsin ka turbatabletid. Need maksid 0.10€ 40tk on 4€. Pakendis Jiffy omad on 0.32€tk Paprikatele ei meeldi kui nende juurestikku häiritakse. See paneb nad kasvus kinni umbes 8. päevaks. Otse potti külvamine võtaks liialt ruumi.

Siin siis näha turbatablett mõlemat pidi, tal on see väike lohuke seemne jaoks ja alt on ta kinni. Vaadake et õiget pidi panete.

Kuna ma olen suht kannatamatu siis panin oma paprikad ja tsillipiprad juba idanema. Seda ma tegin 20. veebruari pärastlõunal. Mul oli ka väike abiline selleks.

Siin on seemned juba pandud ja ta lükkab seemneid sügavamale hambatikuga.

Seemned külvasin turbatablettidesse toakasvuhoonesse, mis jäi vannitoa põrandale, kus on meil põrandaküte. Muidu meil temperatuur kõigub palju, on ahjuküttega maja. Tablettidele kallasin peale soojema poolse vee vermikompostika ja lasin neil rahulikult paisuda õigesse suurusesse.

Lisaks selles väikses topsis on hajuskülvina kääbustomati House seeme, see on tomat mida saab edukalt kasvatada potis toas. Minu tuttavad on seda ka kiitnud, sest on saanud veel jõulude ajal tomateid. Tomati tegin hajuskülvina, kuna tomatile meeldib, et tema juuri häiritakse. Kõige tugevamad tomatid tulevad kui neid ümber istutada 4 korda: pikeerida-kasetti-potti-maha. Tomatitest räägin hiljem uuesti kui aeg käes.

Keeruline on muidugi nende turbatablettidega see, et nimesilte on keeruline juurde panna. Mina kasutasin hambatikke, et märgistada piire erinevate seemnete vahel. Hambatikkule saab ka nime pealekirjutada peaaegu loetavalt.

22. veebruar minu seemnekesed idanevad ilusti, tomati seemneid jäid pinnale, sest tegelt ei peagi neid katma kui on piisavalt niiske keskkond. Pea kõikidel nähaolevatel seemetel on idu juba taga. Telefoniga ei jääks pilt hea. Kirjandus ütleb, et paprika seeme on aeglane idaneija 5-8 päeva. Minu omadele tundub, et meeldib keskkond hästi.

Idanemisel…

Kasvuhoone valimine

Olen nii kaua kui mäletan omale kasvuhoonet tahtnud. Isegi siis kui ma mitte midagi taimedega pistmist ei tahtnud teha, sest tomatid on mu ühed lemmikud ja oma tomatite maitset ei saa isegi mitte võrrelda poe omadega.

See talv olen ma rohkem veendunud, et mul on ikka hädasti seda vaja, sest õues pole mul piisavalt palju sooja kohta, et tomateid kasvatada. Lisaks avastas mu laps, et paprikad maitsevad häst, nii et proovin see aasta ka paprikaid kasvatada.

Tutvustan siis algul oma ideaalset kasvuhoonet mida ma saada tahaks aga seda hetkel veel ei juhtu.

Maa-alune kasvuhoone -walipin

Tavaline klaasist kasvuhoone on väga tänuväärne soojal ja päikselisel ajal, kuid jahedamate ilmadega on seda üsna kulukas ja raske soojana hoida. Palju soodsam lahendus on niinimetatud walipini – kasvuhoone, mis suures osas maa alla rajatud.

Esimene säärane valmis 20 aastat tagasi Lõuna-Ameerikas, tänaseks on walipinid levinud üle maailma. Sellises kasvuhoones on võimalik taimi kasvatada ja saaki korjata aastaringselt – ka kõige külmemate ilmadega.
Säärasel kasvuhoonel on maa peal vaid katus, taimekasvatus toimub maapinda kaevatud 1,5-2,5 meetri sügavuses augus. Plastplaatidest poolläbipaistev katus salvestab päevasooja kasvuhoonesse ja aitab taimedel ööd üle elada. Lisaks kõigele on säärast kasvuhoonet võrreldes maapealsete ehitistega väga odav rajada – keskmises suuruses kasvuhoone ehitamine maksab umbkaudu 300 eurot. See on muidugi siis kui enamus asju tuleb taaskasutusest ja tööjõud on tasuta.

Siin on ka allalaetav pdf kuidas walilini kasvuhoonet ehitada

Siin on väga hästi kõik välja kirjutatud aga ainuke asi selle juures on see, et eestis neid ei ole või ei ole kusagil avalikult? Kanadas on neid küll ja toimivad aga miks neid eestis pole? Keegi ehitus inimene võiks vaadata kas see on ka eestis mõeldav?

Lugesin juhendist välja, et liiv on ebastabiilne selle kasvuhoone jaoks. Liivaga alal on vaja seinad ehitada aga see nõuab palju suuremaid kulutusi.

Siin on video kuidas valida õige kasvuhoone tüüp.

Selle video põhjal ütleks, et tavaline kasvuhoone ikka parim aga soovitas ka hiina kasvuhoonet millest mina polnud enne midagi kuulnud aga siin see on.

Aga on veel üks kasvuhoone tüüp, mis on eestis kindlasti kasutusel ja olen näinud seda ka Alaskal – kuppel kasvuhoone.

Kuppelkasuhoone

Inimene, kes soovib oma aeda kasvuhoonet tomatisaagi saamiseks, ei peaks ta kuppelkasvuhoonet ostma. Mõistlik on soetada tavakasvuhoone. Kuppelkasvuhoone valmib praktiliselt käsitööna ja tema suurimaks eeliseks on disain.

Tõsi küll, on ka paar praktilist eelist: kupli puhul langevad mingile osale kasvuhoonest päikesekiired alati risti ja seega on ta valguse- ja soojaküllasem kui teiste kujudega kasvuhooned ja sellega seoses ka hooaeg pisut pikem. Sõltuvalt ümarast geomeetrilisest vormist on kuplikujuline kasvuhoone ka tuultele vastupidavam kui klassikalise kujuga kasvuhoone. Sellega seoses on selle toote vastu huvi üles näidanud just karmis kliimas elavad rohenäpud nii polaarjoone taga kui avatud rannikutel. Kuppelkasvuhoone soetavad inimesed, kes soovivad oma aeda pilgumagnetit või kes soovivad naabritest pisut eristuda.

Soovitame kupli puhul kihtplastikut, põhjuseks materjali kergus, hea soojapidavus ja valguse läbilaskvus, samuti vastupidavus. Kilest ei ole otstarbekas kuppelkasvuhoonet teha, kuna kile ei pea ilmastikuoludele kuigi kaua vastu ja klaas on jällegi purunemisaldis ning ka kaalult raske. Artikkel SIIT võetud.

Kui raha poleks probleem siis ma ostaks, laseks ehitada kuppelkasvuhoone silmailuks.

Aga keda huvitab siis leitsin ostast sellise kuppelkasvuhoone hinnaga 505€

Tegelikult on ilus ja pilkupüüdev.

Aga tagasi tulles minu murele soetada endale kasvuhoone siis hetkel ikkagi proovin leida tavakasvuhoonet. Maa-aluse kasvuhoonega pean veel uurimistööd tegema ja oma ala inimestega rääkima.

Tava kasuhoonetest olen hetkel peatunud lehel Ecoslider. Kõik näeb välja väga kutsuv. Lisa asju saab kõvasti juurde osta aga need on lihtsasti lisatavad ja saad aru ka miks neid oleks vaja. Leht on väga kasutaja sõbralik ja kenasti kujundatud. Pildid võiksid natuke kvaliteetsemad olla muidugi. Ühel pildil olid tomatid mis olid täitsa jänus, lehed rullunud juba. Vaatan siis kaarjat kasvuhoonet 3x6m sellehinnaks sain 1 373 € (6mm, 2 automaattuulutusega ja alusraamiga).
Hetkel kampaania tasuta trantspordile või paigaldus poole hinnaga.

Veel on muidugi leht https://kasvuhooned24.ee. Seal vaatasin ka ringi aga kuidagi pole nii usaldusväärne ja kõik mingid lisa asjad peab eraldi juurde ostma. Neil pole juttugi sellest teibist millega saab kõik plast tahvlite otsad kinniteipida, et mustus sisse ei läheks ja kasvuhoone kauem kestaks.

Lisaks interbauen lehekülg siin tunduvad olevat tooted samast kohast aga kind natukene sootsam isegi ja neil on ka seda teipi müügil.

Et mustus, tolm ja putukad ei pääseks polükarbonaadi kihtide vahele. Teibis on spetsiaalsed augud, mis lasevad tekkinud niiskusel välja voolata. Takistab hallituse teket. Pikendab polükarbonaadi eluiga ja hoiab välimuse ilusa.

Ventileeriv otsateip on paigaldamiseks polükarbonaadi alumisse äärde.

Siis muidgi ka https://www.kasvuhooned.ee

Oleme 2000. aastast Taani ettevõtte Juliana (www.juliana.com) kasvuhoonete ametlik maaletooja Eestis. Juliana kasvuhooned on väga kvaliteetsed, tugeva konstruktsiooniga ja vastupidavad ning kõige ilusamad. Kasvuhooned ja lisavarustus valmistatakse spetsiaalselt arvestades Põhjamaade ilmastikutingimusi.
Taani kvaliteet. Taani disain. Toodetud Taanis. Taani Juliana kasvuhoonete üks põhiväärtuseid on kvaliteet ja märksõnaks on disain. Tehas on asutatud 1963. aastal, tähistades 2013. aastal oma 50. juubelit. Selleks tähtsaks puhuks tutvustati maailmale uue põlvkonna kasvuhooneid Premium ja Gardener. 2014. aastal toodi välja uue põlvkonna Compact mudel ning nüüdseks on Julianal kõik uue põlvkonna kasvuhooned.
https://www.kasvuhooned.ee

Nagu jutust aru on saada siis tegu väga kvaliteetsete klaasist kasvuhoonetega hind hakkab u 2000€ -6000€.

Kui finansi puudus ei kimbuta soovitan kindlasti sellel lehel ringi vaadata ja midagi välja valida.

Järgmisena vaatasin seda lehekülge https://lounaeestihaljastus.weebly.com

Muidu on kõik ilus aga :
Kasvuhoone ECO kannatab lumekoormust 15kg/m² kohta (võrdub 0,1m värske või 5cm-paksuse vana lumega)! Vajab kaarte lisatoestamist talveks! Puuduvad tihendid, tihendite komplekti saab eraldi tellida.

See tähendab, et mingeid asju pole jälle juurde lisatud. Tugev 6-meetrine kasvuhoone hetkel tasuta trantsport üle eesti. Hinnaks 670€ ( 2 automaatakent).

Hetkel on kõike sümpaatsema mulje jätnud ikkagi Ecoslider. Aga kas see tunduvalt soolasem hind ka tasub end ära võrreldes odavamate kasvuhoonetega?
Antke teada kust te olete ostnud omale kasvuhoone ja kas olete rahul.

Selle aasta seemned

Mul venivad need postitused kuidagi pikaks proovin konkreetsem olla tulevikus aga seda postitust alustasin ka umbes jaanuari algul ehk, et kuu aega tagasi… Aga kevad läheneb ja proovin parandada end.

Sain siis seemned tellitud neid tuli mulle umbes 423e eest ja 3 eraldi ostukorvi pidin tegema, sest neil oli seal reegel, et üle 60 erineva seemne seal ei saanud olla. Nii siis tellimuste vahepeal pidin ära saatma ja siis otsast peale alustama. Ütleme nii, et rohkem ma seda teha ei tahaks. Kõikide tellimuste ostukorvi asetamise ja tellimisega läks mul umbes 3 h ja kui nad saabusid mulle siis nad olid ju kõik ühes suures kastis, kust pidin neid tellimusteks ümber sorteerima… Jätkusuutlik see küll pole, sellisel kujul igastahes mitte…

Sorteerimine ei olnud väga hull aga aega võttis ka ikka korralikult nii 3 h ja siis mul jäi üle seemneid ja pidin osa tellimusi uuesti ülevaatama, et kõik saaks ikka enamvähem õigesti, ega ma ikka ei tea kas sai aga noh loodame. Ühte uba jäi mull küll kõvasti rohkem üle kui olin plaaninud… Ma ei tea kuidas see küll juhtus ja osasid asju mida arvasin, et ka endale tellisin pole üldse mulle olemas. Aga teisi jälle topelt 😀 Mina jäin natuke vaeslapse seisu, sest panin omale asju ostukorvi teistele asju pannes, see tähendas, et asjad olid jagatud 3 ostukorvi vahel ja viimast tehes polnud mul aimugi mis mul oli ja ei olnud… Aga näidan siis mis mulle jäi ja vb on lahkelt jagamisel ka need, mis mul on üle.

Näitan siin mis seemneid ma siis omale tellisin.

Minu seemnete tellimine käis siis teiste seemnete tellimuste vahel. Ma ei mäletanud üldse mis seemned ma omale võtsin ja mida mitte aga noh kõige hullem polegi, enamus on olemas mis ma tahtsin.

Toon välja mõned huvitavamad seemned, mis ostsin.

Seda ma muidugi hetkel ei tea miks ma nii palju herneid ja ubasid tellisin 7 pakki. Siin on väga erilisi seemneid ka eks ma vaatan üle mida tegelt ka kasvatan ja mille annan kellegile edasi. Siin siis
*uba-Greek Gigantes
*türbiuba ‘Aquilon’ Green Bush Bean
*Charmette – Dwarf petit-pois type
*Rosakrone
*”Bijou’ Giant Sugar Pea (HUGE edible-pods)
*Jessy Dwarf Sugar-snap pea
*Spring Blush

Blue Fire (sinine tuli)

Sinine tuli- väga eriline tomat. Alustab kasvamist tume sinisena siis läheb punase musta kirjuks ja lõpuks on kaetud kulla pritsmetega. Palun arvestage, et see tomat on ikka aretuses, kuna nendel seemnetel on eriti paksult kaetud siis kõik seemned ei idane. Pakis on selleks pandud heldelt seemneid.

Lillkapsas (Brassica oleracea var. botrytis) on ristõieliste sugukonda kapsasrohu perekonda kuuluva kapsa teisend. Lillkapsas on üheaastane rohttaim, mille õisikut kasutatakse köögiviljana. Just nimelt ÕISIKUT.
Minu jaoks teeb selle eriliseks selle, et ma pole kunagi kasvatanud lillkapsast. Mulle ta maitseb ja kaubanduses müüdav tundub nii mürke täis olevat. Proovin kasvatada kindlasti katte all- kapsaliblikad.

Sutherland Kale (“Càil Cataibh” in Gaelic)
See lehtkapsas tundus olema täitsa teistsugune. Proovin ja katsetan, enne olen kasvatanud Nero di toscanat.

Tomatitest on mul:
* ‘Jen’s tangerine’- kollane kirsstomat
* ‘Chocolate cherry’- mustjas kirsstomat
* ‘Blue fire’- sinakas
* ‘Galina’ – kollane tomat kasvatasin eelmine aasta ka ja väga meeldis.
* ‘House`- kääbustomat aknalaual kasvatamiseks. Kasvatasin ja unustasin seemneid võtta. Ideaalne korterisse. Müüsin ka taimi kõige rohkem eelmine aasta.

Suvikõrvitsad erinevad:
* ‘Tondo di piacenza’- ümmargune paljutootev suvikõrvits. Kasvatanud 2 a aga seemneid pole suutnud ise veel võtta. LEMMIK
* ‘Benning’s green tint scallop’ – patty pan- pole kasvatanud lisaks huvitav kuju
* ‘Trieste white half long’- varajane heleroheline
* ‘Thelma sanders sweet potato’ – väga huvitav magusa kartuli maitsega.

Väike tutvustus seemnete kohta siis tehtud. Millest te veel teada tahaksite ?

Hetkel tegelen erinevate kasvuhoonete lehekülgede lappamisega, et leida hea kvaliteedi ja hinna suhtega kasvuhoone. Oma ideaalset kasvuhoonet hetkel ei jaksa ehitada, et tuleb leppida ostetavaga. On kellegil soovitusi kasvuhoonete osas?

Jälle kuulmiseni siis.

Head kvaliteetsed seemned

Nagu ma osadele siin kunagi lubasin, siis olen valmis tellima Inglismaa lehelt realseeds.co.uk ühiselt seemneid. Kahjuks see aasta need kellegi kingikotti ei jõua aga aednikke võib üllatada igal ajal seemnetega 😀

Nendel said just enamus seemned kuivatatud, testitud ja pakitud. Kõige viimased seemned tulevad müüki alles jaanuaris. Kirjutan lühidalt miks ma neid eelistan.

Kasvatava, kuivatavad, testivad ja pakivad ise!!! ( mina pole väga paljusid lehti näinud kus seemne müüa ka ise kasvataks)
Mida nad ise ei jõua kasvatada kasvatavad koostöö partnerid- neil ka instragam i konto kus võimalus näha telgitaguseid.
KÕIK seemned on PÄRANDSORDI seemned- paljud on nemad päästnud hääbumisest.
Minul on nende seemnete idanemis protsent pea alati 100% !!
Pakendatud on kõik paberümbrikutesse, masin mis neid pakib on ehitatud 120 a tagasi.
Nad pakuvad ainult neid seemneid, mis nad ka ise heaks kiidavad.
Nad soovitavad korjata oma seemned!!! See ka nende üks moto, nad ei arva, et sa iga aasta peaks uuesti nende käest ostma vaid proovid ise korjata seemneid. Selleks on neil ka spetsiaalsed õpetused.
MAHE seemned. Nad ei kasuta kemikaale! Kõik seemned aga pole veel mahedana kirjas kuna paberi majadus võtab neil aega.

https://realseeds.co.uk

Vaadake ise ja valige!!! Seal on liiga palju seemneid ja minul läheb ka ikka kõvasti aega, et valida kõik seemned, mda vaja. Põhimõtteliselt telliks kõik mis seal on 😀

Ma ei ole ennem sellist ühis tellimust teinud nii, et ande andeks kui kõik võtab aega. Põhjus miks seda otse te ei saa teha on selles, et nad saadavad ainult inglismaa aadressidele. Minul olemas aadress ja lähen toon nad sealt ära jaanuari alguses.

Teeks siis sedasi, et paneks tellimused kinni 18 detsember. Kes selleks ajaks raha on ülekandnud ja soovist teada andnud, tellin seemned ära. Kes Hiiumaal ei ela neile lisandub ka post.

Mina tulen Inglismaalt tagasi 5 jaanuari aegu seemneid luban siis alles jaanuari 2. nädala aegu umbes. Õnneks kiiret veel pole külviaeg veel kaugel.

Inspiratsiooniks siin mu blogis siis kirjas eelmise aasta seemnete ostu kohta: Kogutud seemned. Peaks postituse tegema, mis mul nendest õnnestus ka. Hetkel aga koolitööd pooleli nii, et see peab natuke ootama.

https://realseeds.co.uk

Minge tuulake ja vaadake. Hind on võibolla natuke kallim aga tegelikult on seemneid pakis täitsa palju võrreldes, siin kaubanduses müüdavate pakkidega. Mina tõesti soovitan!!!

Kila-kola vaba vannituba

Täna kirjutan väga teistsugusel teemal kui muidu. Räägin hoopis vanitoas kasutatavatest asjades ehk kuidas mina väikest viisi võitlen plastiku vastu.

Seda saab iga inimene ise ka teha. Väikestest sammudest juba on kasu. Kui näiteks 10 inimest ei ostaks enam šampooni, palsamit ja dušigeeli pudeleid kui palju see siis vähem plastikut teeb? Ütleme, et 1 inimene kasutab 1 kuu peale 1,3 pudelit siis 1 aasta jooksul 1,3×12= 15,6 pudelit!! 10ne inimese peale see teeb aga teeb juba 156 plastpudelit aastas.

Põhimõte on selles, et tegelikult juba 1 plastpudel, mis ostmata jääb on juba suur asi nii, et ärge mõelge, et see ei tee vahet.

Meie tarbimine otseselt mõjutab tootjaid. Seda väge ei maksa alahinnata. Et näitan kuidas ja mida mina kasutan, et tarbida vähem plastikut. Ja vannituba on selleks hea algus, sest tüüpiline vannituba on täis miljoneid plastik potskasid. Olen ka hinna tundlik, et vaatan, mis ikka natuke odavam ka on ja lihtsasti kättesaadav. Hiiumaal meil siin mingeid uhkeid öko poode pole.

Dušigeel

Seda toodet ei kasuta ammu, juba nii 9-10a. Avastasin kunagi, et see tekitab mu seljale punne/vistrikke. Kasutan naturaalseid seepe ehk enamus käsitöö seepe. Neid on hea kaasas kanda karbiga. Hetkel on mul selleks bambusest väike asjake. See seep tuli näiteks sellega.

Merikarbi kujuline palmilehtedest pressitud .

Seep oli kunagi palju suurem aga nüüd kuidagi väikseks jäänud. Mu ema või keegi tõi selle kuskilt pole aimugi kust aga mulle meeldib, hea lihtne lahendus ja toimib hästi.

See on ka ma arvan, et kõige lihtsam toode millest vannitoas kohe loobuda ja sellega säästate ka keskkonda kui lähete seebile üle. Seebi nahale kandmiseks on mul aga vanaema toodud lihtne kinnas…. see pm puuvillane riie millele on peale õmmeldud ruudustik. Tundub algul, et täits mõtetu aga tegelikult see maseerib just piisavalt palju ega tee otseselt haiget. Kindlasti lihtne ise ka teha kui oskad õmblusmasinat kasutada- mina muidugi ei oska 😀

šampoon

Selle pudeli kaotamist alustasin paari kuu eest kui otsustasin, et tahan ka proovida tahket shampooni. Väga ei uurinud, mis kuidas on aga tellisin selleslt lehelt –SOLIDU. Nende tootja on Lätis ehk pole väga kaugel ka mitte. Tellisin siis nende lehelt šampooni Balance ja palsami No Knots.

Selle šampooni ja palsami sain kätte ja kasutama hakkasin juba 17 august. Nüüdseks olen kasutanud 3 kuud. Nüüd lõppes see ka otsa. See väike tahke šampoon kestis mul 3 kuud, ise arvasi, et vähe aega 😀 Palsamit on aga pool rahulikult veel alles.

Kasutamine- üldiselt olen väga rahul. Üleminekuks tavaliselt šampoonilt sellele tahkele šampoonile on lihtne. SOOVITAN.

Algul ehmatas aga nende lõhn. See ei saa väga looduslik olla, sest läbi pakendi oli juba väga vänge lõhn. Kui ema selle pakiautomaadist ära tõis siis küsis, mis pagana haisvaid asju sa tellisid. Automaadist tuli juba vastu vänge lõhn ja seda läbi pakendite. Kõike looduslikum ja parem ta vist ikka ei ole.

Hetkel aga olen Mauritiusel ja siin sai see otsa. Ostsin kohalikku toodangut nende lehekülg Siin Wistiti banaani oma.

Nagu näha on sellel šampoonil tunduval vähem koostisaineid, ehk jo siis peaks kasulikum olema.

Olen sellega pestnud nüüd umbes nädala. Sellega on raskem pesta, sest see on kõvem ja juukseid on raske saada vahtu. Hetkel on raske õelda kuidas juustele mõjub aga ma olen rahul. Hind oli sellel suht kõrge 12€. Ostan ühe kohaliku väiketootja käest ka mõne kaasa ja temal on hinnaks 5€ fb on LOTUS soaps.

See on mu põhi asjad mis mul kaasas kuskil käies on. Tahtsin tegelikult veel asjadest rääkida aga see postitus lihtsalt läheks liiga pikaks.

Hakake siis vähem plast pudeleid ostma ja järgmise korrani.

Jätkub…

Lihtne permapeenar sügisel

Sügisel kui lehed on langenud on õige aeg alustada peenarde tegemist.

Kõik peenrad, mis on sügisel valmis tehtud jõuavad kevadeks ära kõduneda andes hea pinnase taimede kasvuks. Selle tegemine on imelihtne.

Vaja läheb:

Reha
Puulehti.
Väikseid oksi.
Kõike orgaanilist materjali.
Ajalehti/pappi
Heina/põhku
Midagi peenra piiramiseks

Mina vaatasin küülikute aia esist ja seal oli meeletult lehti. Üldiselt nägi välja ka kole. Mõtlesin, et peaks vist ära riisuma. See muidugi mulle meelt mõõda pole aga vahel tuleb teha. Palju on sellest ka muidugi juttu olnud, et lehti polegi mõtet riisuda kui sa tahad, et maapind viljakam oleks. Kui lehed ära võtta väheneb ka huumus ja toitaine kiht pinnases. Seal meil kasvab rohi piisavalt hästi ja mina suunan viljakuse ikka mujale. Mida õige aednik ikka teeb. SIIN link miks mitte lehti riisuda ja täiesti ühel nõul.

Vahel aga tõesti peab neid koristama nt. tänavatel ja jalgteedel. Endal ka kodus pean riisuma lauta viiva teepealt, sest seal meil suured sarapuud. Need lehed lähvad vihmaga väga libedaks ja vanaema võib seal kukkuda.

Küüliku aia ees oli ka vana õunapuu mille alla kasvasid ebasobivad taimed -minujaoks. Küülikute aia ääres seevastu kasvavad mul maasikad, siilkübarad ja tulbid. Arvasin ka, et õunapuu ümbris väärib paremat pinnast ja minule vajalikke taimi 🙂

Olukor kus olin juba natuke kokku riisunud.

Nagu näha pilt polnud just kõige kaunim ja lehti ikka oli meeletult.

Riisusin lehed õunapuu alla kokku. Tuli meelde, et seisavad mõned sauna palgid veel. Tõin need äärte ja voilaa pilt on juba parem.

Tavaliselt olen ma alla pannud ka papi või ajalehed et lämmatada umrohtusid. Lugedes aga eri arvamusi, siis on väidetud, et veel parm on panna see nn lämmatav kiht hoopis peale poole, see sellepärast, et siis on sellel orgaanilisel kihil suurem kokkupuude maapinnaga. See siis tähendam, et vihmaussid, bakterid ja kogu mullastiku elu saab paremini sisse kolida. Nende sissekolimise tulemusel on meil parem pinnas.

Papi/ajalehe kihi panen kevadel peale hoopis ja istutan näiteks taimed sealt läbi. Vaatame.

Siin näha, et täitsin seda veelgi. Võtsin küülikute aiast mitte söödud kraami ja nende sõnnikut ja lisasin sinna veel. Peale panin vana heina, mis hoiab seda lendlemise eest ja loodetavasti hoiab kanad eemale.

Küülikuaia teine äär. Siia suvejooksul viskasin kraami, mis küülikute aia koristusel tuli- oksi, heina, rohtu sõnnikut. Sügisel riisusin siia peale veel lehti ja lehed katsin vana heinaga aga lehti lihtsalt on kõvasti juurde tulnud. Sellest kavatsen ka teha istutus koha. Esimeste asjadena istutasin siia juba 2 koirohu taime, mis vanaema sõbranna tõi. Koirohi nimelt on hea küülikutele parasiitide vastu. Kunagi kirjutan ka lähemalt mida mu küülikud söövad.

Kõigesuurem nuhtlus ja kahjuritõrje koos

KANAD. Nad käivad meil lahtiselt õuepeal õhtupoole, kui vanaema on munad kätte saanud. Nad on väga head kahjuritõrjes, süües ära putukad ja ussikesed eriti viljapuude alt. Probleem aga selles, et ma proovin toiteaine rikast kraami vedada viljapuude alla aga nemad siblivad selle sealt kohe ära. Avastasin, et tegelt toimib ikka, sest mul on must muld ikkagit viljapuude ja marjapõõsaste all nende siblimise tulemusel. See ikka hea neile. Punaste sõstarde alused on meil aastakümneid olnud musta mullaga tänud kanade hoolsale tööle. Arvan, et sellepärast ka nad igal aastal lookas on.

Teine õunapuu ja 1 aasta istutatud mustsõstar

See on väga jama õunapuu, olen ta suht 0 lõiganud ja lõikan oksi küülikutele. Selle alla istutasin mustsõstra hübriidi, mille sain tuttavalt. Siia über proovisin ka seda, et mustsõstrale anda palju toitaineid. Kanad on rahule jätnud selle ääristatud peenra aga sellele nad halastust ei näita….

Siin siis minu lopsakas sodipeenar, peale kõige koristamist. Ma ei suutnud päevalille varsi madalamale lõigata, kuna aiakäärid ei käinud peale. Oksakääridega pole veel kallal käinud. Siia peenardesse vean siis ka kõvasti lehti juurde ja lisan küüliku sõnnikut. Kevadel olid kastid täitsa täis, nüüd aga pool tühjad. Sügisel ei jõua aga tahaks ühe sellise peenra veel juurde teha.

Hakake siis aga tegutsema, hea kevadel kohe võtta istutamiseks.

Poissmeeste uue kodu ehitus

Teadsin ma ammu, et pean uue aediku isastele küülikutele ehitam, sest emaseid ja isaseid ei saa kaua ühes aedikus pidada. Alustasin rääkimisega, kas kellegil on võrku üle. Käisin ka meie kohalikus ehitus poes aga seal ei olnud õiget võrku, ega poste.

Õnn naeratas, tõin ise ja toodi erinevat võrku. Postid ainukesena ostsin. Kraavi kaevamisel ja võrgu üless panemisel oli mul palju abi ja sain ainult juhendada. Nii et seda ma puhtalt enda peale ei võta. Küll aga tegin neile täitsa ise uue puuri. Täiustatud puuri mudeli 2. Mille üle ise olen küll uhke. Näitan esmalt selle ehitust. Ehitasin selle valmis garaazis, sest vihma juba hakkas kallama.

Siin oli mul juba paika pandud, milline peab see puur tulema, väga sarnane esimesele aga kindlasti uuendatud mudel. Jällegi võtsin (euro) alused ja hakkasin nende ümber tegema. Suur vahe esimese puuriga on ka see, et siin ma ei jätnud ühte alust aluseks, vaid otsustasin alused ühendada omavahel laudadega. Veel vaatasin, et teen enne valmis küljed, siis ühendan need. Siin pildil siis teen kõigelihtsamat külge- tuleb ainult auk küülikutele sisse tulemiseks. Enamvähem kõik puit on omal ja naabrite juurest lõkkehunnikust tulnud.

Valmis siis see nn lihtne külg. Kõigeraskem oli tikksaega saagida välja küülikute auk, sest need kuuse lauad, mis peale panin on vägagi paksud. Sae tera läks kõveraks ja tuli ära ka selle tegemise käigus, selleks käisin naabrite juures abis, et aitaks tagasi panna. Aga valmis ta sai.

Teise külje tegemist alustasin heina sõimest, vaatasin pinterestist ideid kuidas seda teha ja tulin oma lihtsa disaini peale. See aga vajas sellist poolviltu, sirgelt saetud juppi, millega mina hakkama ei saa veel. Selle väikese joonisega läksin naabrimeeste juurde, kes ehitavad omal maja siin ja palusin neil aidata sellega. Nende lõkkehunnikust leitsime laua ja saagisid paari minutiga valmis- JESSS…. Selle ümber sain nüüd hakatata vaatama kuidas kõike seda paigutada ja teha. Panin alla suure augulise võrgu, et keegi ei saaks põgenade heinasõime kaudu. Panin kinni ebavajalikud vahed ja hakkasin seda külge panema ja laudadega kinni lööma. LIhtne 🙂

Järgime suurem etapp oli need seinad omavahel ühendada. Siin aga mul oli oma plaan, et tahan, et pool puuri oleks alt võrguga kaetud, et kõik mustus ja sit läbi kukuks. See osa osutus ikka väga keeruliseks mässasin selle võrguga ikka väga kaua, et see jääks ilus, ei vigastaks ja ma rahul ka oleks sellega. Paksud lauad läksid tagumisse puuri äärde, et ühendada seinad omavahel. Kasutasin ka nurgikuid, et kõike omavahel paigal hoida. Nurgikud on ühed kasulikud asjad 😀 Kuidagi ma need kokku klopsisin ja ise olin enamvähem rahul.

Tegin kaane peale heinasõimele, et vihm sisse ei saaks. NAtukene pusimist oli, et saaks selle peale aga peale ma ta sain ja olen rahul.

Ukse raamistiku peab tunistama, et sain naabrite juures valmis teha, sest mul ei olnud ühtegi sellist lauda enam järgi, mis oleks sobinud ukse raamiks. Uksed said jälle väga sirged võrreldes ülejäänud krempliga. Tänud naabritele! Uste ettepanemine on ikka paras ettevõtmine, ma ei tea päristäpselt kuidas seda õiged ehitajad teevad aga mulle see väga keeruline ja aeganõudev, ma kunagi pole kindel kas läks ikka õieti või mitte. Aga ette ma nad sain ja käivad ka ilusti.

Järgmine samm oli selle puuri liigutamine õigesse kohta. See oli päris hirmus, sest esiteks see kaalus palju ja teiseks minu ehitamiskunstil on palju arenguruumi, ma polnud üldse kindel, et see laiali ei lagune. Aga 2 mehe abiga saime ta paika. Paigal olles katsime katuse tõrvapapiga ja sellepeale vanad erterniidi tahvlid, mis olid olemas juba kodus. Heinasõime peale panin ka tõrvapapi, et ka seda natukene vihmaeest kaitsta.

Alla läksid vanad telliskivid, et ta oleks maapinnast kõrgemal.

Aediku ehitus

Sellest mul palju pilte pole, sest kasutasin abitööjõudu ja ise olin natuke eemal. Aga põhimõte sama nagu ennem SIIN postituses. Algul siis kaevasime kraavi umbes labida sügavuse ja seda terve aia piirides. Panime paika postid ja sele peale vedasime võrgu. Naabri toodud 2 m võrk läks kasutusse aga kartsin, et alt liiga suured ruudud, siis ostsin juurde sellise võrgu. Selle panin siis alla äärde. Poste ei olnud saadaval 2,5m seid siis pidin leppima 2m ja aed on ülevalt üle posti serva. kinnitasime nende plastik julladega ja traadiga.

Väravaks panime vana puukuuri ukse, mille olime just maha lammutanud. Värava alla maasse läks ka laud, et nad kohe sealt ei saaks välja kaevata.

Päev kui lasime elanikud uude aeda

Hetkel nad elanud seal ikka üle 1 kuu juba täna 12.10 oli olukord siis selline.

12.10 olukord

Nagu videos näha, siis aediku keskel on toodud mul põhupakid, kuhu saavad ise käigud omale teha. Neile meeldib olla nende peal rohkem kui all. Toru sisse on hea peitu minna. Paremal pool on kanade aed, vasakul ees pool siis emaste aedik. Küülikute aia taga hobuse aed ehk suht mets.

Juba mõtlesin, et oleks ikka seda kolmandat aeda ka vaja, sest tahan omale korraliku isa küüliku ka osta. Hetkel otsin hõbeküülikut aga enne peaks talle väikse aediku ja puuri ehitama, sest selle poissmeeste aediku tahan ka emaste kätte anda kui neid enam seal pole. Nendest isastest saab mõningate inimeste õhtusöök- elu.

Lopsakas sodipeenar

SODIPEENAR

Vabandan, pole suutnud juba ammu midagi siia kirja panna küll liiga palju tegemist ja õhtuti kui oleks nagu vb aega siis meil internet on täiesti kinni kiilunud ja siis nagu kirss tordil see lehekülga ka ei toimi nii nagu peab u 4 päeva läinud, et seda postitust teha…aga jah… kes viitsib seda hala kuulata…

AGA valmistuge pikkkkkkk postitus paljude piltidega….

Sodi peenar on ta sellepärast, et tavainimesed viivad selle komposti. Mina oga otse peenrasse, nagu näete, siis toimib hästi.

Seda peenart hakkasin tegema juba 2019 veebruari kuus, kui lumi korraks oli täitsa kadunud.

Algul ehitasin ühe kastikese maapeale ülejäänud männi laudadest, oli suht lihtne. Alla panin veel papi , et umbrohi läbi ei tuleks . Kasti mõõtmed on u 1m x 7m , et päris suur kastike. Sisse hakkasin vedama küülikuke ülejääke ehk sõnnikut ja heina.

ja 50cm vahega teine kast samade mõõtmetega. Selle kasti ehitus oli plaju keerulilsem, sest tahtisn kasutada meie metsast tulnud männi latte. Need peaks kauem kestma ja olema ka ilusamad äkki… aga kohe selgusid probleemid. Need on kõverad ja väiksed palgid ei seisa üksteise peal…. lõpuks panin vaiadega.

Uuendasin sõstra põõsaid, võtsin vanu oksi vahelt välja

Miks ma sellest räägin on sellepärast, et need oksad läksid enamuses sinna sodi peenrasse. Ema ostis väikse oksapurustaja ja lasi need sealt läbi ja läksid kasti.

Kõige peale vedasin siis ponidest järgi jäänud heina, see hea kuna on vedelenud piisavalt ja kõik seemned on vihmapoolt juba ammu välja uhutud. Mina pole selle heinaga omale umbrohtu küll juurde saanud. Siin siis näha minu külvamine sinna peenrasse. Keskele läks siis kinoa ja äärtesse pidi minema oad.

Tegin heina sisse vaod, need täitsin kanadeaiast toodud mullaga ja selle mulla sisse seemned. Siin peenras polnud üldse mulda ainult sodi, sellepärast ka tähtis mulda panna.

kasti külvasin peeti ja ette tahtsin päevalille mõne seemne panna aga jäi palju järgi siis viskasin lihtsalt lõpuks paki sinna lihtsalt…. võin õelda, et peedile ei meeldi päevalille all kasvada, et järgmisteks aastateks ei soovitaks.
Kasti külvasin siis uba ja kinoad. Kartulit panin ka teisse kasti otsa mõned.

selline nägi välja peenar mingiajapärast… vahepealselseid pilte vist pole…

Seletan, mis siis sellega siin juhtus… Kuida sai nendest peenardest mets…

Juhtus sedasi et tõin kanade aiast mulda, et saaks külvata siia kasti. Aga sügisel viskasin sinna mädaks läinud kõrvitsa ja voila… Peenras tärkas mul 2 kõrvitsat, mis polnud üldse planeeritud. Lisaks see päevalille seemnete pakk, mille viskasin peetide vahele… Mis te arvate? Loomulikult kõik hakkas idanema ja kõik päevalilled tärkasid…

Selle kohapeal muidu haigutas mõtetu muru, sambla segu, ega rohi isegi ei kasvanud. Ja mina oma sodi peeraga suutsin tekitada sellise lopsakuse, see pani isegi mind imestama ja sain ka julgust, et see permakultuuri asi on ikka õige asi ka. Kui ma oleks vedanud sinna tavalist mulda oleks ma pidanud seda 100x kastma, sest ta oleks lihtsalt ära kuivanud. Seda peenart ma ikka alguses ja suvejooksul kui vihma ei sadanud ikka paarkorda kastsin. Arvan, et järgmine aasta enam ei pea, sest siis on sinna juba tekkinud ka korralikku mulda, mitte ainult sodi.

Vahelt ei olnud loomulikult võimalik kõndida, see oli ikka tõsine mets.

Lõppkokkvõte

Olen väga rahul tulemusega, kuigi see oli väga teistsugune tulemus kui olin seda tehes oodanud.

1. Päevalill- Väga palju ilusaid päevalilli nagu mets. Kõrgus oli neil vast 2m kanti. Ettekasvatatud päevalilled õitsesid palju varem kui seemnest pandud aga arvan, et ei tasu vaeva ära ettekasvatada. Taimed on palju ilusamad ja tugevamad kui seemnest tulevad. Korjasin mõne päevalille kübarad enne ära kui tihased kallale jõudisd endale näksimiseks ja seemneks. Tihastele jäi ka piisavalt palju. Kasvatan kindlasti uuesti päevalille sedasi rohkelt.

2. Peet– hästi väikesed kollased peedid on jätkuvalt peenras, sest nad väikesed. Ühesõnaga ei soovita peeti kasvatada päevalille all.

3. Uba– ostsin poest mingi seemne. Seemne sain tagasi aga jäi väga varju ja head oa saaki ei saanud.

4. Kinoa– See aasta ei tahtnud väga valmida. Natuke oli valmis ja ülejäänud nagu toores. Ei jaksanud oodata ja viisin kanadele. Kanad rõõmustasid proteiini külluse üle. Proovin järgmine aasta ikka uuesti. Arvan, et inimtoiduks eesti kliimas ikka keeruline aga väga hea loomadele lisa söödana kasvatada.

5. Kõrvits– Väga rahul ei kasvatanud ette, hakkas ise kasvama. Ja nägin ära, et minu ettekasvatatud pokutatud kõrvitsad jäid palju nõrgemaks kui need seemnest ise hakanud kõrvitsad. Järgmine aasta proovin ainult seemnest maha panna kõrvitsad. Kõrvitsaid sain nendelt kahelt taimelt vist u 5. Osad sõime enne juba ära. Lisaks oli mul sõnniku hunniku peal ka kõrvitsad, mis ma ka kanadeaiast võtsin. Kanade aeda jäänud kõrvitsatega tegid kanad 1-0. Neil läks niikaua hästi kui kanad ilusti õue said õhtul aga 2 päeva ei lastud siis tegid lõpu peale..

6. Kartul- Sõbranna andis mulle mõne kartuli sordi, et viska maha ja mul polnud head mõtet siis viskasin sodi peenra lõppu. 4-5 kartulit vist panin. Hetkel olen saanud juba ämbritäie kartulit!!! Kartulile ka väga see peenar meeldis. Kartulid ise olid suured ja igasuguse haiguse vabad. Hetkel mul veel üks pesakond võtta siis võibolla panen pildi ka üless.

Mõtlesin, et teen vist sinna ette veel ühe kasti sarnaselt, sest see oli väga edukas projekt. Soovitan kõigil katsetada.

Loodetavasti tuli enamvähem postitust, sest ma tegin seda 5 päeva vähmalt, igakord olid mingid tehnilised jamad. Proovin nüüd oma tehtud asjad blogisse ka üless saada, järgmisena uue küülikute aediku ehitus.

Suvikõrvits kahte moodi

Eile oli palav ilm ja õues ei jaksanud miskit teha.

Subikõrvitsaid oli kogunenud aga täitsa paras ports. Kunagi kirjutasin ka miski retsepti, mida suvikõrvitsast teha: Suvikõrvits-seemnest pannile.

Mõtlesin, et teen siis suvikõrvitsa kooki. Vanaema aga arvas, et tema tahaks hoopis suvikõrvitsapirukat. Mis mul siis muud üle jäi, kui tegutsema hakata.

Olen suht aeglane ja segadusttekitav kokkaja. Väidetavalt on mônedel inimestel pärast söögi valmistamist ka köök puhas. Seda ma enda puhul veel täheldanud pole, pigem oli selline tunne, et köögis lõhkes pomm. Aga süüa ma teen ja vahel isegi meeldib. Enamasti kui mina teen süüa, siis lasen kellelgi teisel nôud pesta, see on kindlasti ebameeldiv tegevus, mida väldin nii palju kui võimalik.

Suvikõrvitsa-šokolaadiretsepti sain naabri soovitusel netist, selleks on Evelin Ilvese retsept – originaal SIIN.

Suvikõrvitsa-šokolaadi kook

• 5dl nisujahu
• 1dl jämedaid kaerahelbeid
• 4dl valget suhkrut
• 1,5-2dl magustamata naturaalset kakaopulbrit
• 2 tl soodat + natuke sidrunimahla
• 1 tl küpsetuspulbrit
• 1/2 tl soola
• 1 tl jahvatatud kaneeli
• 4 muna
• 3,5dl taimeõli
• 7,5dl riivitud suvikõrvitsat
• 1,5dl purustatud pähkleid või mandleid
• soovi korral värskeid või kuivatatud marju

Kuumuta ahi 175 kraadini. Sega eraldi kausis omavahel jahu, kaerahelbed, sooda, küpsetuspulber, sool, kakao ja kaneel. Vahusta munad suhkruga tugevaks vahuks, nõrista sinna segades õli, seejärel jahusegu. Lõpuks sega käsitsi segades sisse riivitud kabatšokk, pähklid ja marjad.

Kalla vormidesse – siit saab kaks kooki – ja küpseta umbes 55-60 minutit. Kui kook on jahtunud, võid glasuurida ja kaunistada. Aga see maitseb hea ka lihtsalt niisama ning säilib maitsvana vähemalt nädala (kui enne otsa ei saa).

Mina ei teinud seda esimest korda, sellepärast julgesin ka muudatusi teha natuke.

• 5dl ~~nisujahu –~~ 1dl nisujahu, 2dl spelta täisterajahu ja 2 dl toortatra jahu

• 3,5dl kookosrasva

Siin ta on – vahetult enne noaga kallale minemist, tegin seekord 2 kooki sellest portsust, eelmine kord valasin vist küll ühte vormi, aga sedasi saab kiiremini valmis.

Mulle ja enamustele maitseb see kook hästi.

Juustu- küüslaugu suvikõrvitsa pirukas

Selle õppisin vist ära naabri käest. Netist leidsin sarnaseid retsepte toorjuustuga ja kodujuustuga. Nii lihtsat ei leidnud, nagu meie teeme.

lehttaigen
riivitud suvikõrvitsat
küüslauku ~15tk
500g riivitud juustu
maitseaineid

Lased lehttaignal enam-vähem ära sulada, teed kahvliga paar auku sisse, viskad ahju 175c juurde. Lased kuldpruuniks pealt tõmmata, võtad ahjust välja, paned peale suvikõrvitsa, soovi korral ka maitseaineid, soola, pipart, ürte. Kui pealt on enam-vähem küpsenud, võtad jälle ahjust ja paned küüslaugu massi peale ja selle peale riivjuustu, viskad jälle ahju. Võtad ahjust välja siis, kui juust hakkab kuldpruuni jumet omandama.

NB! Ootad natuke maitsmisega – kook on TULIKUUM!

Ilustamata kujul, pidin taldriku mujale tõstma, et leida vaba pinda segadusest 😀

Suvikõrvitsa päev oli see, aga kõik sõid ja kiitsid. Mul läks ainult 2 tundi nende tegemise peale. Kiire inimene saaks vast 45 min hakkama.

Suvikõrvitsahooaeg hakkas nüüd, kes soovib minu käest neid ärida, andku teada.

Kurgid ämbris

See aasta vaatasin, et teisel pool majaseina on ka väga hea soe nurk, automaatselt mõtlesin tomatite peale, siis tuli aga mõte, et miks mitte kurk? Kurki söövad meil isukalt kõik, tomatipõlgureid on aga rekordiliselt 3 inimest.

Kurgiseeme sai jällegi tellitud realseeds leheküljelt ja sordi nimeks on ‘Wautoma’ Väga varajane ja saagikas kurk valmib 60 päevaga. Parema maitse ja saagikusega kui hübriidid. 10-15cm kurgid, taim ise kasvab 1-1,5m kõrguseks. On ka väga haiguskindel. Ilma kibeda maitseta!

Kurgi seemne panin varakult juba ette kasvama. Teadupäraselt kurgile ei meeldi väga ümber istutamine ja juurte häirimine. Soovitan soojalt kurki ette kasvatada nt biolagunevates topsides nt turbapotis, papp-potis jms. Siis saab edukalt sellega maha panna ja kurk ei jää kiduma mingiks ajaks. Selle katsetasin see aasta ära. Aga üldiselt kuidas kurki kasvatada, saab lugeda veel SIIT.

Kurki jällegi võib istutada sügavamale, kuni iduleheni, sest lähemal vaatamisel on näha, kuidas neil veninud kurkidel on moodustunud varre peale juba õhujuured. Iduleheni maasepanekul moodustavad need kohe ka uued juured. See punt läks siit toast otse õue. Ellujäämisprotsent oli täpselt 50%. Eks neile oli natukene šokk õue külma kätte ja kõrvetava päikese alla minek, aga noh, elu on karm 😀 Mul tegelikult ei olnud võimalik neid harjutada, teil kindlasti soovitan seda teha.

See pilt on siis tehtud 3 juunil, kui ma sain valmis sellise huvitava ronimisaluse roniroosile ja kurgile. Mul ei tule väga hästi välja midagi sirgjoones teha. Sellepärast ka enam ei tee, hoopis proovin hästi viltust teha. Aga ma olen rahul sellise väljanägemisega.

Kasutasin siis Anu aida ämbrit, milles tavaliselt on sees loomade mineraal. Põhja on tehtud sel ämbril ka paar auku. Sisse panin hobusesõnnikut, lehti ja musta mulda.
Sisse istutasin 2 kurgitaime, 1 lobaoa ja kressi. Lobaoa sellepärast, et uba on hea kaaslane enamikele taimedele ja lisaks lootsin, et siin kasvab, kui mujal ei õnnestu kasvatada. Kressi aga sellepärast, et teda soovitatakse kindlasti koos kurgiga kasvatada.

Selline siis oli roniroosi õis, ise olin juba ära unustanud, mis värvi see on. Siin siis on meeldetuletus, ereroosa ja lõhnab hästi.

Nagu paistab, siis kurk on ikka kõvasti sirutanud ennast igale poole.

Räägin siis, mis hästi ja mis viga on sellel viisil.

Positiivne

ronivat kurki on lihtne korjata
saab maja ääres kiiresti valmis
kurgid väga maitsvad
lähedal võtta

Negatiivne

ei sovita üle 1 kurgi suurde ämbrisse panna, liiga kitsas.
kastma peab iga päev

Kurgid on suuremad kui tavalised, avamaa omad. Ütleks, et poolpikad, väga maitsvad. Koor on sile, suuremate okastega, mis tulevad aga lihtsalt maha. Kurk on väga toitainetenõudlik, läheb samasse kategooriasse suvikõrvitsaga. Mina panin ämbrisse mulla peale juurde jänese pabulaid, kui nägin, et natuke kollakaks hakkasid lehed minema.

Hetkel enam ei jõua meeles hoida, kui palju kurki olen nende 2 taime pealt saanud. Üle kümne kindlasti ja hooaeg on alles poole peal.

Kurgi kahjur

Kurgi lehed on mul hetkel selliste pruunide aukudega. Arvan, et keegi putukas imeb mahlad välja. Aga hetkel internetis tuulates ei suutnud tuvastada, mis või kes võiks see kahjur olla. On kellelgi aimu?

Kurgi lehel kuivad, roostesed augud sees

Kui kellelgi aimu, siis võib teada anda, mis kahjur see olla võiks.

Vahekokkuvõte

Soovitan kõigil, kellel vähe ruumi, suuremasse potti ikka kurgitaime panna, väga mõnus on krõbistada omakasvatatud kurki. Ainult üks taim annab täitsa arvestatava koguse kurki. Lihtsalt väetama peab ka ikka. Linnaskonnas sobib looduslikest väetistest nt vermikompost, merevetika lahus, jms. Ise saab muidugi teha ka kõrvenõgesekääritist või osja. Kõik on head, aga selleks peab sul olema ka koht, kus hais kedagi ära ei ehmata, sest sellised kääritised haisevad ikka korralikult.

Kuhilpeenra värskendamine

Hugelkultuuri peenar ehk kuhilpeenar oli esimene suurem ettevõtmine minu permakultuuri alustamisel. Ja see oli ka pikk, mul läks selle jupi peenra tegemisele üle 2 nädala. Aga tulemus oli seda väärt. Eelmised postitused on SIIN1 ja SIIN2. Lugege läbi, kes enne pole lugenud, sest siis saate ikka aimu, millega tegu on.

Siin siis ka pilt, milline peenar umbes esimese suve lõpus välja nägi. Kogenematule silmale näeb see välja kõik väga kole segadus, aga tegelikult on väga produktiivne hunnik 😀 Kõik kasvas väga hästi, vaatamata sellele, et oli meeletult kuiv suvi. Kastsin vast seda peenart paar korda. Kasvas siin 3 tomatit, maasikaid, lehtkapsast, salvei, küüslauk, suvikõrvits. Arvan, et istutasin liiga vähe asju sinna.

Kuhilpeenrasse jäi mul püsikutest mõni maasikas, küüslauku ja seemnest kasvatatud aedsalvei. Nad elasid talve väga hästi üle, kõige paremini vast salvei, temast sirgus ikka väga uhke põõsas ja õitses ka palju.

Teise külje pealt siis on natuke tsiviilsem, aga siin ka näha, et liiga harvalt istutatud.

See kevad vaatasin, et hakkasid umbrohud natuke tahtma sinna sisse ennast smuugeldada ja nägi see peenar tegelikult ikka varakevadel kole välja.

Esimese asjana trampisin peenra peal, et suruda kinni õhuvahesid ja oksi, mis on äkki natuke lagunema juba hakanud. Vajus küll allapoole ja üles jäi natuke lamedam osa ka.

Siin pildi peal siis on see peenar vahetult peale seda, kui ma esimesed asjad olin istutanud.

Istutamine käib ikka sedasi, et teed augu heina sisse, paned taime ja võtad mulda ja paned augu täis. Siin on mul siis istutatud suvikõrvitsad ja kõrvits. Näha on ka, et peenar sai natuke lamedam võrreldes esimese aastaga.

Nüüd vajas peenar uuesti multšimist, et takistada umbrohtude levikut ja lisada huumust. Selleks suundusin ma ponide karjamaale, et koristada ära talvel söödud heina jäägid ehk pallialused. Ponide arvates oli see huvitav tegevus ja lootus on alati süüa saada. Ustav veomasin on mul Husqvarna murutraktor, mis suudab üllatavalt hästi ka vedada koormaid.

Siin siis on näha juba multšitud peenar. Lisaks kasutasin all ääres pappi, et proovida takistada umbrohu levikut peenrasse. Üle peenra panin korraliku 10cm-se heinakihi.

Teise külje pealt ka. Paremal pool kuhilpeenra ja poniaia vahel on maasikapeenar, mille tegin tütartaimedest eelmine sügis, vahetult enne külmade tulekut. Nagu ikka ajaleht alla, sõnniku ja heina segu alla ja taimed sisse. Väga hästi kasvasid maasikad, ainult varesed pistsid enamuse marjadest nahka.

See aasta istutasin kuhilpeenrasse 3 suvikõrvitsa taime (2 erinevat), ~~roniva suvikõrvitsa~~ (viigilehelise kõrvitsa), 2 tomatit, 2 kurki, 2 longusrebasesaba, 1 päevalille ja 1 kõrvitsa. Eelmisest aastast siis mõni maasikas, küüslauk ja salvei.

Nagu näha on, kasvavad asjad väga hästi, see aasta on ka piisavalt vihma tulnud. Allpool siis väike pildiseeria peenrast kuupäevadega, kui kiiresti on kasvanud.

17. juuli teiseltpoolt, natuke ruumi veel siin on

Viigileheline kõrvits

Cucurbita ficifolia

Tema sattus minu kätte sedasi, et tädi tuli meile külla ja andis ühe pisikese taime, üteldes, näe tõin suvikõrvitsa taime teile. Istutasin ta kohe potti ringi ja vaatasin kohe, et see ronib – lahe! Roniv suvikõrvits, sobib hästi mu põõsjate suvikõrvitsatega. Nii ma arvasin pikalt, istutasin ta maha ka selle teadmisega. Siis aga ta ronis ja ronis ja leidsin varakult juba esimese vilja, mis oli väga teistsugune.

Siis hakkas mind tõsiselt huvitama, et kes ta siis ikka on, et teaks millal vili valmis saab.

Küsisin tädilt, tema sai selle sõbrannalt, aga lubas uurida. Mina ise google otsingu abil küll ei suutnud midagi sarnast leida, sest lehed tal ka väga huvitavad.

Väga dekoratiivsed lehed on.

Lõpuks siis tädi kirjutas, et see peaks olema viigilehine kõrvits. Googlest otsides leitsin siis ainult ühe pisikese lõigu selle kohta. Toon selle siia välja.

Viigilehine kõrvits – tema erisus teistest – mustad, lamedad seemned, nagu arbuusil. Peened väädid kasvavad kuni kümne meetri pikkusteks, vallutades terveid lehtlaid ja aedu. Viljuma hakkab suve lõpus. Läikivad, ovaalsed viljad rohekas-valgete tähnikestega on hämmastavalt ilusad. Ja maitsvad. Neid peab sööma poolvalminult, nagu ka kabatšokke, kuni koor pole veel kõvaks muutunud. Parim on teda praadida, paneerides eelnevalt jahus. Oleks nagu kabatðokk, kuid maitse on hulga rikkalikum. Septembris läheb põõsas tõeliselt hoogu, viljad ripuvad võrsetel, iga 1-1,5 m järel: peaaegu küpsed, kõrval kaks väiksemat, siis veel pisemad, kõrval aga hakkab uus viljaalge alles moodustuma.
VIIGILEHINE KÕRVITS on ainus tuntud mitmeaastane kõrvitsaliik, mis on väga vastupidav haigustele, mistõttu poogitakse temale teisi kõrvitsaliike.
* Viigilehine kõrvits – on üsna iidne taim, mitmeaastane (meie kliimas kasvatatakse kui üheaastast), pärineb Lõuna- ja Kesk- Ameerikast.
Teiste kõrvitsalistega ristandeid ei anna. Tema lehed on kujult viigipuule sarnased ja sellel on tumerohelisel lehelabal heledaid laike ning on seega üsna dekoratiivne. Kasvab väga kiiresti – soojade ilmadega on varre juurdekasv 15 cm päevas ja rohkemgi. Ta sobib tarade, lehtlate, kuuride ja kuivade puude haljastamiseks. Ühelt taimelt saab üle 100 kg vilju, mis maitselt meenutavad mitte eriti magusat melonit. Viljaliha on tal väga mahlane ja sobib suurepäraselt salatiteks, temast saab teha ka suppi, aga hautatult on lausa hõrgutis !
Temast tehtud pannkoogid on õrnad ja maitsvad. Ananassikeedis meenutab maitselt päris ananassi. Allikas seemnemaailm

Eesti keeles tõesti väga infot pole, küll aga saab lugeda artiklit, kui panna otsingusse ladinakeelne nimi Cucurbita ficifolia või inglise keeles Figleaf gourd.

Otsingu tulemusel tundub minul olevat selline sort MALABAR GOURDO. Veel on sel palju nimesid, aga tundub olevat meloniliste perekonnast LINK. Seal pea kõik jutt sama. Aga sellelt taimelt süüakse ka noori võrseid ja õisi. Noort kõrvitsat kasutatakse kui köögivilja, aga valmis vilja magustoitudes. Ka seemeid süüakse või pressitaske õli.

Mina võtsin ta siis ära juba sellisena. Ta ei olnud veel küpseks saanud. Ka mitteküpsena oli sel kergelt meloni maitse juures, aga muidu oli nagu suvikõrvits ikka.

Vaatame, kas ta mu teistele taimedele ka ruumi jätab, või mattub pool õuet tema alla, väga lahe uus sort igastahes. Ta ei ristu ka teistega nii, et saan seemneid ka lihtsa vaevaga temalt võtta.

Aga eks ma hoia kursis, kui suve kokkuvõtteid teen, kui palju saaki andis ja kui suureks lõpuks kasvas.

Soojalembeliste peenar

Leitsin õues kõige soojema koha, mis oli täiesti kasutamata, sinna enne polnud saanud istutada. See on vana lauda vare, mis meie põllulappi otsas. Otsustasin, et tahan ikka ära kasutada selle sooja. Räägin siis lühidalt, mida ja kuidas ma tegin. Kõigepealt taimedest.

Melon

See aasta olin julge ja tellisin inglismaalt ka meloni seemneid. Ikka www.realseeds.uk.com lehelt. Enne pole üldse kasvatanud ega pole kogemusi.

Melon ‘Collective Farm Woman’ (tõlkes: Kolhoositar) Valmib kõigest 80-85 päevaga. Pärandsort Ukrainast, ideaalne lühikeseks kasvuhooajaks. Väga magus, meenutab virsiku-ananassi maitset. Ära korjata, kui muutub kollakasoranžiks. Säilib pärast ärakorjamist veel nädalaid. Saab hakkama nii Kanadas kui ka Venemaal.

Külvasin nad mai alguses tuppa ettekasvatamiseks. Üless tulid nad hästi, nagu ikka realseeds seemnetega idanevus 100%.

Väikse probleemid algasid mul aga pikeerimisega, kui ma neid eraldi pottidesse panin. Nimelt siis mitmed taimed läksid kollaseks ja surid ära. Mõtlesin, et ehk neid ei tohiks pikeerida sügavamale nagu kurki ja tomatit. Pikeerisin siis osad samale kõrgusele aga ikka nagu kidusid ja olid väga kollased. Lõpuks lugesin aga, et melon ei kannata temperatuuri alla 12c. Mina ju tõstsin nad soojast toast külma, muidugi kidusid.

Tõstsin 4 allesjäänud taime ilusti tuppa sooja ja nad jäid ellu. Hea seegi.

Siin siis kõrvuti kurgi ja meloni taimed. Hoolsal vaatamisel on näha, et kurgi taimel on tekkinud õhujuured aga pea sama pikal melonil pole ühtegi. Sellest ka hea lähtuda pikeerimisel/istutamisel, kellel õhujuured olemas istutada sügavale.

Mais

Ostsin ka selle seemne inglismaalt realseeds lehelt. On see siis pärandsordi seeme.

Mais ‘Double Standard’ Varajane valge-kollasekirju, maitseb paremini kui tavaline mais. Valmib 60-90 päevaga.

Hakkasin ka maisi taimi ettekasvatama. Paki peal oli ilusti kirjas, et alla 23c mulla soojust seemned mädanevad. See aeg oli suht pilvine ja polnud väga sooja väljas. Aga olin positiivne, sest see oli mul ilusti toas ja peaks ju aitama. Mul on kaminaküte toas… ja kui kütan läheb 25c peale aga jahtub kiiresti. 10st seemnest sain 1 kasvama.

Järgmise katse jaoks panin seemned turba tabletti kasvama, hoitsin seda ahju peal ja igal pool kus tundus soojem olevat. Jälle 10 seemet ja kasvama sain 2. Nii et kokku sain 3 taime. Mul jäi veel natuke seemneid üle ka aga jätsin need järgmiseks aastaks.

Arbuus

‘Sugar baby’ arbuus. 60-90 päeva valmimiseks.

Seda seemet ma ei tellinud inglismaalt, sest ei leidnud sobivat. Küll aga kuulsin tuttavate käest, et ‘Sugar Baby’ pidi mingi suht ok sort olema. Juhtumisi nägin seda ka meie kohalikus Coop poes ja ostsin ära.

Selle seemne idanevus polnud ka väga kiita kui ma üksikult panin neid ilusti topsidesse kasvama, ei idanenud väga hästi. Mul sai veits hing täis selle peale ja viskasin terve paki ühte nõusse. Kasvama hakkasid seal paljud aga ikka idanevus vast 70% umbes.

Taimi jäi isegi üle ja jagasin sõpradele ka.

Lisaks aga lugesin, et arbuus on kõrbetaim juure ajab otse alla 1m ja kõrvale 4 m, vee vajadus tal tunduvalt väiksem kui kõrvitsal.

Peenar

Plaanisin ma selle siis vana lauda vare peale/kõrvale, see asetseb põhja lõuna suunal, nii et püüab hästi sooja. Enne seda kohta ei saanud hästi hooldada, kuna palju kive on allakukkunud müürist. Aga esimesena hakkavad seal võililled ja rohi kasvama kevadel, nii et soe koht.

Tegemiseni jõudsin alles aprilli lõpus ja sain natuke abi ka. Talvel olin jätnud paar männi palki alles, millest pidid tulema piirded. Männi palke on üksinda hirmus raske liigutada aga õnneks oli mul selleks abiline. Ja üldse on palke üksteise peale pannan väga keeruline, nii et recpect palkmaja ehitajad. Peenar ise käis nagu ikka.

piire ümber
papp alla
sõnnik
vana hein

Oleks muidugi võinud mulda ka tassida aga ei jaksanud, lootsin, et saavad puhtas sõnnikus kah hakkama. Siin siis tegemisest mõned pildid.

Siia peenrasse istutasin ma siis päevalilled, tomatid, põldoad, mais, suvikõrvits, melon ja arbuus. Põldoa ma ikka panin seemnest, mul jäi üle ja maisile peaks see hästi mõjuma.

Mais näeb välja väga äge minuarust. Pildile mul see ilu ei tulnud aga proovin millalgi uuesti parema pildi saada.

Maisil on ka väljas tõlviku alged juba, nii et lootus on ikka maisi ka saada 😀

Arbuus kodib ringi ja õitseb. Panin kõikidele asjadele ka villa ümber, sest viinamäe teod arvasid, et melonit ja maisi on hea ka näksida. Villast kirjutasin eraldi aga tigudel ei meeldi selle peal roomata, isegi kui vill märg on.

Minu kõige suurem meloni taim juba õitseb aga noh isa õied veel.

Suvikõrvits, varsti saab juba süüa.

Üldiselt kõikidel taimedel läheb hästi. Melonis ja arbuusis ei ole lihtsalt kindel kas neil nii väiksed lehed peavadki olema või peaksid need ikka suuremaks minema. Siin poolne suvikõrvits ka kidub natuke millegipärast. Päevalilled ja tomatid on küll väga lopsakad ja suured.

Aga suutsin ära kasutada sellise koha, kus oleks lihtsalt umbrohtusid kasvatanud. Nüüda aga on ilus vaadata ja vb saab isegi saaki.

Nüüd jääb üle oodata suve – soojust loodetavasti seda veel antakse.

Vahekokkuvõte

6. Septembril kõndisin sellest peenrast mõõda ja märkasin, et üks maisi taim tâiesti kollane juba. Kas tõesti juba valmis mais? Mis seal ikka, murdsin ära tõlviku ja koorisin ta siis banaani kombel lahti. Vaatepilt oli lahe, minu enda mais on valmis. Aga pildipeal maisist oli asi kaugel.

Pruuniks läinud maisi taim, koos tõlvikuga.

See aga oli esimene ja väga armas. Maitsmisel oli magus ja kiuline. Tundus, et juba on ülevalminud\kuivanud.

Elevus oli suur ja murdsin ka järgmise taime pealt tõlviku ära. Koorima peab seda nagu banaani lehtedest. Selle tõlviku lehed olid veel ilusti rohelised võrreldes teise pruunidega.

Oi see on ikka rõõm kui avastad, et oled suutnud midagi nii lahedat kasvatada 😇😅🥰 ja ta näeb päriselus veel ilusam välja kui pildipeal 😍.

Maitsesime ka seda tõlvikut. Need maisiterad läksid kohe katki ja olid seest täis nagu sellist piimjat asja, kiudu polnud. Arvan, et see on ka õige küpsus aste millal seda korjata. 1 tõlviku pistsime nahka, teise jätan seemnete jaoks. Imetlege seda ilu veel kord.

Kokku mul oligi 3 taime, need tühjad augud eriti esimesel on ega piisavast tolmendamisest. Kui nr 1 taim õitses, siis teised pilnud nii kaugel veel. Maisil ka aga vaja risttomnemist.

Üldiselt sellest peenrast

Arbuusi ei tule. Taim vohab aga arbuusid ei jäänud peale. Hiljem lugesin, et ta kõrbe taim ja ei meeldi sõnnik. Selle peal ta ka mul kasvas, ime pole et arbuuse ei tulnud 😅

Melon- 1 väike melon on jätkuvalt olemas aga valmimine ikka küsimärgi all.

Küülikute pojad- üldiselt

Nagu eelmises postituses oli kirjas, siis algul oli närveerimist palju… Tegelikult oli aga see kõik ilmaasjata, sest emmed teadsid, mis nad tegid. Räägiks siis üldselt kuidas on olnud nendega senimaani.

Eeldatavasti on nad selle nädala lõpus 8nädalased. Siis võib neid eraldama hakata. Mõned kodupakkumised juba neil on. Kui soovi on, kirjutage. Aga üldiselt see aeg on läinud ikka väga kiiresti, söövad nad meeletult.

Varjupool

Pahupoole pealt oli tegelt see, et kohe kui nad vabalt toimetama hakkasid, leidsid nad ka üles väiksemad augud, kust ennast läbi pressida.

Üks suur poeg tuli läbi söötmispilu. Tulime naabrite juurest just koertega ja nägin, et suurem koer sööstab jäneseaediku poole, ei hakanud teist nägu tegema, sest ta tavaliselt ajab vareseid. Siis aga nägin silmanurgast, kuidas ta mingi aja maast suhu haarab… Karjatasin kohe. Ta on kuulekas ja lasi suht sekundi pealt ka juba suu lahti, aga siis oli juba hilja, selgroog juba läks…

Teine päev aga märkas mu jack russel midagi jänese aia juures, siis teadsin juba ettevaatlikum olla. Läksin ka uurima ja selle uurimise peale pistis poeg puuri alt jooksu otse mu jrt lõugade vahele… Karjatasin, aga sekundist jälle piisas. Ta on mul väääga arenenud jahiinstinktiga koer ja küülikupojad on nagu suured rotid ju…

Nende surmad polnud asjata, sest praod said koheselt kinni ja rohkem kadusid pole olnud ehk siis kokku oli neid 17 poega, mis on ikka korralikud pesakonnad mõlemal emasel.

Poegade kasvades tegi emane urulaiendustöösid ka. Meetrine liivakuhi on nüüd nende aias. Ilus hele liiv, nagu mererannas. Laps mul mängis seal tükk aega.

Näide meie liivarannast, mis maa all peitub

Üldiselt ma ei leia mingeid pahupooli nende koospidamisel. Emastele meeldib üksteise seltskond kui just pole arveteklaarimine pooleli. Neid saab edukalt koos pidada, ei pea leppima vana kasvatusmeetodiga, kus kõik on puuris üksikult kinni.

Üldiselt plaanin jätta omale 1 emase sellest pesakonnast. Ülejäänud on enampakkumisel. Lisan siia alla ka väikse galerii. Nendest mõned olen suutnud ka juba kindlaks teha, kas on emased või isased. Ema neil siis pässi ristand (lihaküülik) isa aga gepard rex Jasper (nahaküülik). Kellel huvi on, kirjutage-joonistage.

valge-musta kirju – isane
valge-halli kirju-emane/ jätan vist omale
halli-valge kirju-emane
must- isane/ broneeritud- Kirke
oranz- emane vb bronneritud- Kädi
oranzi halli kirju
halli-valgega- emane
oranzi valgega – isane
oranzi valgega
kirju -emane/ broneeritud -Laura
kirju
kirju
kirju
kirju
kirju

Need pildid minust ja küülikutest tegi mu peatselt neljaseks saav laps, läks hästi, jäime ikka pildi peale.

Söötmine

Süüa saavad nad hästi.

Hommikul saavad nad graanuleid u 1kg selle kamba peale. Vanaema viib neile kuivatatud saia/leiba päeva aegu. Rohtu toon ma neile naabrite põllu pealt, kus kasvab rohkelt lutserni, see neile maitseb hästi. Lisaks see nädal oli hoolas naaber mul ja tassis kõvasti võilillelehti. Veel saavad päevas või üle päeva õunapuu vesivõsusid. Hetkel hea vesivõsusid lõigata ja otse nende aeda panna, süüakse ära kärutäis võrseid päevaga. Kirjutan siis välja nimekirja, mida nad mul põhiliselt söövad. Kes teab midagi, mis neile veel maitseks, võib teada anda.

Meil ei lähe midagi raisku, need suvikõrvitsa tükid on küll seal jätkuvalt.

Värske rohi-palju lutserni
õunapuu ja sarapuu oksad
naat, võilill
graanulid-gmo vaba
kuivatatud sai/leib
rediselehed
kapsast
arbuusi
vili
till
hernekaunad
ristik

Siin nad söövad lutserni niidet, mis pandud vana nutriapuuri peale. Ja kes märkab, siis nende kohal väike kirss, mis on punakaid kirsse juba täis. Imelikuks teeb asja selle, et selle kirsi koore sõid jänesed talvel juba ära. Toitained saavad üles liikuda, aga talveks alla enam ei saa, et see viimane suvi sellele kirsile.

Ei maitse neile

Hanemalts
redised
suvikõrvits

Vikat ja vähevanker

Niidan ma naabrite põllu pealt ikka traditsiooniliselt, nii nagu minu vanaema õpetas, ikka vikatiga ja toon ära vähevankriga. Lutserni on ikka väga raske niita vikatiga või peaks olema teine vikat. Selle vikati vanaema ostis kunagi Saaremaalt. On see täitsa ehtne sepavikat. Naabrimees aitab mind selle teritamisega, luiskamisest on vähe. Ja vanaema pole mul lubanudki kunagi puutuda seda luisuga ja üldiselt vikatit ta lubas ka kasutada äärmise lugupidamise ja ettevaatlikusega. Mitte seda, et ta kartnud oleks, et ma jalga lööks aga ikka seda, et vikat katki läheb.

Üldiselt on läinud kõik hästi ja mina olen rahul selle pidamisviisiga ja arvan ka, et küülikud on rahul. Nüüd pean varsti kindlasti isased välja võtma kambast, aga enne oleks vaja nendele eraldi aedik ehitada. Ohh, millal ma seda veel jaksan teha… aga kui vaja, siis tuleb teha.

Aga kellel küülikute huvi, andke teada.

kuni järgmise postituseni…

Kiire kõrvitsapeenar

Pean vabandama, et pole jõudnud blogida. Nii kiire on olnud ja olen langenud väsinuna voodisse kohe peale aias müttamist ja kui ma tahtsin sellega lõpuks tegelema hakata, siis lõppes arvuti otsa. Õnneks avastasin, et viga on laadijas ainult. Hetkel tegelt kasutan sõbrannalt laenatud laadijat, pole jõudnud veel omale uut tellida. Aga mis seal ikka, proovin järje peale saada oma postitustega.

Mul oli paar kõrvitsataime, mis olin ise ette kasvatanud ja need tahtsid jubedalt juba maha minna. Eelmine aasta kasvatasin kõrvitsat lauda taga kanade sõnnikuhunnikus(postitus siin). Pea terve mets oli kõrvitsataime täis, aga kõrvitsaid ainult 5 ning needki ei valminud täielikult. Koolis sain teada, et kui liiga palju lämmastikku on, ei pruugi vili valmis saada, sedasi ka juhtus. See aasta siis sain aru, et ei saa sinna panna kõrvitsat, mis ma tahaks , et valmis ka saaks. Pidin mingi uue koha välja mõtlema.

Tuli meelde, et kõrvits võib kasvada ka kivihunnikus. Kivihunnik vana sauna varemena on meil olemas. Mõeldud – tehtud. Võtsin sealt mõne kivi veel eest, et teha seda natuke ühtlasemaks. Ülejäänud kivid ladusin äärtesse.

Siin siis natuke korrektsem juba ja ääred ka tekkinud. Veerandpeenar

**Siin on juba pind kaetud papiga ja peale tassitud küülikute sõnniku ja heina segu. Siiapoole äärde panin vana sauna palgi ette.**

Vahepeal unustasin pilti teha, aga siin on mul juba veetud laagerdunud lambasõnnik alla. Peale tõin 2 kärutäit muldliiva kanade aiast. Siis siia peale tuli veel hein. Ja voilaa valmis ta oligi.

Selline näeb peenar välja nüüd, 25ndal juunil. Istutatud on mul siia siis ‘Volskaja Grey'(sinine/hall kõrvits, pärit Venemaalt, Volga kaldalt) ja ‘Rouge vit d’etampes’ (varane kollane, lapergune, seest tumekollane, 5-10kg). Lisaks 2 arbuusi ‘Sugar Baby’. Kastma olen jõudnud väga harva, aga tundub, et taimedel läheb siin hästi, see on väga varjatud koht tuulte eest ja on suunaga muidugi lõuna poole. Selle tegemiseks kulutasin umbes 3 tundi ainult.

Peenar teiselt poolt. Siit siis on näha vana sauna korsten ja kõrvits hoolega ronimas.

Hetkel olen oma kiire peenraga väga rahul. Nüüd peavad taimed lihtsalt kasvama ja kasvama. Kui on aga kodus olemas vanad kivihunnikud, siis võib kõrvitsat proovida ka sinna istutada.

Täiendan postitust, kui uusi muudatusi on.

Püstkoda- aednikult lapsele

Teha püstkoda oli mul tegelikult juba väga ammu plaanis, aga ei leidnud õiget inspiratsiooni. Internetis muidugi inspiratsiooni jätkub, aga ma ei teadnud pikalt, kuidas ja kuhu oma õue see teha. Tahtsin ühendada ronivad taimed ja lapse peidukoha juba ammu. Aga nüüd jõudsin alles tegudeni.

Siin on näha ka üks pilt, mille Pinterestist leidsin, umbes selline võiks onn välja näha.

Talvel metsast võsa maha võttes jätsin alles pikad ja sirgemad puud/oksad. Kaua läks ka aega sellepärast, et ei leidnud püstkojale õiget asukohta. Alul mõtlesin, et teeks sinna, kus tütrel juba on mängumaja ja liivakast. Selle mõtte mattis ema mul maha. Siis olin jälle nõutu. Lõpuks otsustasime kohaks aiamaa ja peenarde läheduse. Siis ta saab samal ajal mängida, kui ma peenardes toimetan. Seletan lühidalt lahti, kuidas mina koja püsti panin.

Otsisin ühepikkused toikad – 5 tükki.
Need panin omavahel maa peal nipukatega kokku.
Tõstsin ühendatud kaikad üles ja jaotasin enam-vähem võrdsete vahedega.
Panin igasse vahesse veel mõne toika, tundus liiga tühi muidu olevat.
Alumisse äärde panin lauajupid. Igale toikale läks kruvi sisse, et oleks natuke stabiilisem ja hoiaks mulla õige kohapeal.
Sidusin ülevalt traadiga kokku.
Eemaldasin murukamara ümberringi.
Panin sissse ajalehed
Täitsin sõnnikuga.
Tõin peale mulda kanade aiast.
Istutasin ja külvasin uude peenrasse.

Aega läks selle tegemise peale umbes viis tundi.

Tegin esimese pildi alles siis, kui olin lauad alla äärde pannud ning mullakamarat hakanud eemaldama.

Siin on siis näha, et alustasin mullakamara eemaldamist. Ei tahtnud kaevata, vaid tahtsin väikest vagu sõnnikule.

Katsin vao ajalehtedega, et takistada umbrohu teket. Sisse panin laagerdunud lambasõnniku.

Ajaleht all, äär kõvasti üle vao, et ikka takistada umbrohu levikut. Selles kohas midagi enne peale sambla väga midagi ei kasvanud.

Tõin kanade aiast mulda ja katsin sõnniku mullaga. Kanadeaia muld on suhteliselt umbrohuvaba, sest kanad nokivad/siblivad selle kohe ära. See on lihtsalt väga lämmastiku rikas, sellega peab arvestama. Siin on ka näha siis taimed ja seemnepakid, mida ma maha külvama hakkasin. Panin sinna siis lobaoa, lillherne, kõrge herne, lillade kaunadega herne. Lobauba oli mul ettekasvatatud ja lillhernes ka natuke aga idanevus oli alla 30%. Ei tea, mis viga oli.

Siin on siis istutatud ja külvatud juba. Äärest jäi paistma koledasti ajaleht, panin sellele äärele hoopis villa peale. Hoiab ehk umbrohu eemal ja soojendab. Minu arust tuli päris ilus.

Varsti panin allserva ka natukene nööri, et väikestel taimedel oleks lihtsam üles ronida. Nagu näete, on koda väga koleda koha peal elektriposti all, loodetavasti see majake on nii ilus , et varjab ka koleda posti.

Lapsed juba mängisid selle tegemise aegu igasuguseid mänge, neil ikka fantaasiat jagub 🙂

Aga nüüd jääb mul üle ainult oodata, et kõik ka kasvama läheks ja ilusti ära kataks.

Ei jõua ära oodata 🤩

Vabapidamisel küülikutel on pojad!

Mollile (hall) ja Pollile (oranž) toodi 10. aprilli õhtul isane külla. Selleks oli siis isane gepard rex . Kes ei tea – rex on peamiselt karvaküülik. Ja rohkem selle tõu kohta saab lugeda ESTfarmi lehelt. Aga tõesti on see karv ikka niiiiiii pehme. Meil veetis isane lausa 4 päeva. Algul kartsin natuke tema pärast, sest ta oli nii palju väiksem kui minu küülikud, aga sellest ei olnud miskit. Pigem pidin vaatama, et koerad kuidagi ligi ei saaks, sest nemad arvasid küll, et see küülik on nende õhtusöök. Oma küülikuid aktsepteerivad ilusti, aga kohe said aru, et see on uus ja teda võiks küll maitsta.

Eelmised küülikute teemalisd postitused: Küülikud permakultuuris, Puur euroalustest, Väliaia ehitus ja Pesakastide ehitus.

Siin on siis varakevadel tehtud klipp nende elamistingimustest. Nemad puuris söömas samal ajal.

Tiinuse aegu ei näinud ma nende käitumises midagi väga erilist, välja arvatud sellist naljakat kaevamist. Nad justkui kaevasid ja kui mina tahtsin seda auku kinni minna panema, siis see oli ilusti juba kinni aetud. Sellest ei saanud ma algul kohe mitte aru. Aga hiljem sain aru, et harjutasid pesa uru kinni panemist.

Peale selle ei näinud midagi muud….

Kui oli saabunud juba nende eeldatavate poegade sünniaeg, siis muutusin juba natuke rahutuks, et kas siis on või pole midagi.

1.päev peale oletatavat poegimist

Nägin, et ronivad üksteisele selga ja siksutavad. Siis olin ma juba veendunud, et neil polegi poegi. Võtsin ühendust küülikukasvatajaga ja tema ütles, et see võib toimuda päev peale poegimist ka. See rahustas mu maha ja sain siis eeldatava poegimiskuupäeva 12. mai.

Mingi aeg pärast seda käisin vaikselt kogu aia läbi ja vaatasin, kus see oletatav pesa võiks olla. Loomulikult esimesena vaatasin üle pesakastid, mis ma neile tegin. LOOMULIKULT ulus seal ainult tühjus… Eeldatav pesakoht oli nende “iglus”. Iglu on see kuuseokstest ehitatud onn, kus nad ka talve veetsid, sest minu ehitatud puuris käidi vaid söömas ja sital 😀

Siin siis näha kuuseoksad, mille alla kaevatud neil urg. Nagu näha, nad isegi rohtu ei söö ära pesa juurest, et võimulikult palju varjaks.

See naljakas toru seal on mõeldud maa alla panemiseks, et tekitada neile peitumiskohtasid juurde. Aga pole veel jõudnud.

See pilt siis on “iglu” alune ehk uru sissepääs. Sellel hetkel oli see isegi lohakalt kinni pandud, sest auk on näha. Enamus aega oli seal pigem liiva kuhi, isegi lohku polnud näha.

13. päev peale oletatavat poegimist.

Peale lõunat helistas mulle mures vanaema ja teatas, et küülikud kaklevad, nii et aed karvu täis. Läksin kähku vaatama ja sellel hetkel nad ei kakelnud, aga aed oli tõesti karvu täis. Mollil olid ka kõrvad lõhki tõmmatud, kuid eluohtlikke vigastusi ei näinud. Ega ma midagi teha ka poleks saanud poegade pärast, sest ei tea ju midagi täpselt ja ega mul teist puuri ega aedikut ka pole. Ma arvan, et nad kaklesid poegade hoolitsusõiguste pärast. Enne seda tundus, et hall Molli oli see, kes rohkem kamandas, aga pärast peksu sai kindlalt Polli hooldusõigused omale. Mina lihtsalt lootsin, et nad miskit halba nendele oletatavatele poegadele ei tee.

Mõni päev pärast seda tulen koju, siis vanaema teatab mulle rõõmsalt, et tema nägi kahte POEGA!!! Üks olevat must olnud ja teine hall. Ma olin ka õnnelik, sest see oli tõestus, et pojad ka reaalselt eksisteerivad. Kui mina vaatama ja söötma läksin, polnud seal isegi lohu kohta enam näha, kõik oli täiesti kinni pandud. Pettumus misssugune…

17. päev peale oletatavat poegimist.

Hommikul nägin POEGASID!!!

Ma ei suutnud seda lausa uskuda, püüdsin neid ka lugeda, aga ei jõudnud mitte. Tegin ka väikese video. Hoolikalt vaadates näeb ka ühte poega.

Siin siis näha, et Polli jälle kaevab, neid tundus ikka täitsa palju olevat. Ta nagu ei lasknud neid sealt liiva august välja väikesed küll püüdsid aga ei lubatud. Mina vast nägin umbes 5 poega kindlasti rohkem ei õnnestunud arusaada. Aga jummal tänatud sain lõpuks ka kinnitust, et nad eksisteerivad 😀 Kahjuks ei saanud hommikul kauemaks sinna juurde jääda

Suured pojad tundusid olevat juba, hiljem koju tulles oli auk jälle kinni aetud ja pojad urgu kinni pandud.

18. päev peale oletatavat poegimist.

Täna on jätkuvalt urg täiesti kinni pandud. AGA üks poeg on teinud vehkat urust ja on maapeal 😇 Ta varjab ennast pesakastis. Järelikult suht rändaja tüüp teine. Sain ta ka videole.

Selline tunne on küll, et need emmed vist lämmatavad kaudselt või otseses mõttes oma pojad ära. Mine või ise neid välja kaevama.

19. päev peale oletatavat poegimist.

Jälle sama jama hommikul. Üks poeg on väljas, ülejäänud kinnimüüritud urus. Pettumus täielik. Proovin rääkida teiste küülikukasvatajatega, aga keegi ei pea vabapidamises ega aias neid, et rääkida mulle, kas see on rormaalne käitumine. Vanaema ka veel lisas õli tulle, väites, et kui kunagi nutriad pandi vabapidamispuuridesse, siis olid ka mehed ainult laipasid leidnud. Peale seda kujutuasin ette, kuidas need väikesed on maetud sinna liiva alla…

Pidasin vastu kella neljani õhtul, siis kannatus katkes. Läksin aedikusse, kükitasin maha “iglu” kõrvale ja hakkasin käega vaikselt kaevama eeldatava uru sissepääsu juurest. Sain ikka täitsa mitu peotäit liiva kühveldada, enne kui uru sissepääsule pihta sain. Kaevasin uru sissepääsu pooleldi lahti ja jäin ootama. Selle peale tuli kohale Molli, kes inspekteeris, mida ma siin toimetan. Aga vaadake ise:

Ma tean, et küülikud on väga hoolsad oma poegadega ja nende häirimine ei ole üldse hea mõte, aga võtsin selle riski. Umbes 15 minuti pärast aediku poole kiigates oli näha, et ilus kuhi oli tekkinud uru sissepääsu peale. Aga mul vähemalt süda rahul, et poegadel kõik hästi. Aga sellest ei saa ikka aru, miks see üks poeg üksi on maapeal ja teised kõik urus. See pojake hakkab juba täitsa julgeks minema ja kondab juba peaaegu igalpool.

20. päev peale oletatavat poegimist.

Urg on jätkuvalt kinni ja üks poegadest ikka väljas eraldi.

Õhtul läksin ja tegin uru ise uuesti lahti ja andsin poegadele paar kõrt näksida. Mõlemad emad käisid kontrollimas, mida ma seal ikka teen. Näha oli ärevust nende silmis, aga nad said aru, et midagi ei juhtu.

21. päev peale oletatavat poegimist.

Hommikul mõtlesin, et lähen teen uru kohe hommikul ise lahti, aga oh imet – urg oli lahti! Pojakesed muidugist olid kõik sees peidus, aga urg oli lahti!!! Üksinda elav pisike oli ka teiste juurde urgu pääsenud. Lootust on 😀

Terve päev peeti urgu lahti lausa. Arad pojad käisid ainult piilumas.

22. ja 23. päev peale oletatavat poegimist

Pojad käivad tihedamini väljas ja jooksevad igal pool nüüd, aga niipea, kui mingit kahtlast liikumist või heli kuulevad, poevad uuesti peitu.

Veel jääb nad nüüd veel kokku lugeda. Kõige rohkem mis ma sain, on vist hetkel 9 poega, aga urgu sisse ei näe ja kõik pojad pole veel tiire teinud väljas.

Jätkub…

HAHA!

Vahepeal on nii kiire olnud, et olen blogimise järje täiesti ära kaotanud. Juba on maikuu!!! Kuhu see aprill nii kiiresti küll kadus??? Mina olen oma asjadega suht maas. Arvasin, et selleks ajaks mul peenrad ja asjad kõik lõpetatud ja tehtud, et saan rahus asju külvata lihtsalt, aga kus sa sellega…

Alustan siis kirjutamist 27. aprillil tomimunud hüpikaiastuudiost.

Reklaami tegin SELLES postituses.

Meie olime siis Vaemla bussiputkas, mille teemaks oli ‘Putukad ja ponid ‘. Olime lausa nii tublid, et eelmise päeva õhtul tegime väikesed talgud, mille käigus koristasime ära oksad ja sodi ning riisusime ümbruse puhtaks. Selleks, et järgime päev oleks puhas tulla.

Hiiumaa ametikoolist olin siis mina linnaednik, Mari-Liis nooremaedniku erialalt ja Sarah maastikuehituse erialalt. Lisaks aitasid meid veel väga palju Heli, Johannes, Mihkel ja Ristitee talu. Suured tänud neile, poleks ilma nendeta hakkama saanud.

Hommikul tundus nagu aega olevat, aga tegelikult oleks pidanud varem liigutama hakkama. Me jõudsime sinna ponidega natuke enne 11 ja asjad polnud veel korralikult paika sätitud. Seega läks tormamiseks. Natuke peale 11 tuli korraga ka palju inimesi kohe ja see ei aidanud kaasa, sest meil olid veel asjad poolikult pandud. Ei osanud sellega arvestada, et asjade väljapanek ja sättimine nii kaua aega võtab, aga järgmine kord oleme targemad.

Minu väike valik taimi, mis kaasa võtsin

Päev kulges meil vägagi kiirelt. Vahepeal vist oli umbes 30 min paus, mil kedagi ei käinud. Üldiselt käis inimesi ühe auto kaupa kogu aeg, mis samas oli ka tore, siis jõudis ka kõigiga isiklikult rääkida ja toimetada. Põhiliseks magnetiks olid muidugi meie nunnud ponid, kes kuuluvad Ristitee talule, aga hetkel resideeruvad minu juures.

73d5d6d4-67cb-4712-bbae-0aeba7171417 — Moriz ja Miku

Nad olid väga hästi käituvad ja ponidele kohaselt sõid suure isuga kohe aediku tühjaks ja siis hakkasid lootma, et inimsesed peaskid neile nänni andma. Väga ümarad vormid reedavad, et rannavorm on neil veel kauge unistus. Ponid olid seal ainult vaatamiseks ja patsutamiseks, sõitu me kellelegi ei teinud ega ka plaaninud teha.

Siin siis ka väikesed jõu ja ilu numbrid kui neil veits igav hakkas. Miku siis see väike hall ( ~4 aastane) ja Moriz pruun (~12aastane).

Minu kõige edukamateks müügiartikliteks olid kurgirohi ja basiilik. Kurgirohi oli küll üllatus, sest arvasin, et keegi ei tea sellest midagi või siis arvavad, et ma olen hulluks läinud ja umbrohtu müün. Üks inimene lausa ostis 2 taime ja ütles, et oli seda igalt poolt otsinud. Muidugi kõigile ka rõhutasin, et väga heasse kohta teda ei maksa panna, siis tõesti läheb umbrohuks kätte.

Lisan siis mõningad pildid päevast, ega kohe algul polnudki aega pilti teha.

Meist jäi Vaemla bussiputkasse maha 2 suurt lillekasti, väike aiandusteemaline raamatukogu ja pisike ampel posti külge.

Lillekastidesse istutasime võõrasemasid ja peiulilli, lisaks külvasime kressi seemneid ja midag huvitavat veel. Vaatame, kas kastid ikka püsivad omal kohal suvel või mitte. See külm, mis üle käis, võttis vist peiulilled küll kastist ära.

Johannes ehitas sinna meile ka korraliku riiuli, kuhu peale tuli siis väliraamatukogu raamatud. Hetkel panime sinna ainult aiandusteemalise. Suur tänu Merikesele, kes need raamatud mandrimaa pealt kokku korjas.

Päev möödus väga kiirelt. Õppisime palju ja teinekord teeme veel paremini.

HAHA! Hiiumaa Ametikooli hüpik-aiastuudiod

Nagu võibolla paljud lugejad teavad, siis käin Hiiumaa Ametikoolis õppimas Linnaaednikuks. Õpe on seal kaugõppe formaadis üks kord kuus 4 päeva. Kirjutasin ka siin selle kohta lähemalt .

Nüüd on meil aga tulemas see:

Et siis kokkuvõtlikult 7 bussiputkat on hõivatud üle Hiiumaa, kõigis on oma teema ja inimesed, kes seal toimetavad. Lisaks Männamaal väike laat.

Igas kohas on sortiment noortaimi, mida saab soetada omale kaasa, räägitakse huvitavaid asju ja toimuvad ka väikesed töötoad.

♣ Vaemlas on aiastuudio teema putukad ja ponid. Saab ka tutvust teha permakultuuriga.

♣ Harju bussiputkas vana veski kõrval tegeldakse veskiviljadega.
Rajatakse loominguline hernepeenar ja ruutmeetrised viljapõllulapid.

♣ Emmaste teema on õitsvad kalmud. Jagatakse teadmisi hauaplatsi
haljastusest.

♣ Nurstes tutvustavad maastikuehitajad aiaveekogusid ning
lillekastide ehitamist ja kujundamist.

♣ Viskoosas viinaköögi vastas asuvas bussiputkas kergitatakse
katteloori kartuli saladustelt ning üritatakse põnevuse mõttes
kasvatada mõnest kartulist tomati.

♣ Kärdla bussijaamas edendatakse looduslähedase aianduse
hoidmist ja taaselustamist. Innustatakse uuesti avastama Eesti vanu
sorte vähendamaks sissetoodud taimede osakaalu ning nendega
kaasarändavaid uusi haigustekitajaid.

♣ Vahtrepa bussiputkas on teemaks kiviktaimla. Seal lähedal
asub ammune paekarjäär – kivimurd. Möödasõitjatele tutvustatakse
kiviktaimla ja alpiaia rajamise nippe, samuti sinna sobivaid taimi.

Kõigis bussiputkades saab osaleda töötubades, kuulata
aiandusloenguid ning kaasa osta noortaimi ja muudki kraami, mida
ametikooli õpilased on külvanud-kasvatanud-kujundanud.

Hiiumaale teevad tiiru peale pulmaseadetega autod, mis peatuvad täistunnil järjestikku igas bussiputkas, nii et lähemalt saab näha pidulikke lilleseadeid.

Facebooki ürituse link, sealt hakkab ka rohkem infot tulema.

https://www.facebook.com/events/1226858874147180/

Tere tulemast hüpikaiastuudiotesse ümber Hiiumaa! Võta sõber ka kaasa ja veetke päev mööda Hiiumaad sõites.

Maasikad pehmeks

Pealkiri ütleb palju või mis? Täna toimetasin kõvasti jälle õues ja maasikapeenart (postitus siin) vaadates jäi mulje, et see on ikka väga kuiv. Sügisel kraapisin ma kogu multši maha, kuna mul olid probleemid õielõikajaga. Peale öökülmasid viisin sinna mõne kärutäie sõnnikut ja panin kuuseoksad peale. Kevadel muidugi avastasin, et hiir oli seal all ka elanud ja maasikalehti nosinud. Õnneks olid ära söödud ainult vanad lehed, mitte pungad.

Kuna kõik nägi kuidagi kuiv välja, mõtlesin, et pean ikka multšikihi peale panema. Väidetavalt meeldib õielõikajale kõduheinas tegutseda, sellepärast ei julgenud ka seda sinna panna. Otsustasin hoopis lambavilla kasuks. Kes pole enne lugenud, lugege kindlasti läbi postitus Lambavill aias.

Siin pildil on näha, et olin juba pool peenart villaga katnud, kui pilti tegin. Näeb suht välja kui pudru ja kapsad 😀 Suurim lootus on, et õielõikajale ei meeldi vill.

Natuke keeruline oli seda pisikeste taimekeste ümber seda sättidada. Mind väga huvitab see katse. Tahaks selle maasika hooaja lõpus teada vastuseid mõnedele küsimustele.

Kas umbrohi kasvab villast läbi?
Kas õielõikajat on vähem?
Kas tõesti hoiab vill 3,5 x rohkem vett endas?
Kas maasikatel on villa maitse?
Kas mõjub hästi väetisena?

Ma arvan, et saan vastused selle hooaja lõpuks.

Villaga kaetud maasikapeenar. Kuna väljas oli paras tuul, kartsin, et vill lendab minema. Otsustasin selle ka kohe üle kasta. Kastmisel oli oma isiklik abimees kohe võtta. Huvitav, kas on vahe ka, kas must või valge vill peenral? Sealt, kus N. kastab, on igatahes musta villa, tundub, nagu oleks lihtsalt auk.

Maasikas villas. Vill peaks sooja ka nüüd hoidma, lubas et ilm läheb nüüd talvisemaks tagasi.

Vaatame ja annan kindlasti ka tagasisidet, kuidas see toimis mul. Ohustavaid faktoreid on selle villa asja jures palju.

Aga tublid, et viitsisite lugeda.

Pean nüüd koolitöid ka tegema hakkama, täna on tähtaeg.

Viimane aeg – tomatitele!

Seltsimehed ja – naised viimane aeg on panna oma tomatiseemned mulda!

Seda öeldes vaatasin oma eelmise aasta kalendrit. Seal on kirjas, et külvasin oma tomatid alles aprilli keskel ja sain ka hea saagi, võib-olla lihtsalt natuke hiljem. Aga jah, kellel veel tomatiseeme mullas pole, oleks viimane aeg ka seda teha.

Kui keegi tahab õuetomati seemet, siis mul on pakkuda ‘Latah’ ja ‘Stupice’, mida eelmine aasta kasvatasin ja ka seemne kogusin, idanevus on 100%.

Olen oma seemnete üle uhke, sest oma seemneid originaalpakki pannes nägin ka, kui väiksed need olid, mis mina ostsin. Minu kasvatatud seeme on ikka poole suurem. Lähemalt kirjutasin nendest kahest sordist SIIN

Tõlgitud kirjeldused nendele sortidele.

Põõsastomat “Latah”

Enda poolt lisan, et tõesti väga varajane, aga kui teised sordid valmis saavad, siis on tunda, et väga hapu tomat on see tegelikult.

Roniv tomat “Stupice”

See fantastiline tomat on aastast 1954 ja pärineb idaeuroopast. See on kõige varasem roniv tomatisort, mis meil on (real seeds kataloogis ) .

Mina haige jalaga ‘Stupise’ tomati kõrval.

Meil kasvas ta suurtes pottides terrassi peal. Vaatamata sellele, et oli vihmane suvi, saime väga hea saagi. Taimed on väga tugevad ja elujõulised, kannavad punaseid vilju, mis on väga hea maitsega. Ideaalne õues kasvatamiseks või kasvuhoones väga varaseks saagiks. Vili ise on suurem kui kirsstomatil, aga väiksem kui lihatomatil.

Lisan omaltpoolt, et tõesti väga maitsvad tomatid, taim ise kasvas ka hästi suureks ja lehed olid ka suured. Siin pildil all paremas nurgas on ka ‘Latah’ tomatid näha.

Ülemisel pildil on ka näha, et ‘Latah ‘ tomat on juba valmis ja annab teist, kolmandat saaki kui ‘Stupice ‘ tomatil pole veel õigeid tomateidki veel peal. Aga nüüd mõeldes võibolla panin selle ka hiljem mulda… Eelmine aasta läksid mul kõik asjad suht sassi, sest siltideks olid jäätisepulgad ja ühe 2aastase preili arust oli see lahe mäng neid ümberpaigutada.

Mina olen enamus oma tomatid suutnud juba ümber pikeerida ja nüüd nad ilusti kosuvad.

Siin siis kui nad veel tillud olid vasakult- basilik, ‘Galina’, ‘House’ ja ‘Black Cherry. Need nüüd uued sordid, mida proovin see aasta.

Kirsstomat BLACK CHERRY Solanum lycopersicum

Sobib jahedasse kliimasse!

Külva 1.5 mm sügavusele. Idaneb 6-14 päeva. Kui taimed on piisavalt suured, istuta ümber 7 cm pottidesse. Kui taim on nüüd 20 cm kõrgune, istuta kasvukohale 45 cm vahedega. Hoia pinnas niiske ja väeta.

Valmib 70 päeva.

Varajane kirsstomat ‘Galina’ Väga varajane kollane magus kirsstomat Venemaalt. Väga saagikas sort. Tomatid valmivad terve suve läbi kuni sügiseni. Temast saab väga head kollast tomatisuppi või kollast ketšupit!

Kääbuskirsstomat ‘House ‘ Hämmastav kääbuspärandsordi tomat on aretatud Venemaal, et kasvatada pottides aknalaual. Ta jääb väikseks, kindlaks põõsaks ja on paksult täis väikseid punaseid tomateid. Ta kasvab paremini potis kui maas.

Vahepeal ei teinud pilti, aga mul on tomatid pea kõik pikeeritud ka. Tomati pikeerimisel on kõige tähtsam asi see, et paneks ta mulda kuni idulehe sügavuseni ehk kurguni 🙂 Siis kasvavad tugevad juured ja taim ei veni välja. Pikeerimise teemal oli hea artikkel Maakodus SIIN Ei viitsi mina seda hakata lahti seletama 😀

Tagareas siis on tomatid, keskel veel pikeerimata. See aasta siis katsetan midagi teistmoodi ka, nimelt lisan lambavilla topsi põhja. Miks? Sellele peaks vastuse saama minu postitusest SIIN. Kahjuks nende suurte piimapakkide põhja unustasin villa panna. Kes veel ei tea, siis väga head paarilised koos kasvatada on basilik ja tomat. Mina siis katsetamiseks pikeerisin basiiliku väiksed taimed ka tomatite juurde. Vaatame, kuidas toimib. Hetke seisuga pooled ikka veel pikeerimata, topse ei ole piisavalt 😀

See aasta kasvatan taimi natuke rohkem, et oleks soovijatele müüa ka midagi. Suurem müük tuleb siis 27. aprillil Hiiumaal Vaemla bussiputkas.

HAHA! Hiiumaa Ametikooli hüpik-aiastuudio

Kes Hiiumaal pole, oleks aeg planeerida. Sellest tuleb suur ja lahe üritus, ma loodan vähemalt 😀

Teen vast eraldi postituse ka selle kohta nädal enne, et kõigil ikka meeles oleks!

See kuu saab ikka eriliselt kiire olema.

Aga teile tore, et mind kannatate ja jällenägemiseni.

Küülikute pesakasti ehitus

Eile oli esimene soojemapoolne kevadpäev. Sooja oli meil siin Hiiumaal umbes kaheksa kraadi. Mul oli töötamise ajal lausa jope eest lahti ja kindad vahetasin ka õhemate vastu välja. Vaatasin ka just ilmateadet, et juba tuleb külm õhumass meie poole ja ilm kisub jälle külmaks, aga noh see selleks. Tore, et korragi soojem oli. Just lõppes mul koolinädal, kes veel ei tea, siis õpin Hiiumaa ametikoolis linnaaednikuks. SIIN postitus ka selle kohta.

Hirmuga vaatan kalendrit, et varsti juba aprill! Ma tahaks kohe aprilli alguses oma preilid peigmehega kohtuma lasta. Aga mul pole veel: 1. pesakastid valmis 2. peika pole välja valitud. Kes siis ei tea või ei mäleta: eelmised postitused, milles rääkisin Küülikud permakultuuris, Küülikute puur euroalustest ja Küülikute väliaed. Mina pean neid koloonia stiilis.

Ma vaevlesin tükk aega inspiratsioonipuuduses, kuidas pesakasti ehitada, aga siis tõi vanaema sõbranna mulle tugevad plastkastid ja ütles, et võin neid retsida küll. Oi, milline rõõm… Eile haarasin härjal sarvist ja asusin pesakasti kallal tegutsema. Näitan siis, kuidas tegin ja mis välja tuli.

Siin on siis näha see kast, millest tegema hakkasin. Viisin eelnevalt heina sellega. Siin pildi peal on ilusti näha kasti suurus. Ma arvan, et siia peaks nad ilusti mahtuma, mõlemale tuleb muidugi eraldi kast. Väiksem ei tohiks kindlasti olla ja suuremal poleks vast mõtet.

Asusin kasti kallale. Kõigepealt tegin kasti ava ehk sissepääsu. Tikksaega oli suht keeruline teha, sest ei mahtunud väga hästi keerama ja sellest ka see vildakas kuju. Aga pole hullu, jänksid vast ei pahanda.

Seejärel hakkasin peasle katust ehitama. Leidsin õhukesed voodrilaua tükid, mis üksteise sisse ilusti läksid. Nendest sai katus, sissepoole läks natuke paksem laud, mis raskust lisab ja koos neid hoiab. Kokku panin ma nad esialgu ehitusel kasutatava klambripüstoliga. Ja kõige peale panin vana tõrvapapi, mis on ka garaazis juba kaua vedelenud. Ma loodan, et see ikka on 100% veekindel.

Tõin selle siis küülikute aeda, et ta paika panna. Laps arvas kohe, et tore on seal peal olla. Aga selle paigutamise tegi raskeks. Kaevasin kasti natuke maasse, et see hästi sulanduks ümbrusega. Ja panin ka kalde alla. Minu kasti kallak tuli 7 kraadi, ma ei tea kas on piisav, aga nii ta jäi.

See kallak on siis vajalik igaks juhuks, et kui kasti peaks vesi jõudma, siis see jookseks pigem augu poole, mitte ei jääks pesa alla. Hiljem muidugi tuli meelde, et oleks pidanud mõne väikse augu ka põhja puurima, et vesi oleks saanud ka välja pääseda aga noh, järgmine kast tuleb paremini.

Siin see pesa siis on maas enamvähem õigesti. Kasutasin oma telefonis olevat loodi, see on päris kasulik asjandus.

Siin on lõpp-produkt. Laps muidugi kaunistas ja peitis seda rohke heinaga. Külgedele ladusin siis kivid, et võimalikult palju seda peita. Sissepääsu juurde võibolla panen veel mõne puurondi, et seda veel peita ja jänestele veel meeldivamaks teha. Aga ma olen rahul ja jänesed uudistasid ka juba seda.

Polli, Jessy ja labidas. Sellelt pildilt siis näeb mõõtkava. Jessy on siis mu 7aastane jack russell ja kõrval siis üks küülikutest.

Kaks päeva hiljem sain teise kasti ka lõpuks valmis. Üldiselt on kõik sama, aga alla äärde puurisin 3 auku, et vesi saaks ära voolata.

Aias otsisin enamvähem õigema koha ja panin kasti paika.

Kalle sai kastil 4 kraadi ettepoole. Asjaosalised olid projektist väga huvitatud. Järgmiseks tahtsin selle looduslikul moel ära peita, mis polnud üldse nii lihtne, kui arvata võiks. Käisin mitu tiiru metsas, et sobilikku kraami leida. Siis pidin selle sobitama ka kuidagi.

Lõpptulemus siis on selline:

Eemaldasin sellelt iglult oksi, sest ei tahaks tegelikult, et nad sinna oma pesa teeksid, aga vaatab, kas nad vôtavad need uued plastkastid üldse omaks. Nii paljaks iglut ka ei jätnud panin katuseks mõne kuuseoksa ikka tagasi ka aga nad on seal ikka korralikult kaevanud.

Nüüd jääme sobivat peigmeest ootama.

Kui tahad blogipostitustest esimesena teada saada, siis mulju “follow” nuppu sellel lehel. Siis tuleb uue kirjatüki ilmumisel su meilile koheselt teade.

Jätkub…

Esimene istik õues

Täna 18. märts 🙂

Eelmine aasta enne jõule käisin ma metsas labidaga ja tõin sealt kaks kuuske. Ühe viisin sõbrannale ja teise tõin omale koju. Panin ta suurde 20l Anu aida ämbrisse koos mullaga. Kui õige aeg, siis tõin tuppa ja ehtisime lapsega ära.

Nii ta meil oli toas, kuni see jõulutrall läbi sai. Enne kolmekuningapäeva võtsime ehted maha ja viisin kuuse esialgu verandale. Siis kui lumi maha tuli, panin aga potiga lumehange. Kuusel on vaja külma aega, et puhata. Kui hoida kogu aeg soojas, siis ta enamasti sureb.

Nüüd kui lumi ära läks, mõtlesin, et kuusekesel on ikka parem maa sees olla. Otsustasin täna, et katsetaks kas saab ta juba maasse kaevata. Ja ausalt polnud mitte mingit probleemi. Siin on ta mul käru peal valmis uude koju minema. Kui tähelepanelikult vaadata, siis näeb lausa, et üks väike päkapikk on külge jäänud.

Kaevasin augu ja panin ta auku. Otsisin ka natuke hobusesõnnikut ja panin auku. See koht, kus ma ta istutasin, on väga liivane ja huumusevaene koht. See ämbritäis peaks teda natuke aitama.

Siin ta siis on uhkelt oma uute sõprade juures. See on väike kuuseheki alge, mis mu ema kunagi istutas. See vasakpoolne kuusk on julgelt 10aastane, aga kasv on tal väga kidur, kuna maa seal on väga toitainevaene.

Annan siis suve lõpus ka teada, kas see jõulukuusest – hekikuuseks asi ka toimib 🙂

See aasta on minu väliistutus hooaeg alanud juba 18. märtsil 🙂

Hakkame külvama

Olen siis vaikselt alustanud külvihooaega. Tegelikult kui kasvuhoonet pole, siis ei peaks veel külvama. Aga noh… Saan süüdistada selles kooli, sest seal me külvasime juba täitsa hoolega. Õige aeg on külvata hetkel paprikat, füüsali, artišokki, okrat, maasikat ja veel mõningaid lilli. Koolis tegime paljudele huvitavatatele lilledele talikülvi. Mina jätkuvalt lillenimedest ei tea miskit, seega on jätkuvalt “need roosad ja kollased lilled” ehk värvi järgi vahetegemine 😀 Talikülvi kohta proovin järgmises postituses rääkida.

Mina siis külvasin kodus oma esimesed tomatid ja basiiliku maha juba 3. märtsil ehk valimistepäeval. Külvasin ma nad Hiiu pagari vastlakuklite karpi, millest saab ideaalse väikse kasvuhoone.

Kaas peal hoiab ilusti niiskust. Päästsin nii mõnegi karbi minemast otse pügisse. Üldiselt võiks Hiiu pagar minna tagasi pappkarpide juurde, palju vähe koormavam keskkonnale. Aga kui nad hetkel nendes poleks müünud siis mul poleks ka minikasvuhooneid. Minu karpidel ei ole siin auke põhjas, karbid on otse aknalaua peal. Ma ei karda üle kasta, sest olen vilets kastja ja neid tegelikult ainult niisutan pealt pritsiga.

Sortideks siis olid: kirsstomat ‘Black cherry’, kääbustomat ‘House’, varajane väät tomat ‘Galina’ ja basiilik ‘ Sweet genevive’. Nende kohta saab rohkem lugeda eelmisest postitusest SIIT.

Kõige varajasem tärkaja on olnud ‘Galina’ 100% idanevusega. Kääbustomatil ‘House ‘on tärganud ainult üks seeme, basiilik on kohe-kohe tärkamas, pead on näha. Veel ei ilmuta ühtegi elumärki aga kirsstomat ‘Black cherry’.

Mind paneb see natukene juba muretsema. Aga tuleb tunnistada, et võtsin eelmisest aastast seisnud musta mulla garaazi alt ja see ei pruugi olla parim. Leidsin endale väga hea eesti mulla, mida olen siiani jahtinud, aga pole õiget ikka veel saanud. Selleks on MATOGARD külvimuld. Ma käisin Saarema ja Haapsalu Bauhofis, mõlemas oli see otsas, nii et minev kaup. Küll aga õnnestus mul lõpuks saada nende köögivilja mulda, hea seegi. Tegelikult permakultuuris pigem ei osteta mulda, sest see pole hea, kile ja transpordikulutused. Küll aga on seda vaja, kuna mulda ei saa meie kliimas lihtsalt kätte lume alt. Ja üldiselt turvas ei ole väga kiiresti taastuv maavara. Arvan, et hea alternatiiv on kookosekiud, sest see on jääkprodukt pigem. Miks mulle see muld aga meeldib on:

1. See on kohalik.

2. Sellele on lisatud kasulikku seent.

3. Mahetootmiseks sobilik.

Nii et kõik järgnevad seemnepanekud teen selle mullaga.

Taaskasutusest veel rääkides, siis kogun piimapakke ja lõikan neilt ära pealse, et neist saaksid suuremad ja väiksemad topsid taimede istutamiseks. Neid taaskasutades on pisut parem tunne, kui oled taime ära võtnud ja saad sisu rahus lausa komposti panna. Neid turba- ja pressitud papist potte veidi pelgan, sest need kuivavad kergesti läbi ja tegelikult nad ei mädane nii kergelt, kui taim koos sellega maha istutada. Eelmine aasta külvasin ma kõik oma seemned munakarpidesse, mis olid ka papist, aga siis oli veaks see, et karbid kuivasid meeletult kiiresti läbi ja kui ma nad maha istutasin, siis juured ei tunginud põhjast läbi, vaid läksid ringiga pigem mööda. Nii et munakarpe ma väga ei soovitaks seeemnete külvamiseks. Kes palju pulgajäätist aga söövad, võivad mulle pulki hoida taimesiltide jaoks 😀

Ja ma arvan, et teen ka edusamme lillede vallas, nimelt ostsin just 5 pakki lillede seemneid!. Kas see mitte pole ime? Tegelikult on tähtis ka hoida oma aias õitsejaid, need meelitavad kasulikke putukaid. Peiulill lausa peletab kahjureid, kui õigesti istutada. Lisaks on mul veel mooni, saialille ja kressi seemneid. Poovin lilli panna ka köögiviljade vahele, et igalajal oleks ilus vaadata. Lilledest veel tahan kindlasti saada ripplobeeliat, mul on talle koht lausa ootamas. Tahan kindlasti veel ka lavendlit aga ta vist pole päris lill vaid pigem maitsetaim? Ja kindlasti istutan oma aeda sel aastal ka Budleia, mis peaks olema eriline liblikate lemmikpõõsas.

17.03.19

On seis selline

Vasakult: basilik, varajane tomat ‘Galina’, kääbus tomat ‘ House’ ja kirsstomat, Black cherry’. Idanevus ja üless tõusmine ikka väga erinev neil. ‘Galina’ tõusis kiiresti ja 100% liselt. Basilik ka väga hästi tõusnud arvan, et 90%. Kääbustomatit ‘House’ ootan kõige rohkem aga tuleb teine väga kehvasti. ‘Black cherry’ tuleb ikka väga väga viletsalt, temal tean täpselt, et mul oli 9 seemet ja üless on tõusnud hetkel 2 ja näen, et üks tõuseb veel. ☹️

Selleks korraks kõik vist…

Võin veel öelda, et tulemas on väga palju huvitavaid asju. Näiteks kooliga teeme me pop-up aiastuudiod üle Hiiumaa seitsmes bussiooteputkas. See siis toimub 27 aprillil, et kes hiiumaal jääge siia selleks ja kes mandril plaanige sõit siia. Plaan ka müüa endakasvatatud taimi seal ja palju muud. Aga kui aeg sealmaal on, siis räägin ka lähemalt ja tuletan meelde 🙂

Jällenägemiseni seniks…

Lambavill aias

Endal pole juba mitmeid aastakümneid olnud lambaid, aga tuttaval on neid lausa mitusada. Käisin vaatamas tema juures, kuidas profesionaalid lambaid pügasid. Seal ma vaatasin seda protsessi ja ilus vill pandi kottidesse, palju oli aga villa, mis oli nii must, et see visati eemale ja oleks kasutamata jäänud. Minul aga süttis peas tuluke!Permakultuuri viljelejana vaatan alati ringi, kas leidub midagi väärtusetut, millele saan ise väärtuse anda. Tuli meelde, et olin kunagi kuskilt lugenud, et villa saab väga edukalt kasutada ka multšina taimede vahel. Küsisin ilusti luba villa omandamiseks, selle ka sain. Koju tulles siis hakkasin uurima, mis ma sellega teha üldsegi saan aias. Välja tuli palju huvitavat…

Vill aias

Siin ma räägin siis villast, mis on tulnud lammastelt ehk teda pole töödeldud kemikaalidega ja kõik mustus ja rasvad on säilinud villas ehk MUST VILL. Võibolla meie esivanemad ei oleks päri, et nii väärtulikku kraami peenrasse paneme, aga ajad on muutunud. Oma omaduste poolest on ta lausa ideaalne pinnakate peenarde peal ja ka mulla sees.

Keemiline koostis

Vill on valguline materjal, mis keemilistest elementidest koosneb. Peamiselt süsinikust (C), vesinikust (H), hapnikust (O), lämmastikust (N) ja väävlist (S). Esimesed neli on tüüpilised valke moodustavad elemendid, väävel pärineb peamiselt aminohappest (tsüstiin). Lisaks valkudele sisaldab vill umbes 2% rasvu (struktuurivälised ja -sisesed rasvad). Villa struktuuriväliseid rasvu teame villarasva nime all, millest tuntuim on lanoliin. Veel on villa koostises mineraalseid soolasid, süsivesikuid ja nukleiinhappe jääke.

Eesti keeles ei tulnud pea minged artikleid selle kohta, küll leidsin artikli, et kasvuhoones võiks villa kasutada. Kas siis nagu mujal ei tohi? Eesti artiklite järgi küll mitte vist, küll aga ingliskeelse jutu järgi.

Peenra sees on ta ideaalne kasutamiseks konteinerites, mulla parandajana, aeglase väetisena.

Mulla peal on ta isolaatoriks, väetajaks, niiskuse hoidjaks ja umbrohtude allasurujaks.

Leidsin inglise keeles ka teadusuuringu, kus võrreldi erinevaid multše. Siin on ingliskeelne artikkel kus tehti katseid lambavillaga multšitud alal ja ilma lambavillata alal. Tulemused olid märkimisväärsed. Multšitud mullal kasvas kõik palju paremini ja andis ka suuremat saaki. Lehtede analüüsi tulemused näitasid, et lämmastiku tasemed koeproovides olid kõige suuremad villaga multšitud taimedel ja madalaimad heinaga multšitud taimedel. Vill oli kõige isoleerivam, väiksema temperatuurikõikumisega, kui mistahes teine multš.

Villaga multšimine sobib ka heade seente vohamiseks imehästi. Seened omakorda soodustavad ja aitavad taimedel paremini kasvada. Varsti proovin ka uue postituse selle kohta teha.

Veel leidsin, et osad firmad on teinud juba lambavillast graanulid, mida saab lisada siis mullale näiteks. Üks uuring näitas ka, et 38 päeva pärast villa mulda panekut hakkas seal eralduma juba toitaineid. Graanulid on siis lihtne viis, kuidas tõsta mulla niiskushoidvust ja kohevust. Saab ka kasutada edukalt mulla parandamiseks.

Screenshot 2019-02-21 at 19.15.20.png — Lambavilla graanulid

Leidsin ka Eestis müüdava lambagraanulitega väetise: LINK. See on väga tore leid neile, kes linnas elavad ja kellele ei käi villa kätte. See võiks olla kindlasti konteinerkasvatuse kindel osa, kuna hoiab endas 3.5 korda rohkem niiskust. Konteinerites kasvatades on peamiseks miinuseks kuivus, see aitab seda kindlasti vähendada.

Kasulikud omadused

Hoiab umbrohu allasurutuna
Hoiab niiskust mullas
Hoiab ühtlast temperatuuri mullas
Hoiab eemal teod ja muud kahjurid
Annab aeglaselt mulda väetist, just lämmastikku
Kestab umbes 2 aastat mutšina
On 100% biolagunev

Üks moodus, kuidas kasutada lambavilla peenral:

Kuidas teha:

eemalda umbrohi peenralt
kui on, pane tilkkastmissüsteem mulla peale
kata ajalehtedega muld
lõpuks kata ajalehed lambavillaga

~~Mina vist ajalehti alla ei paneks, arvan, et lambavill on ise piisavalt tugev umbrohtude allasuruja.~~ Alla panna ajaleht, sest umbrohud tulevad suve keskel labavillast läbi. Neid sealt ilma lambavillata keeruline kätte saada. ~~Ilma ajaleheta on suurem kontakt mullaga, tekib äkki parem mikrokliima organismide arenguks.~~ Vihmaussidele ja väikeste organismidele meeldib see väga!

Sarnaselt saab mu arvates ka koerakarvu kasutada. Eelmine aasta panin tomatitaimede ämbrisse koerakarvu. Tomat andis kõvasti saaki.

Lisaks saab villa kasutada ka väga hästi isolaatoriks. Näiteks kui on lavad, kõrgpeenrad, kasvuhooned, siis saab kinni toppida vahed villaga.

white black and brown snail on green leaf — Photo by Pixabay on Pexels.com

Väidetavalt ei meeldi tigudele lambavill. Kui teil on probleeme tigudega ja on väärtuslikud taimed saate selle taime ümber panna lamba villa ja teie taim on kaitstud.

2020

See on tõsi, tigudele ei meeldi vill. Teos tahtsid mul meloni taime vägisi nahka pista. Panin umber villa ja nad jätsid rahule taimed. Kapsaste ümber panin ka villa ja nad jätsid rahule. Vill peab suht puhas olema, et teod sinna peale ei läheks.

Lisaks maasikate vahel toimis vill multsina hästi, maasikad olid puhtada ja saak korralik. Halbadele putukatele see vill ei meeldinud. Lihtsalt viga oli see, et ei pannud villa alla ajalehte umrohud hakkasid läbi pressima poole suve aegu.

Kasutatatud allikad

Kogutud seemned

Talv on aeg, kus õues pole palju teha ja see annab võimaluse planeerida, mis seemned kuhu kevadel maha panna, et siis väärtuslikku aega mitte raisata.

Mina olen juba kokku ostnud mõningaid seemneid ja tegelen oma uute peenarde planeerimisega. Plaan on suur, aga ei tea, kas kevadel tehtud ka saan, sellest aga kunagi hiljem, kui mul kindel plaan ka maha pandud on. Hetkel mõtlesin, et tutvustaks oma seemneid, mis ma juba varunud olen.

Oma seemnete valikul lähtun ma sellest, mis on head vanad sordid ja mida poest saada pole. Pole ju mõtet kasvatada asja, mida sa saad poest vabalt osta. Ikka tuleks valida asju, mida seal pole või siis saad kasvatada parema maitsega ja orgaaniliselt.

Esimesed uued seemned sain juba sügisel endale muretsetud. Need on siis tulnud lehelt www.maheseemned.ee

Seemend:

Nende seemnete juures on ilusti tutvustused olemas, kuidas kasvatada. See aasta püüan keskenduda rohkem salatirohelise kasvatamisele, et siis katsetada ja müüa äkki seda ka meie Hiiumaa väikestele toitlustusasutustele. Aga see plaan on veel väga toores, vaatab, kuidas tegelikult läheb…

Siis tellisin ka Inglismaalt oma lemmiklehelt www.realseeds.co.uk Nad kahjuks Eestisse ei saada, aga kui juhtub, et keegi tuttav Inglismaal elab, saab kauba tema aadressile tellida.

z5N1UXNXRQOHtcNx1JFEwQ — Realseed lehelt tellitud seemned

Nendest seemnetest siis lähemalt:

Kuldne peet- ‘Touchstone Gold’ – Kollase värvuse ja veidi õrnema maitsega peet, mis sobib nii keetmiseks, hautamiseks, küpsetamiseks, marineerimiseks kui ka toorsalatitesse. Sellel peedil on ka head söödavad lehed. Seda soovitan väga! Kasvatasin eelmine aasta ka seda ja sellepärast ka tellisin seemet juurde. Järgmine aasta alles võibolla saan ise seemet võtta.
Suvikõrvits ‘Tondo di Piacenza on varajane suvikõrvits, mis annab rohkelt saaki. Ümmargune, tumerohelise koorega. Maitse on tal kergelt pähkline. Seda kasvatasin ka eelmine aasta ja olin väga rahul. Kahjuks aga ei õnnestunud seemneid ise võtta, sest jäin hiljaks. Suvikõrvitsat peab käsitsi tolmendama, et saada sordiehtsat taime.
Porgand ‘Dragon Purple’. Ilus lilla porgand – selline oleks porgand näinud välja tuhandeid aastaid tagasi Lähis-Idast kodustatuna. See sort on vägagi magus ja neil on tugev ‘porgandimaitse’. Väljast lilla, seest oranž.
Kurk ‘Wautoma’ Väga varajane ja saagikas kurk valmib 60 päevaga. Parema maitse ja saagikusega kui hübriidid. On ka väga haiguskindel. Ilma kibeda maitseta!

Harilik kurgirohi- tegelikult tahtsin miskit muud, aga ajasin nimed sassi inglise keeles. See on ikka üks väga hea taim. Näiteks soovitatakse seda kasvatada koos tomati, spinati, kapsaste, sibulaliste ja isegi maasikaga. Mina soovitan teda mitte panna nt aiamaale, sest seal võib ta saada korralikuks umbrohuks. Ta õitseb pidevalt ja on heaks meetaimeks mesilastele. Teda lõigatuna saab kasutada aga väetiseks teistele taimedele, sisaldab palju lämmastikku.
Moon ‘Sokol’ See on siis valge moon valgete seemnetega. Tema valisin, kuna toob ilu aeda ja samas saab ka seemneid süüa. Seemnete valmides ei ole kupral ava, kus need saaks kohe välja kukkuda, seega on neid lihtsam iseenda tarbeks korjata.
Kinoa ‘Temuco’ Valmib 100-110 päevaga. Inglismaa kõige populaarsem sort, sest talub paremini niisket kliimat kui teised sordid. Tal on oranžid õiepead.
Basiilik ‘Sweet Genovese’ Üks parimaid basiilikuid suhteliselt suurte lehtedega ja suurepärase maitsega, ideaalne pesto tegemiseks. Väga soojalembeline. Seda peab koos tomatiga siseruumides ette kasvatama.
Salat ‘Red Iceberg ‘ Väga ilusa väljanägemisega salat. Sellel on tugev pea, kus sees on rohelised lehed ja väljaspool punased. Säilib hästi ja kasvab kiiresti. Maitse on hea magus. Talub hästi külma ja märga.

Melon ‘Collective Farm Woman’ (tõlkes: Kolhoositar) Valmib kõigest 80-85 päevaga. Pärandsort Ukrainast, ideaalne lühikeseks kasvuhooajaks. Väga magus, meenutab virsiku-ananassi maitset. Ära korjata, kui muutub kollakasoranžiks. Säilib pärast ärakorjamist veel nädalaid.

Kõrvits ‘Volskaja Grey ‘ Pärit Venemaalt Volga ümbrusest. Suur, umbes 10 kg, valmib hooaja keskel, koor on tal sinakashall, säilitamisel omandab roosaka jume.
Varajane kirsstomat ‘Galina’ Väga varajane kollane magus kirsstomat Venemaalt. Väga saagikas sort. Tomatid valmivad terve suve läbi kuni sügiseni. Temast saab väga head kollast tomatisuppi või kollast ketšupit!

Kääbuskirsstomat ‘House ‘ Hämmastav kääbuspärandsordi tomat on aretatud Venemaal, et kasvatada pottides aknalaual. Ta jääb väikseks, kindlaks põõsaks ja on paksult täis väikseid punaseid tomateid. Ta kasvab paremini potis kui maas.
Spinat ‘Securo’ Suvespinat, vajab pidevat kastmist, muidu läheb õitsema.
Kõrge hernes ‘Champion of England’ Inglismaal aastaid peaaegu väljasurnud sort. Väga hea traditsiooniline hernes, ms võib kasvada kuni 3 m kõrguseks!!! Aretatud on ta umbes 1840. Aastatel.

Mais ‘Double Standard’ Varajane valge-kollasekirju, maitseb paremini kui tavaline mais. Valmib 60-90 päevaga.

Üldine seemnete nimekiri, rohelisega on märgitud seemned, mis mul eelmisest hooajast alles või juba ise kogutud.

Nuikapsas ‘Superschmelz’
Aedporgand ‘Pariser Markt 4’
Metsik rukola
Rooma salatite segu
Kirsstomat ‘Black Cherry’
Kuldne peet- ‘Touchstone Gold’
Suvikõrvits ‘Tondo di Piacenza
Porgand ‘Dragon Purple’
Kurk ‘Wautoma’
Salatilill varmerohi
Moon ‘Sokol”
Kinoa ‘Temuco”
Basilik ‘Sweet Genovese’
Salat ‘Red Iceberg ‘
Melon ‘Collective Farm Woman’
Kõrvits ‘Volskaja Grey’
Varajane kirss tomat väet ‘Galina’
Kääbus kirss tomat ‘House’
Spinat ‘Securo’
Kõrge roniv hernes ‘Champion of England’
Mais ‘Double Standard’
Lehtkapsas ‘Nero di Toscana’
Hernes ‘Latvian soup’
Hernes ‘Dwarf’
Tomat ‘Stupice’
Tomat ‘Latah’
Saialill
Kress

Tutvustasin siis enam-vähem ära, mis seemned mul olemas. Nagu näha, meeldivad mulle ikka erilisemad sordid. Mõningad seemned on veel puudu. Näiteks päevalill, kummel, lattuba, lehtkapsas ‘Red Russian’ lavendlit ja vana sordi vaarikataimi kindlasti kevade poole tuleb veel miskit meelde…

Siin ka link kuidas kõiki seemneid ise korjata ja koguda. Kõik taimed, mis mul siin lehel on, nende seemneid saab koguda ise, kuigi mõnelt taimelt on see aga natuke keerulisem kui teiselt.

Ise seemneid korjates ja hoides saavutame ka iseseisvuse, sest siis ei pea me iga kevad meeletut raha seemnete alla panema. See aga ei meeldi suurtööstustele, kes toodavad hübriidide seemneid.

Omakasvatatud kinoa toiduks

Esimene postitus sellel teemal Kinoa kasvatamine Hiiumaal ja siis see järgmine jutt Kinoa kasvatus – lõppkokkuvõte.

Jõudsin siis lõpuks oma kinoakokkamise juurde. Pean ütlema, et hirm oli täitsa suur. Eriline kokk ma ka pole, seega ilusaid söögipilte siit ei leia 😀

Minu kinoasaak on see purgitäis. Purk siis 2,7 l vist.

Kanad said ka suht palju, palju läks ka kuivatamisele sõprade poole ja isegi poni sai paar ampsu. Seda on tegelt vähe, aga ma pole kurb, sest see oligi esimene kord ja õppimist oli palju. Ma ju kevadel polnud kindelgi, kas see üldse valmiski saab, sest sellekohast infot polnud eriti leida. Nii et tegelikult olen väga õnnelik, et jõudsin ikka selleni, et sain omakasvatatud kinoad lõpuks süüa ka.

Kuna ta jäi mul suht sodiseks, siis hakkasin teda vees loputama. Kõik, mis pinnale jäi, kallasin ära läbi sõela. Sõelapealne läks jälle kanadele, ehk midagi raisku ei läinud 🙂 Seda tegin umbes miljon korda, aga vesi ei läinud selliseks koledaks seebiseks, nagu olin lugenud. Kusagil kirjanduses soovitatakse kinoa blenderist läbi lasta koos rohke veega. Seda meeles pidades, siis hakkasin käte vahel oma kinoad hõõruma ja voila – vesi läks kohe koledaks.

Nii ma siis hõõrusin ja vahetasin vett, hõõrusin ja vahetasin vett…… umbes miljon ja 1 korda.

Lõpuks sai viitsimine otsa ja vesi jäi ka enamvähem puhas, siis panin kinoa potti. Keemise käigus korjasin ära kõik vahu ja tükikesed, mis peale tekkisid. Keetmise ajal korra maitsesin ja nagu oli ikka viha mekki juures. Vahetasin keetmise vee ka veel ära.

Puhas kinoa potis

Siin mu oma kasvatatud kinoa on, ilusti taldriku peal ja keedetud. Pean tunnistama ikka, et uhke tunne. Maitses teine nagu kinoa ikka, kibedat maitset polnud. Võrreldes Lõuna-Ameerikas kasvatatud kinoaga oli minukasvatatu tunduvalt väiksem.

Minu kasvatatud ja keedetud kinoa taldrikul.

Järgmine päev tegin siis katseks Inglismaalt kaasa ostetud mahedat kinoad. Loputasin ta läbi kahe vee ja läks potti, mingit vahu ära võtmist ka ei toimunud. Seemned olid ilusad, ühtlaselt suured. See on siin kolmevärviline segu.

Mis ma sellest õppisin?

Olen ikka uhke, et sain selle kasvatamisega hakkama ja et ta jõudis mulle lõpuks ka taldrikusse. Jamamist on ikka korralikult temaga, see kasvatamise osa on kõige lihtsam sellejuures, sest taimed on väga vähenõudlikud, aga selleks, et need väiksed seemned söögiks lõpuks saada, nõuab ikka korralikult kannatust. LAISKADEL MITTE KATSETADA! Sellegipoolest katsetan järgmine aasta ka, sest esimene kord oli katse, teisel korral vaatan, kas saan paremini ja rohkem saaki.

Ostsin juba uued seemned ka ära.

Kinoa kasvatus – lõppkokkuvõte

See postitus on küll kaua viibinud, aga püüan selle nüüd teieni tuua. Minu kinoa katsetuse alustamise kohta saab lugeda siit Kinoa kasvatamine Hiiumaal.

Kinoa kasvatamine oli väga lihtne, kuna ta suht vähenõudlik ja põua elab ka hästi üle. Minul oli probleemiks pikali kukkumine liivamaa peal ja mitte arusaamine, millal valmis on, nüüd aga kõigest lähemalt.

Siin on näha, et kevadel harvendasin algset kinoa külvi, tõmmates lihtsalt välja suured taimed teiste vahelt. Siis istutasin ma need teise peenrasse. Siin on ka hästi näha, kui liivane ja kuiv meie maa oli selle põuaga. Istutusaukudesse panin suure peotäie hobusesõnnikut, see hoiab paremini niiskust ja lisaks on ka väetiseks alustavatele taimedele. Minu üllatuseks enamus läksid kasvama, sest ega ma neid väga ei kastnud ka. Ja see suvi oli ikka metsikult kuum. Ma kindlasti istutasin nad natuke hilja ümber, aga kuna see oli ekperiment ja mul oli veel küllaga taimi, siis mul väga vahet polnud. Kui nad aga kõik kasvama läksid, siis panid mühinal mööda taimedest algses peenras, kus nad olid mul liialt tihedasti. See näitab ikka, et vahe taimedel peab olema tõesti 50cm nagu paki peal ütleb!

Vahepealsest kasvamisest mul nagu pilti polegi, aga siin juba väga ilusad pead moodustanud kinoataimi. Siitpeale tegelikult algas üks lõputu ootus, sest pead olid nagu valmis. Aga segadus oli suur, sest ma ei saanud aru, millal nad õitsema hakkasid/pidid. Aga nagu hilisem vaatlus näitas, siis vist siin pildil ta hakkabki õitsema….

Need pildid on tehtud selleks, et näidata, kui suureks ja jämedaks mu longus taimed kasvasid. Tegelikult oleks võinud öelda nende kohta lausa põõsad.

Siin aga siis külvatud algne peenar, kust ma harvenduse käigus taimed võtsin teise peenrasse istutamiseks. Nad on siin väga tihedasti, 5cm vahedega lausa, 50st sentimeetrist on asi väga kaugel, väetasin ma neid korralikult, aga see tihedus ikka ei sobinud neile. Sellel peenral nad ei ajanud külgvõsusid ja kasvasid kiitsakatena. Varred jäid ka väga peeneks võrreldes teise peenra taimedega. Nad tegelikud andsid ka saaki, aga pead jäid ikka väga väikeseks võrreldes teistega. Kindlasti tuleb kinoa istutada 40-50 cm kaugusele üksteisest.

Siin siis hakkasid lehed altpoolt kolletuma juba ja olin täiega õnnes, et nüüd varsti varsti juba valmis… Aga ei kuu oli kindasti veel minna…. Piltidelt olin näinud, et kui valmis, siis peaks ta üleni värvi vahetama ja lehed peaksid ära kukkuma. Minul seda tegelikult ei juhtunudki.

Siin natukene teist värvi värvunud juba.

Siin nad hakkasid juba tublisti õitsema ja nende õiepead hakkasid ära vajuma. Siin tulidki uued probleemid. Sügisel hakkasid nad kummuli vajuma, peade raskuse, vihma ja tuule mõjul.

Siin siis näha see armetu peenar, mis esimesel pildil on. Ümberkukkumine on juba alanud. Püüdsin neid ka toestada, aga see ei õnnestunud. Maapind oli nii liivane, et nad ise ei saanud ennast kinni hoida ja ükski mu tugi polnud piisavalt tugev.

Mu 3aastane tütar tegi selle pildi minust, kui ma esimesed kinoad ära korjasin. Sidusin nad siis kimpudesse väheste lehtedega ja kusagile alla õhu kätte kuivama. Eesti kliima on sügisel liiga niiske, et nad väljas täielikult ära kuivaks.

Siin näha lähemalt, kui ilusaks ta värvus

Aga on ka juba näha väikesi idandeid. See tähendab, et seeme on valmis. Kuna meil sügisel on nii niiske, saab ta juba kobaras kasvama minna.

Siin näeb nii hallitavaid kui idanevaid seemneid.

Kui hõõrusin seda punti, siis tulid seemned lahti küll juba. Minu mäletamistmööda ei julgenud ka siis veel ära korjata kinoad ja varjulisse kohta kuivama viia, ikka ootasin üleni kollaseks minemist. Tegelt ta seda ei teinudki…

Aga mingi aeg korjasin nad ikka ära ja viisin omale tuppa, kus käis soojust ka läbi vahetevahel. Tahtsid pead suht kergesti hallitama minna, kui õhk ei pääsenud ligi. Selleks tuli neid liigutada ja kontrollida, kuivama jäid nad ka ikka väga kauaks, sest kuidagi aega polnud nendega tegeleda.

Lõpuks oli õues vihmavaba päev ja nüpeldasin neid varsi, et seemned välja tuleks. Ma arvan, et pea samamoodi, kui vanasti viljapeks käis. Abilisi ilmus mul selleks ka väga palju. Poni, kes õue peal lahti oli, pani pea ka ilusti sisse ja lasi hea maitsta mu kinoal. Kõik, mis tünnist maha pudenes, korjasid üles suure hoolega kanad.

Kui kinoapeks oli tehtud, siis jäi mul ikka alles seemnete ja sodiga segu. Seda ma siis kallasin ühest anumast teise ehk tuulutasin. Peale seda proovisin suurte aukudega sõelaga ja siis väiksemaga jne…

Lõpuks jäi mul selline kinoasegu. Enne söögiks valmistamist on seda tarvis kindlasti ka vees veel loputada, sest kinoal on kaitseks peal kibe kord. Hobune ja kanakari ei paistnud sellest hoolivat. Ma ei ole veel jõudnud perele sellest süüa teha, aga kui jõuan, annan kindlasti teada.

KOKKUVÕTTEKS

Mina sain pea 3kg kinoad, pooled kinoataimed viisin sõprade juurde kuivama, kuna endale ei mahtunud, nad ei ole vist veel ära puhastanud neid. Kinoad on lihtne kasvatada, talub hästi põuda ja kasvab ka pm puhta liiva sees. Ponile ja kanadele väga maitses. Kui endale ei viitsi kasvatada, siis sulelised kindlasti “ei” ei ütleks sellele. Ise kindlasti ka kasvatan ka järgmine aasta, ostsin juba uue seemne ka, mis talub paremini niiskust.

HEAD VANA AASTA LÕPPU ja loodetavasti jätkame uut veel edukamalt!!!!

Raamat” Minu Hiiumaa aed”

“Minu Hiiumaa aed” on kirjutatud Kristiina Hellströmi poolt. Lugesin lõpuks läbi ja mõtlesin, et jagan ka teiega oma mõtteid lühidalt sellest raamatust. Sellest pealkirjast otseselt ei saa aru, kuidas see oleks kuidagi permakultuuri põhimõtetega seotud, aga tegelikult on.

Autor räägib raamatus oma aiast, mis ta Hiiumaale Sarvele ehitas ja kujundas. Kuna sealne pinnas on väga väheviljakas loopealne, siis ta pidi paljud asjad ümber kujundama ja tegema. Tema aiapidamine on hästi looduslähedane. Ta ei kasuta ei kunstväetisi ega pestitsiide, sest kõike on meil tegelt on looduses saadaval. Kõige huvitavam väetis, millest autor oma oma raamatus räägib, on uriini kasutamine väetisena. Ma pole seda kuskil eestikeelses kirjanduses lugenud ja isegi ingliskeelses on sellest vähe juttu. Tähtsaim asi, nagu aru sain, on vedeliku lahjendamine 1:10.

Väga huvitav on ka tema raamatus lilleaasa loomine, seda tahan minagi katsetada, see on hea kõikidele putukatele. Üldiselt on see suhteliselt hooldusvaba, aga samas ka ilus. See peaks väga hästi sobima minule, kuna minu maa ka väheviljakas ehk liivasuss. Hiljuti sain teda, et meie künka vana nimi oli Klötsimägi, mis tähendab pehmet, ehk siis liivane mägi. Meil veel arheoloogilised kaevamised jätkuvad, sest see peaks ka olema vana kalmekoht aga sellest lähemalt, kui kaevamisd on lõpule viidud. Kunagi mäletan, et meie ümbruses olid ilusad heinamaad, mis olid liigirikkad ja putukaid täis, aga nüüd pole aastaid näiteks väriheina näinud meie juures.

Väga tähtis osa on ka mulla tekitamisel. Raamatu autor arvab ka, et kõige suurem rikkus, mis tema aed maha jätab, on MULD. Kirjutasin siingi raamatust “Muld Tsivilisatsioonide häving” see haakub sellega väga hästi. On ka kõige alus, kui taimi kasvatad.

Lõpupoole kirjutab ta, kuidas kujundada metsa enda ümber. See on väga vajalik oskus. Seal jääb kõlama mõte, et mitmekesisus on kõige hea alus. Proovin oma metsa kujundada puismetsa moodi, aga ega see kõige lihtsam tegevus polegi. Sain ka teada, miks meie ümbruse metsa niidimetsaks kutsutakse. See on nimelt levinud väljend puismetsale Hiiumaal. Vanaema kutsub ka meie lähedast metsa selleks, aga enam ei ole see puismetsa moodi juba ammu. Veel on samal autoril ilmunud õpik/raamat “Maastikuhooldus” , milles räägitakse sellest, kuidas puisniite ja muid maastikuvorme taastada või kujundada. Ise pole seda veel lugenud, aga kavatsen seda peagi teha.

Soovitan lugeda kõigil, kellel on plaanis oma aed looduslähedasemaks muuta, sellega aidates mesilaste ja liblikate edukusele kaasa. Raamatus pole küll samm sammult asju välja toodud, kuidas mida tegema peaks, aga aimduse saab.

Meie poolt taastatud puismets aga valgust on ikka veel vähe siin, rohukamara jaoks.

Võsaülaste vaip katab meie metsa kevadel.

Küülikute väliaia ehitus

Kohe kui küülikud meie ellu tulid, teadsin ma, et ei hakka neid väikses puuris pidama. Algul tegime neile väikse murutraktori-laadse asja, aga need pätid kasvasid hirmsa kiirusega palju suuremaks, kui olin arvanud. Siis viisin nad kuuri, aga seal segasid nad vanaema ja valgust ka ei saanud. Sellel hetkel ei olnud head ideed, kuidas ja missugune see nende eluase olema peab. Lõpuks tuli mõttevälgatus ja tegin euroalustest puuri neile. Mõtlesin, see on ju nii lihtne! AGA mitu mitu päeva võttis jälle aega. Selle olin valmis saanud, teadsin, et selle külge teen suure jooksuaia neile. See venis aga oodatust palju pikemaks ja suuremaks ettevõtmiseks…

Tundus lihtne ettevõtmine, aga ma polnud kunagi sellist aeda püsti pannud, nii et tegelt polnud aimu, kui palju see mul kõik aega hakkab võtma.

Õige võrgu leidmine kujunes ikka kõvaks väljakutseks, sest Hiiumaal on ainult üks ehituspood, mis müüb võrku ja neil ei olnud midagi, mis vähegi sobiks. Internetist otsimine oli ka keeruline ja hind oli suht soolane nii 80€ kanti oleks maksma läinud. Permakultuuri mõte on ka taaskasutus, sellepärast proovisin küsida netis Värki on – Hiidlaste kraamiringlus facebooki grupis, kas kellelgi on ära anda, aga ka sealt ei tulnud miskit tükk aega, siis aga naeratas õnn ja keegi võttis ühendust, ütles, et tal lausa 100m aeda, mis mulle sobilik, AGA see on veel püsti, ehk tuleb maha võtta. Teadsin, et sinna on mul vaja keegi appi võtta, sest endal ikka jääb aegajalt jõudu väheks. Sain oma hea sõbra appi aeda maha võtma. Asjad venisid… Küll polnud mul aega, siis tal… Lõpuks läks meil umbes 5 tundi, et 35m aeda maha võtta ja mu koju tuua. Selle sees oli ka palju seda, et mu tööriistad polnud õiged ja akutrell oli nõrk ja siis aku sai tühjaks jne… Noh, pole veel päris osav ehitusnaine välitöödel 😀

Koju ma ta sain, siis oli uus häda, kuida ma ta püsti saan panna ilma abita, sest oleks kutsunud sõbra appi, aga ta läks tööreisile, nii et olin üksinda selle asjaga.

Üksinda kaevasin valmis aga umbes 35m kraavi, labida sügavuselt umbes. Kui sellega ühelepoole sain oli juba parem tunne, sest tehes seda novembri on alati oht, et ilmataat külmutab maa ära. Tundub aga, et kliima soojenemine on täies hoos…. sest 12 detsember saan ikka vabalt kaevata ja istutada 😀

Ükspäev oli mul ema kodus ja soostus mind natukene aitama selle traataia lahtikerimise ja esimeste postide külge panemisega. Sealt edasi läks juba natukene lihtsamalt, siis aga jõudsin aia osani, millel olid veel postid küljes, sest kruvid olid roostes ja ei suutnud seda aia küljest lahti keerata. Siin sain oma vanaema(79a) appi, kes mul posti paigal hoidis, kui ma oma viimate jõuraasudega posti maase tagusin. Selliseid oli 3 posti. Kui ringi peale sain, oli hää tunne küll 😀

Siin siis näha, et täitsin kraavid okste ja puudega, et tekitada natuke huumuskihti. Lootus on, et saan seal midagi kasvama panna nt lilli või kasvatada midagi head jänestele. Muidu on ikka täiesti liivane maa meil, kaevata on lihtne aga jah väga viljakas see pole.

vets kasutatud

puhastatud

vana ahjukandik

Siin on mu jänkside vets, vana kandik, mille peale panen heina. Seda on hea lihtne tühjendada ja püüab kinni ka nende uriini, mis säästab puitmaterjali mädanemise eest. Isegi suures aias joostes on nad jätkuvalt otsustanud kasutada vetsu. See sobib mulle väga, sest

*saan jänkupabulaid kasutada väetamiseks

*nende oma jooksuala jääb puhtamaks ehk vähendab haiguste levikut.

Ehitasin ka sellise onni neile varjumiseks keset aeda. Kirsipuu najale on pandud kuuseoksad, sisse panin ka heina. Hetkel võin öelda kindlalt, et see on nende meelispaik olemiseks. Minu algset puuri kasutavad vetsuks ja söömiseks.

Siin Palli tutvumas ponidega. Ponid ei saanud mitte aru, mis elukas see selline on. Nagu näha, siis hobuseaed asub kohe jänkside aia taga ja elektrikarjuse panin mööda võrku. Loodan, et see natuke takistab seda, kes prooviks jänkude aeda tungida.

Lõpuks suutsin kõik kraavi ka kinni ajada! Siia ette istutasin veel tulbisibulaid, äkki siis ilus ka kevadel 😀 Nurka sai kuumaasikas, mis ma potist pidin maha istutama.

Näeb väga kena välja minuarust. Muidugi profesionaalset hinnangut ei kannata.

Nende käik aedikust majakesse. See oleks võinud lihtne olla, kui õiged tööriistad oleks olnud. Nimelt mu akutrell ei jaksanud freesida sinna auku….. lõpuks sain aga valmis. Ehitasin ka väljapoole neile väikese kaldtee. Kasutavad nad seda hästi.

Siin siis näha mu ehitatud värav ka. Ehitamine oli isegi lihtne võrreldes paigaldusega. Ma pean ta panema 2 posti vahele, mis olen ise maase pannud. Ma pole just kõige osavam sirgelt midagi tegema, nii oli see paras katsumus. Lisaks pean hinged veel panema ümmarguse asja peale?! Need hinged, mis mul olemas on, vist ei lähegi sinna… Ohh jahh ja see on jäneste aed, nii et vahesid põhimõtteliselt ei tohi kuskile jääda! Oi kui lihtne ikka hobuse aeda on ehitada…

Lõpuks

See aed läks otseselt mulle maksma 6 immutatud puuposti ehk u 14€, aga lugematuid, lugematuid tunde… Värav on ikka ette panemata….

Mind saab veel jälgida Fb Hiiu Permakultuur nime all.

Aga kes selle läbi viitsis lugeda, on väga tubli! Ja anna endast märku ka, mis arvad!?!?

Leidsin pika ja põhjaliku blogipostituse Lipsukese blogis, kus ta räägib, kuidas küülikuid üldiselt pidada. Siin on aga Kuue sidruni blogi postitus, kuidas nende küülikud aias lahtiselt ringi jooksevad.

Lumme mattunud jänkude aed. See päev nad tulid alles pealelõunal 4 aegu välja oma iglust.

Tore kingitus- seemned!

Oleme märkamatult jõudnud juba detsembrisse. Minu jaoks on see aeg ikka liialt kiiresti läinud, kogu aeg on vaja mingeid asju ära lõpetada, aga aega jääb väheks, tegelikult keegi võiks päikest juurde keerata 😀

Detsember tähendab alati ka kingituste tegemist lähedastele, sellel aastal aga soovitan mina kinkida hoopis seemneid 🙂 Seemned on ka üks aiapidamise alustalasid, miks mitte aidata sõpra aiapidajat. Kodud on meil niikuinii plastikjama täis.

Miks kinkida seemneid? Selleks on mitu põhjust:

Seemned on hetkel soodsamad.
See on keskkonnasõbralik kingitus.
Aiasõbral kulub kevadel vähem raha.
Võib kinkida ka täitsa omakorjatud seemneid.

Seemneid on väga palju erinevaid ja kui inimest ikka natuke teatakse, siis saab talle ka valida õiged seemned. Võib näiteks minna seda teed, et valida need seemned, mida ta ise kindlasti kasutab kevadel või võib hoopis proovida leida midagi erilisemat.

Mina sain kingituseks seemned siit lehelt www.maheseemned.ee . Sealt lehelt saab maheseemneid, mis on juba kasvatatud mahedalt ja aiapidajal ei ole ohtu mürkide toomiseks oma aeda. Seal on ka väga erilisi sorte. Seal lehel on ka kenasti kirjas, mis seemned on heirloom ehk pärandsordid. Seda pean mina väga tähtsaks! See on ka ainuke koht Eestis, kus see on ilusti märgitud. Lisaks on sealt tulevad seemned pakendatult imeilusalt.

Väga ilus pakend

kiri kaasas

Pakk lähemalt

Seemnepakid

Toon välja mõned huvipakkuvad seemned, mina valin ainult heirloom- ehk pärandsordi seemneid, pigem väldin F1 ehk hübriide.

Jõulupakk, mille üle oleks iga aednik õnnelik ‘Maheseemne jõulupakk‘.
Kui pead ei viitsi vaevata, siis ‘Maheseemnete assortii’
Algajale/uuele aednikule rukola, salat või salati mix.
Tomatisõbrale ‘Black Prince‘, ‘Cherokee Purple‘ ja ‘Green Zebra’
Suvikõrvitsa austajale ‘Early summer crookneck‘ ja ‘Black Beauty’.
Kingi kellelegi tõeline ellujäämiskomplekt.
Väga erilised seemned: punane mais, värviline mais,
Erilised kõrvitsad ‘Hubbard large blue‘ ja ‘Speckled swan‘.
Ainult rõduomanikule näiteks maitsetaimi.
Millilsele aiapidajale siis vihmaussisõnnik ei meeldiks!? Kui enne pole kasutanud siis proovige ‘Vermicomposti‘

Need olid minu soovitused, ise otsin veel juurde seemneid välismaa lehekülgedelt, aga paljud netipoed ei saada kahjuks Eestisse.

Aga olge tublid ja eelistame ikka heirloom- ehk pärandsordiseemneid!

cold snow holiday winter — Photo by Public Domain Pictures on Pexels.com

Kuhilpeenra rajamine koolis

Nägin juba enne sisseastumist Hiiumaa ametikooli, et linnaedniku erialas tuleb ka permakultuuri tunde, see aitaski teha mul lõpliku otsuse.

Tuli ka see oodatud päev, kus terve päev tegelesime permakultuuriga. Hommukul tegi Lylian meile sissejuhatuse ja õpetajaks oli Jaanus Välja, kellele kuulub Kalda talu, kus ta tegeleb permakultuuriga. Lisaks on mees olnud Eesti Rohelise Liikumise tegevjuht ja projektide koordinaator, MTÜ Mondo õiglase kaubanduse valdkonnajuht ja alates aastast 2003 Arengukoostöö Ümarlaua õiglase kaubanduse töörühma juht. Tunni alustuseks ta rääkis natukene permakultuurist üldiselt ja siis mõningaid asju, mida teeb ja kasutab oma talus. Minu jaoks oli enamus ikkagi juba teada värk, aga hea oli ikka kuulata, et mõni teine inimene veel seda teeb ja ka pooldab seda. Vahetevahel on mul küll tunne, et olen ainus hull , vanaema mul alati veendunult noogutab selle peale 😀

Alustasime sellest, et tegime Suuremõisa lossile ringi peale, et koguda kokku “sodi” ehk orgaanilist materjali, mida kellelgi teisel vaja ei ole. Leidsime siis pehkinud puunotte, pehkinud palke, puulehti (juba kottidesse pandult), riisusime niidet. Selle kõik toimetasime ise platsile, kus hakkasime peenart rajama. Sinna kohale oli juba toodud sõnnikut, pappi, oksi ja pilliroogu. Permakultuuri mõte ongi see, et sa kasutad neid asju, mis sul on läheduses ja saadaval.

Alustasime siis papi laiali panemisest, veendusime, et ei jääks vahesid, kust saaks rohi läbi tulla.

Siis panime papi peale pehkinud puunotte.Puunottide peale panime lehed. Lehtede peale läks sõnnik ja peale niidus ja jälle lehed.

Lehtede ja niiduse peale laotasime korralikult lehmasõnniku.

Kõige pealmiseks läheb siis mingi kate, mis hoiab valguse eemal, et kõrvalised seemned ei saaks idanema hakata. Meil oli saadaval pilliroog. Jaanus ütles, et pole kunagi sellega katnud, aga vaatame siis. Üks paremaid asju on põhk, mida meil oli ainult 1 väike pakk.

Katsime pillirooga, aga kartsime, et tuul viib selle kohe minema, siis Jaanus arvas, et teeme peale pulgad ja kinnitame vaiadega, et pilliroog minema ei lendaks.

Pulkasid peale paneme siin ja proovime need ka kinnitada okstest vaiadega.

Selle 26 m tegemisel oli meid u 20 inimest ja aega kulus umbes 5 tundi. Seda peenart on ka võimalik täitsa oma silmaga kaeda ka. See asub Suuremõisa kortermajade juures, kirikupoolses otsas. Kes kohta teab, leiab üles, see paistab kaugelt silma 😀

Oli lahe teha ka kooliaias permakultuuri ja näha, et see nii paljudele ka meeldis. Siis järelikult teeme ikka õiget asja.

Aga üldiselt kasutada võib kõiki asju, mis just teil kodus olemas on hetkel. See peenar siis oli pigem lasanje tüüpi, seda saab veel näha SIIN

Ja kes tahab ikka teda, mis permakultuur on siis SIIN.

*mõningad pildid võetud La18 pildipangast.

Küülikute puur euroalustest

Minu küülikud Molli ja Polli otsustasid minu esimsest puurist palju suuremaks kasvada. Muidu nad olid mul traatpuuris, mida ma muru peal edasi liigutasin iga päev, aga sügise saabudes hakkas palju vihma sadama ja nende kuivana hoidmine väga hästi ei toiminud. Peale seda lasin nad lauda kuuri, seal peab mul vanaema aga käima ja küülikud arvavad, et tema jalgade ees tolgendada on ikka väga hea. Temal on aga jalad väga haiged ja ei liigu väga kiiresti. Nii et see oli ka ajutine. Ma pikalt mõtlesin, mida ja kuidas ma teen, ei suutnud kuidagi välja mõelda. Siis aga jäid mulle ette aga euroalused. Vaatasin ja lappisin neid ja jõudsin mingisuguse lihtsa lahenduseni.

See ehitus jällegi ei kannata mitte mingisugust kriitikat, sest mu oskused miskit otse saagida on suht lootusetud. Peaks ringi vaatama, mida poes müüakse, millega saab otse saagida. 😀

Eelnevalt oli ikka nii palju mõistust, et panin parajad lauad vahele, et liiga suuri vahesid ei oleks. Siis alles panin püsti. Väga palju aega võttis peenikeste laudade otsimine, mis sinna vahele ilusti mahuks. Enamus lauad ikka sain ka vanu euroaluseid lammutades. See lammutamine võtab ikka ka aega hullu aja ja vaeva.

Tegin neile höövlaastplaadist teise korruse ka poolele puurile.

Siis leidsin jupi puitlaastplaati, millel oli kolmnurgalaadne asi välja lõigatud. Pärast natukest korrigeerimist läks ilusti sinna, tekitades neile privaatala.

See siis tagantvaade. Siin on näha, et ülejäänud tükid panin seina, leidsin ka mõne tüki mis sain sisse seinaks panna, et tuult rohkem kinni hoiaks. Siin ka näha tagumine uks. Selle paikasaamisega läks ka nii miljon aastat aega. Algul lihtsalt ei saanud üldse aru kuidas täpselt hinged pean panema.

Aga valmis ma ta sain ja liikuma hakkas ka täitsa edukalt.

Siis ehitasin ukse võrguga, kuidas seda teha, mõtlesin ka ikka kaua. Otsisin õigeid puidu- tükke ka kaua. Aga lõpuks valmis sain. Panin siis hinged külge ja olin õnnelik, et esimese korraga kohe sain hakkama, aga siis…. Rohkem see uks kinni ka ei läinud 😀 Keskel, seal kus hinged on, on madalam kui üleval… no miskit sellist… Siis ei jäänud muud üle, kui panin veel ühe laua sinna keskele ja uuesti hinged külge.

Valmis ta saigi ja käima hakkas ka täitsa hästi.

Siin on näha mu stiilinäide. Kõik puit ja materjalid on mul kokku otsitud. Ostsin ma ainult hinged, kruvid ja riivi.

Katuse peale panin tõrvapapi ja peale erterniidi. Need seisid ka meil kuskil kasutult. Siin on näha ka auk seinas, millest saab jäneste söödaluuk.

Selle söödaluugiga nägin ka kõvasti vaeva, sest ei teadnud, kuidas täpselt selle pean tegema. Aga lõpuks sain aru, et ikka väikesi hingesid vaja, mis panin ette tagurpidi. Ja mingit süsteemi, mis ei laseks sellesl liiga lahti minna.

Jällegi puidu taaskasutus. Klapp on tehtud naabri juures seisnud voodiotste laudadest, need olid head õhukesed. Koos neid hoiavad jällegi suvalised puutükid, mis mul üle olid.

Hetke vahenditest tehtud süsteem. kuidas ta liiga lahti ei lähe. All siis näha luuk täiesti lahtisena. Pätid saaksid välja ilusti tulla sealt.

Siin on maja teine külg ka, täitsa viisakas ju 🙂 Vajab tegelt veel voodriks servamata laudu, aga neid ei suutnud ma rohkem leida.

Kokkuvõte

Valmis ta ongi. Kokkuvõtteks võib ütelda, et olen väga uhke oma ehituse üle, jänesed ka väga pettunud pole. See muidugi pole veel kõik. Tahan veel ehitada neile õueaediku ka, kus saaksid kasvõi ainult päeval joosta. Aga hetkel pole veel võrku ja poste mul. Eelarve on väga väike hetkel. Aga püüan kõigest jõust ikka ära teha, enne kui maa ära külmub.

Nad on elanud siin juba üle nädala. Hall Molli on korra ka vehkat teinud läbi söötmisluugi. Pärast seda tegin selle vahe veel väiksemaks.

Oma hädad teevad nad mul juba nn vetsu. Nad valisid koha välja ja sinna panin neile alla plekist vana ahjupanni. Hästi toimib, lihtsalt võtan panni välja, tühjendan kogu täiega ja panen uue heina sisse.

Aega kulus mul ainult 12 päeva 😅 aga 4 päeva kindlasti maha sealt, mil oli sess mul koolis ja muidu ka ajaga nappis. Siis ikka 8 päeva, enne kui valmis sai.

Otsesed kulud selle puuriga olid hinged erinevas suuruses (x 6), riiv, pakk kruvisid. Kruvipakk oli kõige kallim: 15€, 6€ hinged ja riiv 1,8€. Alla poole kruvipaki kulus mul, seega kokku maksumus ca 15€ kõik kokku.

“Muld. Tsivilisatsioonide häving”

625c133b928048349b5c3fa92067a4c3 — Siin näha vihmaojakesed, mis kannavad mulda minema

Mulle saadeti 2018 aasta septembris postiga selline raamat lugemiseks. Tuleb tunistada, et lugema asusin õhinal, sest muld on kõige alus. Minule see raamat meeldis, kuigi vahepeal läks liiga ajalooliseks. Arvan, et kõik põllumehed ja aednikud peaksid seda lugema. See on hea lugemine ka ajaloohuvilistele.

See raamat suures osas räägib loo maailma tsivilisatsioonidest mulla vaatepunktist. Tuleb välja, et kadunud tsivilisatsioonide üks allakäigu põhjus on ka seisnenud mulla väljakurnamises, kui su inimesed on näljas, siis sa ei jaksa sõdida ega haritlasi üleval pidada ja naabrid tulevad ja võtavad viimasegi, mis sul olemas on. See raamat küll otseselt ei paku mingeid otseseid kasulikke näpunäiteid, aga tõestab ja näitab, et peame hakkama mulla eest paremini hoolitsema. Väga-väga tähtis on mulla kaitsmine, et meil ikka oleks mulda ka järgnevatele põlvedele edasi anda.

640px-dust_bowl_-_dallas_south_dakota_1936 — Mahajäetud USA talu, mis on mattunud liiva alla. Inimeste tekitatud.

Tähtsamad punktid

Kündmine – tekitab rohkem kahju kui kasu.
Kunstväetised – saab lühiajaliselt tõsta saagikust, aga kurnavad ära mulla
Sõnnik on aia/põllupidaja parim sõber
Taimekultuuride vahetus ja vaheldus on tähtis.
Maad/mulda ei tohi paljaks jätta tuulte ja vihmade meelevalda!

Osta saab seda raamatut Apollost . Videot raamatu avaldamisest saab näha SIIT.

Ega mul pole mõtet seda raamatut hakata ümber jutustama, aga toon sellest välja huvitavamad lõigud.

OLYMPUS DIGITAL CAMERA — Erosioon, muld on minema uhutud.

Pole üllatav, et agrotööstus armastab näidata pestitsiidi- ja väetisepõhist põllumajandust vältimatu abinõuna maailma vaeste toitmiseks. Ent kuigi iga päev nälgib ligi miljard inimest, ei pruugi lahendus peituda tööstuslikus põllumajanduses.

See paneb meid veidrasse olukorda, kus fossiilkütused, mis on seniavastatutest üks haruldasemaid ja kasulikumaid loodusvarasid, peavad pakkuma aseainet mullale – põllumajanduse kõige odavamale ja kõige laiemalt kättesaadavale sisendile.

On 15-aastase uurimusega ära tõestatud, et mahepõllumajandus ja kemikaalipõhine meetod andsid võrdselt saaki, kuid tööstuslik harimine ammendas maa viljakuse, samal ajal kui sõnnikuga väetamine hoopis tõstis seda.

1943. Teise maailmasõja keskel väitis Edward Faulkner teoses “Künnimehe narrus” “Plowman’s Folly”, et kündmine, mida on kaua peetud põllumajanduse alustalaks, toob kasu asemel kahju ja ükski teadlane pole leidnud õiget seletust, miks seda peaks tegema. Tema teos avas uue etappi.

Küsimus pole enam selles, kas me saame endale mahepõllumajandusele üleminekut lubada. Pikemas perspektiivis ei saa me endale just tavapõllumajanduse juurde jäämist lubada, väitku agrotööstuse suuvoodrid mida tahes.

Arvukad hiljutised uuringud näitavad, et mahemeetodid mitte ainult ei säilita kauaks mullaviljakust, vaid võivad ka kiiresti rahaliselt ära tasuda.

Künnivaba mullaharimise mõte seisneb seemnetele soodsate idanemistingimuste loomises, ilma mulda paljaks ja erosiooni meelevalda jätmata.

Adra asemel, mis mulla ümber pöörab ja maa paljaks jätab, kasutatakse tänapäeval randaale, mis segavad orgaanilised jäägid mullapinda, ja külvikuid, mis suruvad seemned läbi koristusjääkide maasse, pöörates mulda minimaalselt.

Maapinnale jäetud koristusjäägid toimivad multšina, aidates mullal niiskust säilitada, pärssides erosiooni ning luues tingimused, mis sarnanevad looduslike tingimustega, milles muld moodustub.

Nii veidralt kui see ka ei kõla, sõltub tsivilisatsiooni ellujäämine sellest, kas mulda koheldakse odava kaubana või väärtusliku investeeringu ja kalli pärandina – pärandina, mis tuleb tulevastele põlvedele terve ja hoituna edasi anda, mitte tuulega lendu või veega allavoolu lasta.

ELU alus on MULD ja MULLA alus on ELU. Lihtne!

SIIN on ingliskeelne video, kus autor ise räägib oma raamatust.

Dirt: The Erosion of Civilizations

by David R. Montgomery
Dirt, soil, call it what you want—it’s everywhere we go. It is the root of our existence, supporting our feet, our farms, our cities. This fascinating yet disquieting book finds, however, that we are running out of dirt, and it’s no laughing matter.

“Muld Tsivilisatsioonide häving”
Autor: David R. Montgomery
Originaalteos ilmus 2007
Inglise keelest tõlkinud Kristiina Raudsepp
Väljaandja: Peramõtsa press 2014
Peramõtsa blogi, kus on väga huvitavaid arutelusid.

Küülikud permakultuuris

Permakultuuris väga otseselt pole midagi küülikutest räägitud. Aga ka siin on samad põhimõtted, mis ka muude loomade puhul rakendatakse, ehk võimalikult looduslähedane väikeste investeeringutega tehtav kasuteguriga ettevõtmine. Küülikute pidamisel on palju kautegureid kohe: nt umbrohutõrje, sõnniku tootmine, liha ja nahk. Ka veganid võivad küülikuid pidada ainult sõnniku tootmiseks, kindlasti on üle kusagil mõni jänes, kelle elu saaks sedasi päästa.

Mina olen lapsena ka küülikuid pidanud, aga siis see lõppes mul suht kurvalt, sest siis hukkus mul terve pesakond ilusaid valgeid karvapalle. Tol ajal oli siin Hiiumaal ja kindlasti kogu Eestis ringi liikumas see jäneste haigus, tean, et paljud lõpetasid jänesekasvatuse pärast seda. Mul jäi järgi ainult üks isane must jänes, kes elas mul veel kaua ja hüppas päevasel ajal õuepeal lahtiselt ringi. Õhtul käisin tal nii kaua järgi, kuni sell ise puuri hüppas. Mõnikord oli tal ka paha tuju ja tuli õuepeal jalanõust hammustama. Vanaema sai mul eriti tigedaks, kui jänes tuli lillepeenrasse ja hakkas seal auke kaevama 😀 Tema suri vanadusse meil. Seda juba umbes 15 aastat tagasi.

Ma tegelikult olen ammu vaadanud, et võiks jänksid võtta, aga pole nagu õiget kohta jne. See kõik aga muutus mu lapse 3 a sünnipäevapeoga, kui talle toodi kaks küülikut (mult muidugi enne küsiti ka kas ikka võib) 🙂

Olen nüüd püüdnud ennast uuesti kurssi viia küülikukasvatusega. Eesti keeles muidugi on jällegi infot vähe ja pole üldse infot nn. looduslähedasemate kasvatusviiside kohta.

Karjas pidamine

skarmavbild-2014-03-12-kl-164330 — pilt internetist

Selle meetodi järgi peetakse küülikuid grupis, ehk neil on oma väike maa-ala, kus neil on pesad, urud, erinevad tasapinnad. Aretuskarjas on siis kõik emased, kel sünnivad ka sealsamas pojad. Isast peetakse karjas kas koguaeg juures või ainult paaritushooaja. Maa suuruseks sellise meetodi puhul on umbes 1m² ühe küüliku kohta. Söögi- ja joogikohtasid peaks olema rohkem kui üks. Olenevalt pinnast, kus neid pidada saab, tuleb puhtust hoida kas sügavallapanuga või näiteks liivakastidega. Küülikud on enamasti puhtad loomad ja teevad oma häda ühte kohta. Sellisel viisil on ka lihtne koguda küülikute väljaheiteid. Minul on ka plaan neid ikka koos pidada. Esimesel päeval, kui nad tulid, käis väike peks, nii et karvu lendas. Rohkem pole ühtegi peksu näinud. Ilmselt panid asjad paika ja nii see jäi.

Murutraktoris pidamine

Murutraktor on kerge konstruktsioon, mida on muru peal lihtne edasi liigutada. Samas annab varju ja hoiab kiskjad eemale. Puuri küljes olemas veepudel ja mineraal. Kõige raskem on teha kindlaks, et nad sealt ennast välja ei kaevaks. Mõningad panevad sellele ka täisvõrgu alla, sellise suuremate aukudega, et rohi läbi tuleks ja küülik välja ei kaevaks. Lugedes kirjandust tuleb välja, et sedasi on oht palju haigusi neil külge pookida. Kogenud kasvatajalt kuulsin, et välismaal kasvatatakse edukalt flandria e belgia hiidküülikut murutraktori stiilis lihaks. Tema aga ütles, et jäneste immuunsus lihtsalt suureneb sellise kasvatusmeetodil ja saab kasvatada küll.

Minu küülikud

Kui nad toodi, siis ei teatud, kas on emased või isased, aga loodetavasti tegime kindlaks, et mõlemad emased.

Nimetame neid jänksideks aga proovisin neile ka lapsega nimesid panna. Panime Molli ja Palli 😅

Endal mul sai tehtud siis selline väike murutraktor kiiresti.

Aga sain aru, et see on liiga väike nende jaoks. Siit nad ka kaevasid edukalt ennast välja. Ei jõudnud seda piisavalt palju päeva jooksul liigutada. Nad enamasti ei kaeva, kui toitu on piisavalt.

Nüüd siis on selline lihtne puur.

Sees on neil tugev transpordipuur kaitseks ja peitu minemiseks. Selle peal neile meeldib rohkem olla kui sees. Peal on erterniit, et kaitsta vihma eest, pool põrandast on ka võrk, teine pool on ilma. Katsetasin ka korra täisvõrguga põrandat, aga mulle see ei meeldinud. Kui poole ära võtsin, siis jänksid ka täiega nautisid seda. Enne talve tulekut tuleb neile muidugi miskit muud välja mõelda. Uue puuri teen talveks ka sellise koloonia stiilis pidamise oma vast. Mul on mõte katsetada liivakasti/vetsu süsteemi ka seal.

Siin pildil on näha, et selle transpordipuuri peal neile meeldib väga olla.

Hetkel on nad 2 korda ainult ennast välja kaevanud sealt. Õnneks mõlemal korral pole koeri ligiduses olnud.

Olen kuu aega juba küülikupreilide omanik olnud ja veel on nad elus. Imekombel kahel korral, kui nad on plehku puurist pannud, siis on ilusti koerad kuskil mujal olnud. Kätte saan ma nad lihtsalt: üks hommik ootasid mind ilusti lauda kuuris. Üks koertest on Jack Russelli terjer ja teine kollli/hundi segu. Nad on ikka täitsa hullud jänkside järgi, igal võimalikul hetkel käivad puuri kontrollimas, samal ajal keelega limpsates. Ma ei tea, kas nad üldse ära harjuvad või järgmine kord, kui paharetid välja saavad, lõpetavad koerte hammaste all…

Siin on mõned inglisekeelsed viited.

Lihaküülikutega alustamine

pikk artikkel, aga väga sisukas

Siin foorum, kus räägitakse erinevatest kasvatus meetmetest jäneste puhul.

Jäneste rühmas kasvatamine

Mahe linnukasvatuskoolitus

07.09-08.09 Oli siis Hiiumaa Ametikoolis mahe linnukasvatuse koolitus.

Permakultuur saab toimida siis, kui maa on viljakas. Viljakat maad saab ka taimejääke komposteerides ja ladustades, aga see võtab aega. Kiirem moodus on muretseda omale kiiremad komposteerijad. Minul on selleks vahel hobune, kanad ja hiljuti lisandusid ka 2 küülikut. Nii hobuse- kui ka küülikusõnnik on väga head sellepärast, et neid saab otse taimede vahele panna, ilma taimedele liiga tegemata. Kanasõnnik on jällegi nii lämmastikurikas, et puhtalt peenardel tarvitades tapab taimed ära.

Mina läksin koolitusele, sest olen vanaema kõrvalt aastakümneid näinud kanade pidamist, aga ise pole otseselt sellega tegelenud. Kui on teadmisi rohkem, siis saan ka vanaema aidata õigete valikute tegemisel.

Koolitus oli väga asjalik, võibolla ainult liialt lühike. Koolitajaks oli Janek P, kes on Estfarmi (kaas)omanikuks. Ja sellest tulenevalt ka VÄGA suurte kogemustega. Lisaks kodulindude küsimustele sai küsida tema käest ka küülikukasvatuse kohta, kuna neidki on tal väga palju! Kogemusi igatahes kuhjaga. See minu arust eristab teda ka teistest koolitajatest, sest tavaliselt on koolitajal hea teooria, aga puudub praktika. Tal aga seda jagus. Janek rääkis üldiselt oma farmist ja sellest, mis meid huvitas. Ma ütleks, et me olime seal liiga väikse kogemusega, et temalt miskit väga head küsida aga kirjutan siia mõningad asjad, mis olid minule uued.

Kõikidele kodulindudele tuleks teha parasiidi/ussitõrje 1x aastas, soovituslikult enne lauta jäämist või vahetult enne külmade saabumist.
Kõikidel kodulindudel on sulestikus tavaliselt täid, see ka suht normaalne. Küll aga võib neil leiduda, palju palju teisi haigusi SIIN “mõni” väljatoodud.
vaksineerimine on kohustuslik alates 50 linnust.
kanad taluvad külma ja kuiva paremini kui niiskust ja sooja.
kanad omastavad kaltsiumi kõige paremini teokarpidest.
kartul teeb munakanad liiga paksuks!
kanadele mõeldud täissöödast on parem eelistada tugevat graanulit– ained hästi segunenud.
pesemiseks segada nt tuhk liivaga või Stalosan F liivaga.

Need olid siis olulisemad asjad, mis mulle meelde jäid sellest koolitusest.

Teise päeva veetsime õues erinevaid kohti külastades.

Esimesena käisime vaatamas Hiiumaa ainukest tapatuba, mis on mõeldud jäneste ja kodulindude realiseerimiseks. See tapamaja oli väike ja efektiivne. Näitas, et kellel motivatsiooni on, saavad selle tehtud, kasutades minimaalset resurssi.

Sealt edasi liikusime Kõpu poole, Uue-Henriku talusse Tiit M. juurde, et tema lindude kollektsiooni vaadata ja tutvuda sealsete asukatega. Hingekiri on tal seal tõeliselt liigirikas: erinevad faasanid, valged paabulinnud, palju erinevaid kanatõuge, nurmevutid, haned, pardid ja üks Mõmmi ehk kohalik realiseerimiskeskus ehk pesukaru. Kindlasti veel mingeid tüüpe, aga rohkem ei tule meelde. Seal vaatasime, kuidas kõik toimib ja rääkisime veel üldistest asjadest.

Väga huvitava asjana eemaldas koolitaja Janek kukelt kannused, mis olid liialt pikaks kasvanud ja segas väikese föönikskuke igapäevaelu. Koolitaja ise üteles, et ta pole nii pikka kukekannust veel isegi näinud. SIIN on näha ka video, kuidas seda teha, pärast on soovituslik ka mingi deso ainega lõige üle käia, et põletikku ei tekiks.

Seal tõmbasime selleks korraks ka otsad kokku, kes tahtis, sai veel küsida, mis teda huvitas. Kätte anti ka tunnistused.

Kindlasti soovitan osaleda täiendõppekoolitustel Hiiumaa ametikoolis Siin on nende koolituskalender.

NB! Kõik pildid on minu kanadest, koolitusel ühtegi pilti ei teinud, kuna oli liiga huvitav 🙂

Sügisene olukord aias

Üldiselt hetkeolukorrast aias: Ootan kinoa(kinoa kasvatamine) õitsemist/ valmis saamist. Ei tea,kas ilm peab ja ikka saab valmis või mitte, aga lootused on mul kõrgele kruvitud🤩 Sest taimed nüüd aeglaselt värvuvad kollaseks, aga ma ei tea, kas nad peaks õitsema ka… Lugesin seda, et seemned on korjamiseks valmis, kui lehed ka ära kuivavad, selleni tundub ikka veel kõvasti aega olevat. Aga vaatame ja loodame, hoian teid asjade käiguga kursis.Kõrvits hullub, lõikasin otsad ära, muidu oleks terve metsa üle võtnud 😂 Aga üldiselt kõrvitsaid looma hakkas väga hilja.

Suvikõrvits läks ka uuesti hulluks, hakkas meeletult kasvatama. Ühe taime peal 12 väikest kõrvitsat!!! Palavusega lõpetas täitsa õitsemise ära.Porgandid pean vist traktoriga välja tõmbama sügisel… Sest need kasvavad mul niii suureks. Aga pole hullu, lähevad talveks keldrisse, et neist järgmine aasta seemet saada.

Tomat Latah annab kõvasti saaki, aga vihm ajas tomatid kõik lõhki. 5 taime on ja me ei jõua seda tomatite saaki ise ära süüa. Stupice alles nüüd läks punaseks, ja pean ütlema, et selle tomati viljad on palju magusamad.

kartul teistmoodi õitseb ilusti. Ilusad lillad õied seal, sest alla on blue kongo. Mõne selle sordi esindaja võtsin ka üles ja oli väga maitsev! Ja lilla 😅 Ka keetes jäi lillaks, peale vaadates oli nagu ploom 😇
Blue kongo õis

Räägin teile väikese loo…

Elas kord seitsme künka ja lombi taga üks hobiaednik, kellel oli ka pisike tegus tütar. See aednik pani omale ilusti kevadel kõik seemned kasvama ja ka sildistas need ilusti, et oleks aru saada, mis on mis. Seemnetest kasvasid ilusad taimed ja aeg oli nad ümber istutada. Ka sellega sai aednik edukalt hakkama ja pani lausa lisasilte pottidele, et pärast oleks kindla peale minek. Siltideks olid tal puidust jäätisepulgad. Millalgi seda aegu aga asus pisike aedniku abiline tööle ja vahetas mõne sildi ilusti ringi, nii oma äranägemise järgi.

Aednikul olid kõik taimed kenasti maha istutatud, aga 2 suvikõrvitsa taime üle… Mida teha? Viis ta siis suvenaabrite juurde, kellel ka ikka rohelised näpud.

Läks aega mööda, kui naabrid imestasid, et suvekõrvitsad hakkasid juba õitsema, aga ise nii pisikesed alles. Ka aednik vaatas seda asja imestusega, temal kõrvits juba suur, aga ei õitse…

Läks natuke aega veel mööda kui oli kindel, need olid hoopis KURGITAIMED!!!

Naabrid olid muidugi õnnelikud, sest kurki neil ju polnud, teine naaber oli ka oma suvikõrvitsa taime toonud neile.

Ja need 2 kurki võtsid võimu oma kätte ja andsid perele nii palju kurki, et nad vaevu jõudsid ära süüa.

Lõpp.

See oli kõik tõsijutt, suvekõrvitsa silt asetseb seal veel praegugi! Ja kurki annavad need tõesti mehesti.

Selle kurgi sort on väike valge. See seeme on ka tellitud Inglismaalt. Järgmine aasta saab uuesti, sest kasvatab edukalt seemnekurke ka hetkel. Maitse on ka väga hea.

Ma pole elus näinud, et 2 taime nii suurelt vohaks.

Väike abiline kurke söömas ja korjamas naabrite aiast.

Ja nagu näha, siis õitseb nagu segane.

Talle on ka peale jäetud paar kurki, nii saame seemet ka järgmiseks aastaks.

Esimese aasta ebaõnnestumised

Pole ammu miskit kirjutanud siia… On olnud kiire, mitte aianduslikult. Tegelikult kadus motivatsioon ka ära, et miskit kirjutada… Loodame, et leidsin selle nüüd uuesti üles ja saate mu jubedaid kirjatükke rohkem nautida 😀

Ja positiivsest küljest: vahepeal võeti mind ka Hiiumaa ametikooli Linnaaedniku erialale vastu. Sealt saan kindasti uusi teadmisi, mida ka teiega jagan.

Aga nagu pealkiri ütleb, siis räägiks ära, mis mul see aasta täitsa aiataha läks. Sellest saate aga teie õppida ja mitte samu vigu teha!!!

Maasikad – Ostsin üle 30 frigo taime, aga maasikaid sain sellest peenrast umbes täpselt 0. Nii umbes 5 maasikat sain aga hoopis oma kuhilpeenrast, kuhu olin istutanud 3 maasikataime, mis mul teise peenrasse ei mahtunud. Eelnevad blogipostitused on Peenra tegemine, kaitsmine ja kahjurid. Keegi võiks nii tubli olla ja öelda, mida ma edasi peaks tegema selle peenraga… Paljud ütlesid mulle muidugi, et viga oli selles, et mul oli maasikate ümbrus multšitud heinaga, et kahjurid kolisisd sinna sisse elama ja lõikasid mu toored maasikad kõik ära. Võib olla ka ebaõnn, aga pean vist jah kõik heina ümbert ära korjama ja ära põletama, et nendest lahti saada. Teen ka vist uue peenra tunduvalt kaugemale eelmisest. Aga maasikate heinaga multšimist kavatsen ikkagi jätkata, sest nagu inglisekeelne nimi ütleb straw (põhu, heina) berry (mari) – maasikas on põhumari. Seda on juba aastasadu kasvatatud heina peal, selle sees.
Spinati- ja salatipeenar. Sealt ei saanud ma ka loomulikult midagi, sest kasutasin multšimiseks paksu kihti kuuseokkaid. Ilmselgelt nendele taimedele see ei meeldi. Olin kirjandusest lugenud, et võib nagu igale poole panna. Hiljem lugesin üle aga selle, et okkana on ta happeline, aga laguneb neutraalseks. Multšikihina on ta ju kindlasti ka happeline. Kuuseokkaid aga lisasin ka oma tomatipottidesse ja see toimis küll hästi. Ja võib kindlasti kasutada ka porgandil: kõik toimis, kartulil ja maasikal samuti.
Kurk – olin väga elevil kurkide kasvatamisest, sest tellisin väga lahedad sordid, aga läks natukene aiataha mul see värk… Nimelt tegin ma ilusa kurgipeenra, istutasin taimed lausa ja multšisin selle adruga. Adruga multšimine oli ilmselge viga! Kurgid jäid kiduma ja kiduma, siis lõpuks kratsisin adrukihi ära, aga kahju oli juba tehtud ja kurgitaimed läksid kõik välja. Kindlasti ei aidanud see meeletu kuumus ka suvel. Oma kuhilpeenrasse istutasin ma ka paar kurki, mis ma vanaema peenrast ära harvendasin ja naljakal kombel ei läinud need ka väga hästi seal kasvama. Kas tõesti tahab kurk ainult paljast maad? Ei tea veel lõppjäreldust teha, aga kindlasti pean rohkem uurima selle kohta, et järgmiseks aastaks valmis olla.
Kõrvits – See tegelikult ei ebaõnnestunud, no põhimõtteliselt pool vähemalt mitte. Nimelt tegin ju kõrvitsa eksperimenti, seal istutasin kahte erinevasse kohta kõrvitsataimed. Istutasin ka kanade aeda. See hakkas toimima väga hästi, aga ma ei leidnud suurt asja, mida kõrvitsataime kaitseks panna. Vaatasin ka, et nad ei puutu seda taime enam, siis aga otsustas mu vanaema, et ei lase kanu õuepeale enam jalutama. Piisas paarist päevast, kui kõrvitsataimest olid alles ainult rootsud. Kõrvits on liiga väänlev, et seda kanade eest kaitsta, järgmine aasta kindlasti proovin millegi muuga…
Kõige suuremaks ebaõnnestumiseks võib aga lugeda seda, et mind viskas seljast maha üks noor poni. Ja selle tulemusel rebestasin/venitasin oma hüppeliigese juures olevaid ligemente. Nüüd on sellest juba üle 1,5 kuu möödas ja ikka jalg annab tugevalt tunda…

Haiglas.

Hetkel vist rohkem polegi… Võib muidugi veel miskit tulla, aga veel pole ja loodan, et ei tule ka. 😀

Kuivuse mõjud

Põua vastu aitab ainult vesi. Meil siin Kassaris pole korralikult sadanud juba 4. juulist saadik, täna on 5. august, nüüd tuli natukene vihma lõpuks. Enne seda ei sadanud ka 3 nädalat. Selle kuu jooksul on 2 korda olnud, kus on väike vihmasabin üle käinud, aga see on olnud nii väike, et kastmiseks seda nimeteda ei saa. Küll on Kassaris väikesed vihmasabinad olnud sellised, et naabrid said vihma, aga mitte meie.

Nüüd on hea jälgida, mis taimed saavad ilma kastmiseta hakkama ja mis mitte, sest mul on jalg haige olnud ja pole saanud oma taimi kasta. Enne sedagi kastsin neid minimaalselt.

Tundub, et meie puhta liivamaa peal ei kasva isegi umbrohi enam. Vanaema hakkas ka üles võtma varast kartulit, sest see oli täitsa valmis: varred kuivasid ära. All aga polnud väga miskit head. Tavaliselt 2 suurt kartulit või teine kord palju väikeseid. Ühe vao pealt sai vaevu 10l ämbritäie. Eks ma proovin teda moosima hakata, et mitte enam künda aiamaad ja lasta mul teha. See aga pole lihtne, sest ta on kange hiiu naine, kuigi tema ütleb, et kanged on ainult surnuaias. Nii et ta vast jäärapäine 😀

Siin see suur pikk roheline asjandus on minu kinoa ehk tšiili hanemalts, mis tõesti talub põuda suht hästi. Kõrval on kurgid, mida mu vanaema kastab iga õhtu ja need ikka täitsa lääpas… Kinoa vahel on veel mul hilja pandud natuke türgi uba, ka sellel on lehed suht kortsus. Oa panin sinna vahetäiteks ja uba on väga hea maaparandaja, kuna mügarbakter elab ta juurte küljes. Kinoa on ilusti õitsema hakanud ja saaki saada on lootus suur 😀

Ülevalolevalt pildilt paistab mu läti supihernes ka, mis kuivas ikka täiesti ära, täna käisin seemneid korjamas kaunadest ja täiesti kuivad herned olid sees. Midagi head ka: ei pea ise kuivatamisega vaeva nägema 😀

Siin siis näha kinoa ja vahel uba oma krussis lehtedega.

Tomatid, mis mul aiamaal kasvavad, kannatasid ka väga selle kuivaga. Suur vahe on tomatitel, mis mul potis vastu maja ja aiamaa omadel. Aiamaa omad jäävad hästi väikeseks, aga maitse on ikka hea. Aga veepuudusest vajusid küll täiesti longu. Aga tomatisaak on ikka suht korralik.

Tomatid on ikka suured vee joojad ka. Siin on näha, kuis lehed longu on tõmmanud.

Siin siis näha ka olukorda natukene. Mu tihe porgand vajus ka longu kõige kuumemal ajal, kuid suutis jälle roheliseks minna.

Kuhilpeenar

Nagu näha pildilt, siis maasikataimed andsid alla selle suure kuivaga, lehtkapsas aga suutis ellu jääda, lihtsalt kapsausside rünnak on hetkel meeletu nende peal. Tomat on allpool ja tal polnud väga hullu. Suvikõrvits vajus ainult natuke longu lõpuks, aga üldiselt pidas väga vapralt vastu kuivale.

Ma lõpuks leotasin ka seda peenart voolikust, sest muidu oleks kõik ära kõrbenud.

Revolutsioon aiapidamises: Miks põllumehed loobuvad atrade kasutamisest?

Siin on tõlgitud artikkel, mida oleks vaja kõigil lugeda, lisaks olen lõppu pannud veel videosid ka sarnastel teemadel. Eestis kahjuks pole vist pea ühtegi põldu näinud, mida ei künta. Artikkel aga siin:

Pärast tuhandeid aastaid mulla ümberpööramist on põllumehed mõistma hakanud, et sedasi tapavad nad mikroorganisme, mis mulda elus hoiavad. Üha enam neist pöörduvad iidse “mittehäiriva” permakultuuri meetodite poole.

Mulla “häirimine” tähendab selle üleskaevamist, segamist või ümberpööramist. Tehtagu seda kas labida, kõpla, hangu või adraga – eesmärk on üks: pöörata mulla ülemine kiht pahupidi, tuues värsked toitained pinnale, mattes samal ajal umbrohtu.

Häirimine on olnud põllumajanduse alustalaks selle algusaastatest peale ja ader on selleks kõige efektiivsem vahend.

Kuid 10 000 aastat pärast sellist tegevust on inimesed hakanud kahtlema, kas Maa üleskaevamine on ikka kõige nutikam viis panna maa põlluviljade tootmiseks meie kasuks tööle.

Esimesena seadsid adra kasutamise kahtluse alla ameeriklased. Pärast XX sajandi kolmekümnendate kuulsaid tolmutorme, mil suur osa meie preeriatest oli pärast 60 aastat sügavkündi muudetud tühermaaks.

maxresdefault-2-768x432 — Tänapäeva ader

Enne seda oli põllumeestel tavaks rääkida nalja indiaanlasest, kes esmakordselt XIX sajandi seitsmekümnendatel ülesküntud põldu nähes oli öelnud: “Vale pool on üleval”.

See nali oli mõeldud indiaanlaste intelligentsi naeruvääristamisena. Kuid põllumehed ei teadnud, et nalja visati nende kulul. Kui rohukamar ning selle sügaval paiknev juurestik pahupidi pöörati, hävitas see mulla orgaanikat kiiremini.

Järgnevate aastakümnete (1940-1960) “roheline revolutsioon” lubas meil mullast röövitud toitained asendada sünteetiliste väetistega, aidates probleemi tänase päevani edasi lükata.

Häda on selles, et viljakas ülemine mullakiht on keerulisema koostisega, kui vaid lämmastik, fosfor ja kaalium (LFK), need kolm mineraalväetist, millega me mulda rikastame. Muld vajab kõiki neid mikroorganisme, mis aitavad sel neid ning teisi toitaineid imendada. Vastasel juhul uhutakse kõik väetised ja ka muld merre, hävitades niiviisi jõgesid, järvi ja ookeane.

Mittehäiriv revolutsioon

Nüüd, kus “roheline revolutsioon” on lõpule jõudmas ning põllumehed on seismas samade probleemide ees, mis Suure majanduslanguse ajal, hakkavad paljud neist kinni Faulkneri revolutsioonilisest ideest- et häirimisel pole teaduslikku põhjendust.

“Kogu riigis on häid, konservatiivseid, äripõllumehi, kes ei usu kaevamistöödesse,” kirjutab Bill Finch, Alabama liikuva botaanikaaia teadusnõunik.

“Nad on mõistnud, et kündmine ja kaevamine pole mulda paremaks teinud. Selle asemel hävitas see mullakihtide ülesehituse ning tegi taimede kasvamise raskemaks.” kirjutab Finch.

Esmakordselt hakkasid põllumehed mittehäirivat filosoofiat omaks võtma XX sajandi hilistel seitsmekümnendatel, mil maisikasvatajast Brian Jones Virginia Mittehäirivast Põlluühistust rääkis Christian Science Monitorile.

Pärast 400 aastat osariigi mulla häirimist “hakkasid nad muretsema selle üle, kui palju mulda nad raiskavad. Nüüdseks on üle 50% osariigi põlduritest valinud mittehäiriva harimisviisi.” kirjutab Jones.

Põllumehed säästavad palju raha, aega ja fossiilseid kütuseid, minnes üle vanale mättapurustamise süsteemile.

“Vähemalt 30% nende põllutööriistadest on olnud seotud mulla häirimisega,”ütles Jones.

Riiki viimastel aastatel kummitanud põuad ning üleujutused on veelgi enam põllumehi suunanud mittehäiriva põllupidamise juurde, ütles New York Times’ile Howard Buffett, Warren Buffetti poeg, kes on mullahoiu pooldaja.

Põud on see, mis köidab kõikide tähelepanu. Põldurid ei muuda oma käitumist enne, kui nad näevad, et nad peavad seda tegema. See on inimloomusele omane,”ütles Buffett.

“Kui hakata uurima, pole pahupidipööramises mitte midagi loomulikku ega vajalikku,” kirjutab Finch.

Koduaiapidajad, kes endiselt kaevavad ja häirivad oma juurviljaaedu, elavad põllumajanduse kiviajas. Paljud ei mõista, et nende kündmine ning häirimine on sama rumal ja ohtlik, kui kuppude panek patsiendile, kes loodab, et tema haigust ravitaks.

Muld on omaette elust pulbitsev ökosüsteem, kirjutab Angelo Eliades oma blogis Sügavroheline permakultuur.

Ühes supilusikatäies mullas on 50 miljardit mikroobi, sealhulgas ka bakterit, seent, pärmi, algloomi, vetikaid ja ümarusse, kirjutab ta.

Need mikroorganismid muudavad toitained taimedele söödavaks, luues mulla sisse õhu ning vee liikumise tarbeks käike, kontrollides haigusi ja taimede kasvu.

Mulla ümberpööramine avab sellele ligipääsu õhule, mistõttu pinnas kuivab ja avab ka ligipääsu Päikeselt tulevale viljatukstegevale ultraviolettkiirgusele. See vabastab omakorda palju toitaineid – süsinikku ja lämmastikku. Orgaaniliste ainete vähenedes väheneb ka mulla vee imamisvõime, mis omakorda põhjustab erosiooni.

Esmakordsel mullakihi üleskaevamisel kasvavad taimed kiiremini, sest mikroorganismid surevad, vabastades oma toitained mulda. Kahjuks toimib see vaid korra, seejärel on muld surnud, ütleb ta. Seejärel muutuvad taimed haigustele vastuvõtlikumaks ning nad vajavad väetamist. see omakorda tapab viimasedki mulla mikroorganismid.

“Looduses pole vaja mulda võimsate metsade kasvamiseks käsitsi kultiveerida,” kirjutab Eliades. “Mis peab paika looduses, see peab paika ka aias.”

Mittehäiriva aiapidamisega, orgaanilise ainega – nagu sõnnik, kompost, põhk ja puulehed – mullapinda väetades, muutuvad aiapeenrad suurteks kompostialadeks. Umbrohi hävitatakse ja hoitakse eemal multšimise teel.

“Kui on vaja kaevata, laske seda teha ekspertidel,” ütleb Eliades. “Vihmaussid suudavad läbi töötada 50 tonni mulda hektari kohta aastas, õhutades seda ning parandades vee filtreerimist.

Ussikestad on samuti toitainerikkad, sisaldades ümbritsevast pinnasest neli korda enam fosforit, samuti taimedele vastuvõetaval kujul lämmastikku. Sedasi pole vaja enam lisada lämmastik- ning fosforväetiseid.

Kaevamisvaba aia tegemiseks põhjalike videojuhiste saamiseks vaadake suurepärast Charles Dowdingi Youtube’i kanalit või auhinnatud raamatut Lasagna Gardening: A New Layering System for Bountiful Gardens: No Digging, No Tilling, No Weeding, No Kidding.

Originaalartikkel asub siin: https://returntonow.net/2018/01/27/no-till-gardening-revolution-farmers-putting-plows/

Siin on siis link minu kõige lemmikuma talu kohta, mis ka kasutab mittekaevamis meetodit ja on lisaks permakultuuri talu ja on ka õppetalu ja asub Rootsis ja ülivinge. RIDEGALE FARM

Lisaks on nad andnud välja raamatu – Making small farms work Seal on ka olemas kursus, kuidas seda kõike teha.

Siin on talu mis 7000 hektari peal EI KASUTA – kündmist- GMO’d – pestitsiide- herbitsiide- kunstväetisi. BROWN RANCH

Siin on aga väike lühifim farmeritest, kes alles lähevad üle mittekündmise meetodile USAs. Nad ei ole veel täielikult mahedad, aga protsess, mis on käima lükatud, on võimas. Under Cover farmers

Kuldne peet- ‘Touchstone Gold’

Touchstone Gold’ Kollane peet tutvustus ja kuidas mina seda kasvatasin.

‘Touchstone Gold’ Kuldne peet

Kollase värvuse ja veidi õrnema maitsega peet, mis sobib nii keetmiseks, hautamiseks, küpsetamiseks, marineerimiseks kui ka toorsalatitesse. Sellel peedil on ka head söödavad lehed. Peet on rikas kaaliumi, magneesiumi ja väävli allikas. Samuti sisaldab rauda, joodi, mangaani ja koobaltit. Lisaks palju foolhapet ja bioflavonoide. Säilib pikalt jahedas ja pimedas.

Peedis sisalduv raud ja looduslik suhkur tugevdavad organismi, parandades mälu ja kontsentratsioonivõimet.

Kasulikest vitamiinidest ja mineraalainetest sisaldab peet veel B6- ja C-vitamiini, riboflaviini, mangaani, kaltsiumi, magneesiumi, vaske, fosforit, tiamiini, tsinki ja niatsiini.

Peet kaitseb paljusid elutähtsaid organeid, tugevdab neere, parandab sapipõie ja maksa tööd, takistab neerukivide tekkimist.

Kuigi peet sisaldab ka palju süsivesikuid, on see köögivili siiski madala kalorsusega.

Mina jällegi tellisin oma seemned Inglismaa lehelt realseeds. Selle aastase kuivaga ei tulnud mul peet väga hästi üles. Veel oli mul peenar multšitud adruga, tundub, et see peedile meeldib, kuid samas võis raskendada tärkamist. Hästi tärkas ta aga savimaa peal.

Peeti on suhtlihtne kasvatada, külvad maha, kastad vahetevahel, võtad mõne umbrohu ära ja hakkadki saaki koristama 🙂

Olen esimesed peedid üles võtnud ja täitsa armunud nendesse 😀 Väga lihtne koorida, välimine ümbris tuleb lausa ise maha ja seest tuleb välja imeilus kollane peet valgete viirudega.

Pean tunnistama, et tavaline punane peet mulle väga ei istu. Aga sellel kollasel peedil ei ole väga peedi maitse, vaid on selline kaalikat /naerist meenutav tekstuur, maitse. Tal pole ka nii palju “mulla maitset” Mina riivisin ta salatiks ära ja pistsin kohe ka nahka 😀 Ja ilmselgelt pole mul viitsimist salatit kokku keerata.

Toores kollane peet riivitult, rukola ja kartulivorm kõrval.

Linnaaednik- Urban gardener

Linnaedniku tutvustus ja tulge õppima Hiiumaa ametikooli.
Eesti roheliseks 🙂

Siin on natuke teistsugune postitus. Nimelt Hiiumaa ametikool avas just uhiuue eriala, milleks on Linnaaednik. Seda ei tasuks segamini ajada linnahaljastuse tegijatega, vaid on pigem nagu Urban gardener, mis rohkem tähendab linnatingimustes aia rajamist ja iseendale või müügiks taimsete saaduste kasvatamist. Vastuvõtt sellele erialale kestab vaid 13. augustini, seega- kiirustage, seltsimehed!

Ametikooli lehelt:

Kui Sul on aianduspisik ja tahad ümbritsevat linnakeskkonda rohelisemaks muuta, siis tule õpi meie täiesti uuel ja Eestis esmakordsel õppekaval linnaaednikuks!

Linnaaednikuna omandad Sa kõik aedniku kutseoskused, aga lisaks õpid aeda või haljasala rajama ja hooldama linnatingimustes. Urbanistliku keskkonna juurde kuuluvad konteiner-ja katusehaljastus, vertikaalhaljastus, kogukonnaaianduse eestvedamine ning teadmised erinevate sotsiaalasutuste juurde sobivatest aedadest ja nende hooldamise kaasavatest tööpõhimõtetest. Ühelt poolt on Sul käed mullas, teisalt aga õpid arvutiprogramme kasutadaes kujundama aedu ning omandad töös vajalikke digioskusi.

Siin on olemas ka õppekava linnaednikule.

Ise ma tegelikul enne seda mõtlesin, et lähen Hiiumaa ametikooli õppima maastikuehitajaks aga siis tuli see eriala ja vaatasin, et seal ikka väga huvitavaid asju, mis mulle väga sobivad. Näiteks: Maheaiandus ja permakultuur linnakeskonnas- ideaalne. See, et selle nimi on linnaaiandus, ei tohiks teid heidutada, kuna ma ka ei ela linnas, aga pigem võib-olla viitab konteineraiandusele ja piiratud kasvukohas maksimumi võtmisele.

Ise saatsin avalduse juba ära, loodetavasti võetakse jutule. Aga teie tulge ka, saatke avaldus teele!!!

Ämbrites tomatikasvatamine on ka linnaedniku erialas sees.

Siin on näiteks üks youtube’i kasutaja, Urban Gardener, kes tegeleb USA linnas aiandusega 1,3 h maal, ta ettevõte teenib hästi. Ta teeb ka palju koolitusi üle terve maailma. Soovitan soojalt vaadata tema videosid.

Veel leidsin ühe talu Rootsis Ridgdale, see on ainuke tulutoov permakultuuritalu põhjapoolkeral. Sellest talust on kõikidel eesti talunikel palju õppida!!! See talu tegeleb ka inimeste koolitamisega. See on tõesti unistuste farm. Aga hetkel nad maadlevad suure kuivaga, nagu meiegi.

Ja tulge siis õppima, teeme Eesti rohelisemaks 🙂

Mina õpin juba hoolega, ka sina saad uuel õppeaastal liituda meie lossi sõbraliku kooliperega.

Lehtkapsas Nero Di Toscana – kale

Kähar lehtkapsas- Nero Di Toscana.

Minul siis kasvab selline sort, seemneid saab osta sellelt lingilt- Nero di Toscana.

Populaarne Itaalia köögivili, mis annab rikkaliku saagi. Lehed on mahlakad ja maitsvad. Külva kas varakevadel või sügisel. Madalate temperatuuride toimel muutuvad lehed magusamaks ja käharduvad rohkem. Lehtkapsas pärineb Toskaanast. Jõulised taimed annava rikkaliku saagi. Tumerohelised lehtkapsa lehed on mahlakad ja maitsvad. Lehtedes leidub rikkalikult B-, C-vitamiini ja rauda. Korjatakse noori lehti välimisest leheringist. Madalate temperatuuride toimel muutuvad lehed magusamaks ja käharduvad rohkem. Talub kuni -15*C, võib korjata lume alt. Kõrge toiteväärtusega. .

Räägin lähemalt lehtkapsast, kuna tundub, et teda eestis ei kasvatata laialdaselt ja inimesed ei tea, mida temaga teha.

Lehtkapsas

(Brassica oleraceavar acephala) on köögivili, millel on rohelised või purpurjad lehed. Lehtkapsa lehed ei moodusta kapsapead ja toiduks tarbitakse erinevalt brokkolist ja lillkapsast tema lehti, mitte õisikuid. Lehtkapsast peetakse metsikule kapsale lähedasemaks kui muid kapsa kodustatud vorme.

Kultivaride grupp Acephala sisaldab mitmeid lehtkapsasorte, mis on aga geneetiliselt väga sarnased.

Lehtkapsa kõige levinumaks kahjuriks on kapsaliblikas (Pieris rapae).

Kuni keskaja lõpuni oli lehtkapsas üks populaarsemaid köögivilju Euroopas. Käharat sorte kasvatati lamedaleheliste sortide kõrval juba 4. sajandil eKr Kreekas. Neid vorme, mida antiikses Roomas nimetati sabelli lehtkapsaks, peetakse tänapäevase lehtkapsa eellasteks.

Vene lehtkapsas levis kaubandusega Kanadasse ja sealt Ameerikasse 19. sajandil

Toiteväärtus

Lehtkapsas on väga palju beetakaroteeni, K- ja C-vitamiini ning rohkelt kaltsiumi. Lehtkapsas on kahe karotenoidi – luteiini ja zeaksantiini allikas. Lehtkapsas nagu ka brokoli ja mitmed muud ristõielised sisaldab eriti pärast tükeldamist või hakkimist sulforafaani (inglise keeles sulphoraphane), keemilist ühendit, millel on oluline vähivastane toime.

Keetmine vähendab sulforafaani sisaldust. Aurutamine, mikrolaineahjus kuumutamine ja segades praadimine aga olulist kadu ei põhjusta. Nagu mitmed muud kapsasrohu liigid, on lehtkapsas ka indool-3-karbinooli (inglise indole-3-carbinol) allikaks, mida peetakse kasulikuks ühendiks, kuna see toetab DNA parandamist rakkudes ja näib takistavat vähirakkude kasvu. Lehtkapsast on leitud vaikusid, mida tuntakse sapphapete sidujatena (inglise bile acid sequestrants), millel on täheldatud kolesterooli taset vähendavat ja toidust rasvade omastamist soodustavat toimet. Aurutamine parandab neid omadusi.

Kibekas-mõrkjas kapsamaitse on sel teisendil aga vist tugevam kui teistel kapsastel. Kõigile see ei meeldi ja vist seetõttu polegi me harjunud lehtkapsast sööma. Harjumusi tasub muuta, sest lehtkapsas ei pelga tõesti miinuskraade ja õige lehtkapsa söömise aeg algab alles siis, kui teised köögiviljad on aiamaalt juba keldrisse kogutud.

Retsepti soovitusi:

lehtkapsa krõpsud,
smootid,
pirukat,
stoovitud lehtkapsas,
panna erinevate roogade sisse tervislikuse lisamiseks.

Minul on 4 taime, mis on ilusad suured ja asuvad nad kuhilpeenras. Kapsaliblikale ja muudele elukatele tõesti meeldib lehtkapsas, aga need taimed, mis kuhilpeenras on, on kõige vähem söödud. Veel meeldib seal elada ka ämblikel.

Mina kasvatasin oma taimed ette, see aitab ka vältida kohest ärasöömist kahjurite poolt.

Tundub, et teda on ikka natuke lihtsam kasvatada kui teisi kapsalisi.

Nagu näha, siis putukate kahjustusi on ikka suht palju aga see ei vähenda kapsa tervislikkust, kannatab lihtsalt kaubanduslik välimus.

Kasutatud kirjandus:

https://et.m.wikipedia.org/wiki/Lehtkapsas

https://mariliisilover.com/2015/01/lehtkapsa-kropsud/

https://m.postimees.ee/section/3013/3699765

Suvikõrvits -seemnest pannile

Minu kasvatatav sort see aasta on Tondo di Piacenza. Selle seemned jällegi tellisin uk’st http://realseeds.co.uk , sest eesti kaubandusest suutsin leida ainult hübriidide seemneid.

‘Tondo di Piacenza on varajane suvikõrvits, mis annab rohkelt saaki. Ümmargune, tumerohelise koorega. Maitse on tal kergelt pähkline.

Mina kasvatasin nad ilusti ette toas, aknalaua peal, seemne panin maha umbes 10 aprilli paiku ja hiljem viisin oma minikasvuhoonesse õuega tutvuma.

Aiamaale ma istutasin oma suvekõrvitsad 14. mail. Taimede peale panin 5 l veenõud- toimivad kui minikasvuhooned, hoides niiskust ja sooja sees. See tõesti toimis hästi ja suvekõrvits kasvas seal mühinal.

Muidugi multšisin ma ümbert ta heinaga, et vältida umbrohtu ja hoida niiskust.

Põua ajal ma pidin neid ikka natuke kastma. Just pärast kuplite mahavõtmist, sest taimed olid liiga suureks juba kasvanud. Aga üldiselt on suvikõrvits suhteliselt hooldusvaba.

Esimese kõrvitsa võtsin pealt ära 07.07.

Pean ausalt tunnistama, et ma pole kunagi söönud suvekõrvitsat. Need, kes mind tunnevad, teavad, et ma väga ei söö köögivilju/juurvilju, mis on töödeldud (keedetud/ praetud), toorelt söön aga enamusi. Väljaarvatud SIBUL – see on EI!

Niisiis oli mul suvikõrvits, millega olin suht palju vaeva näinud ja olin valmis riskima.

lahtilõigatult koos pisikeste käekestega

Proovisin teda toorelt ja ütleks, et täitsa meeldiv. Kommi pähe ei sööks, aga muidu täitsa hea.

Siis mõtlesin, et pean omakasvatatud suvikõrvitsat proovima süüa ka valmistatult. Selle jaoks otsisin kiire retsepti, mis mind ka kõnetaks.

Leitsin toidutarest selle retsepti:

Praetud suvikõrvits
1 suvikõrvits
1 muna
1 dl jahu
3 sl riivsaia
1 tl soola
praadimisõli
~~200 g pipraga maitsestatud toorjuustu~~
purustatud musta pipart
Lõika kooritud nuikapsas sentimeetripaksusteks viiludeks, ~~keeda need vähese soolaga~~ – mina kergelt praadisin üle. Klopi muna väikses supitaldrikus lahti, sega teises taldrikus kokku jahu, riivsai või rukkihelbed ja sool. Kasta viilud munasse ja seejärel paneeringusse. Prae kuumas õlis mõlemalt poolt kuldpruuniks. ~~Tõsta igale viilule toasooja toorjuustu~~, (seda polnud lihtsalt) ~~vajuta peale teine viilakas, raputa sellele veidi pipart ja kaunista meelepärase ürdivõrsega.~~

Siin mu valmis viilakad on ja ma ka sõin need ära, esimest korda ilma vastikustundeta. Ja pean tunnistama, et lausa maitses 😀 Vanaema mul muidugi ütles, et sibul on puudu.

Oli hea ja söön vist teinekordki. Tervislikumale toitumisele sammuke lähemal jälle 🙂

Veel on väga maitsev see retsept, mu laks sööb seda väga isukalt! Mina panin sisse veel paar koduaia tomatit ja kana buljongit. Siin nami-nami retsept pasta suvikõrvitsaga.

Kui tahate kogu aeg uute postitustega kursis olla, siis klikake Follow-nuppu, mis on siin all pool ja jätke oma email. Või otsige Facebook’ist Hiiu permakultuur.

Olge tublid,

Kaja

Pärandsordi herned

Inglismaalt tellisin kahe hernesordi seemneid ja ei ole veel pidanud pettuma. Tutvustan neid lähemalt.

Asjad on meeletult kasvanud peale vihmasid.

Üldiselt on nad mul multšitud adru ja heinaga külgedel. Väetanud olen hobusesõnniku ja põldosja-nõgese leotisega. Kastnud olen suhteliselt vähe, sest kui liiga palju kasta, õpetad taimed hukka, ehk nende juured ei lähe piisavalt sügavale, nad ootavad vett pinnase pealt.

Sellepärast permakultuuris soovitatakse kasta võimalikult vähe.

Varajane kääbushernes.

Siin on minu Varajane kääbushernes (early dwarf pea). Oleme juba esimesed kaunad ära söönud, ilma, et nad täitsa täis oleksid, sest herned on hästi magusad. Kasv on tal väike: umbes 70cm. Kaunad on hästi pikad ja suured, aga kõvemad.

Õitsevad rikkalikult ja kaunu on palju peal. Olen väga rõõmus selle üle.

Läti traditsiooniline supihernes

Latvian traditional soup pea.

Selle herne mahapanek oli juba natuke teistmoodi, sest mina leotan neid u 8 h. Selleks ajaks on need end vett ilusti täis tõmmanud ja saab maha panna. Aga neid herneid ma leotasin üle 24h kindlasti, kui mitte 48h, enne, kui nad enam-vähem vee sisse võtsid.

Kasvanud on nad meeletult, panin just lisapostid, et neid veel toetada, sest eelmised postid jäid lühikeseks. Hetkel on herned kuskil 160cm pikad. Aga mind väga üllatas, kui esimesed õied lahti läksid ja nad olid imeilusat lillakat tooni. Neid herneid võiks lausa ilu pärast kasvatada 😍

Minu pildid ei anna piisavalt seda ilu edasi. Saab näha, kas herned on ka maitsvad, või saab nendest ainult suppi teha 😅

Nende herneste alla panin ma prooviks ka veel porgandiseemneid. Nagu pildilt näha võib, siis porgand tuleb ilusti üles. Herne alus jääb muidu liiga tühjaks ja annab vaba voli umbrohtudele.

Siin pildil näha eespool on kääbushernes, tagapool läti supihernes.

Kokkuvõte

Varajane kääbushernes.

Ta meeldis mulle väga!! Kasvas umbes 1m pikkuseks, vajas ikka toestamist. Andis palju saaki ja suuri kauni, hämmastaval suuri lausa. Kaunad olid ka ilusad täidlased. Seemet me põhimõtteliselt ei saanud, sest me sõime kõik nad lihtsalt ära. Kindlasti kasvatan seda veel ja veel.

Läti supihernes
Väga ilusad õied. Õite pärast juba tasub kasvatada. Kasvas mul ikka meeletult pikaks, poste lisasin 2 korda, et lõpuks olid 3 posti järjest pikkuse järjekorras. Kasvast ta mul siis umbes 2m pikkuseks kindlasti! Seda hernest me ei saanud süüa aiamaalt, kuna suvi oli ju meeletult kuiv ja herned kuivasid nagu kohe otsas ära. Ja võrreldes kääbusega ta ei ole nii magus. Seda ma kasvatan õite pärast kindlasti aga söömiseks nagu ei tahaks aga see aasta katsetan uuesti siis kindel. Selle hernel see veel ilus, et hernes on säbruline.

Minu käest on võimalik ka mõni pakk läti supihernest soetada.

Põldosjaleotise tegemine

Kuidas valmistada põldosja ja nõgese leotist.

Nagu enamus hobiaednikuist on kuulnud, siis pidavat tõmmised ja leotised olema väetamise ja taimekahjurite tõrjes asendamatud. Siin on ka erinevate leotiste ja tõmmiste kohta rohkem kirjas.

Paar nädalat tagasi otsustasin, et teen ka omale osja tõmmist, kuna olen lugenud palju head selle kohta ja läheduses kasvab seda piisavalt. Etteruttavalt võin öelda, et panin umbes 1 osa kõrvenõgest ka sisse.

Tükeldatud osi ja kõrvenõges

Mina lõikasin kääridega katki ka. Siis valasin peale seisnud kaevuvee, sest sedaaegu oli suhteliselt põuane ja kõik vihmavesi oli juba otsas. Soovitus on siiski kasutada vihmavett.

Mõõdus paar nädalat…

Ja tunnen imelikku haisu meie õues…

Ei tee välja…

Lõpuks tuli meelde, et tegin osja-kõrvenõgese leotist ju.

Panin kummikindad kätte ja kurnasin suuremad tükid välja.

Järgi jäi “ilus” roheline “virtsavedelik”.

Roheline virts ehk valmis osja-nõgese leotis

Seejärel kallasin 1 osa leotist / 4 osa vett kastekannu ja kastsin oma taimi.

See vesi jäi ikka väga roheline ja haisev.

Kastetud, kindad eemaldatud, käsi 5 korda pestud ja seda kohutavat haisu käte küljest ära ei saa 😳😳😳😳

HOIATUS!!!

VÄGA HAISEV VEDELIK, VEDELIKUKUGA KOKKUPUUTEL JÄÄB HAIS TEIEGA!!!

Ausalt öeldes pole ma seda vedelikku siiamaani uuesti puutunud. Võiks pritsida ka sellega, aga see tähendaks kokkupuudet rohelise virtsaga. Ma vist ei ole veel valmis selleks. 😳

Olematu maasikasaak- ÕIELÕIKAJA

Maasikad on mingi kahjuri poolt täitsa nahka pistetud. Kes see pahalane ka on ???

Minu maasikasaak kahjuks on suht null see aasta 😢

Ühes eelmistest postitustest rääkisin, kuidas kaitsen maasikaid võrguga, sest avastasin, et tooreid maasikaid oli juba ära võetud. Ja süüdistasin ma selles vareseid.

Pean vabandama nende ees, sest ilmaasjata süüdistasin.

Tundub, et on tegemist õielõikajaga. Minul õitsemise aegu polnud midagi näha, aga nüüd, kui väiksed maasika alged küljes on, on need ära lõigatud. Leidsin 2010. a. artikli:

Tema sõnul on praegu õielõikaja kõrgperiood, mida võib täheldada iga seitsme või kümne aasta tagant. «Nende elutsükkel on tõusude ja mõõnadega ja see on nii kõikidel kahjuritel.»

Hetkel on 8 aastat sellest mõõdas, et tundub, et tänavu see on. Sest sellele mardikale meeldib ka kuiv ja põuane aeg.

Edasi saab õielõikajakohta lugeda.

Looduslikud vahendid õielõikaja vastu võitlemisel on:

Tuhk – ei pidavat meeldima neile.
Küüslaugu tõmmis – sellega pritsida
Korjata ära kõik kuivanud õienupud ja need hävitada. Põletamine on kõige kindlam.
Füüsiliselt korjata ära väikesed mardikad

Rohkem ei leidnudki, aga seal ka õeldud, et kahjustused ei ole ka nii meeletud, sest kahjur võtab ainult esimesed õied. Minu aga läks kogu saak.

Õielõikaja töö, sellist pilti aga minu maasikatel kunagi polnud. Minul said ilusti ära õitseda ja lõigati ära väikesed maasikad.

https://goo.gl/images/WvtJ9B

See aga minu maasikas

Kõik maasika alged on järk-järgult ära nopitud. Lehtedel esineb ka söömisjälgi, aga teisi tuntud kahjureid pole leidnud.

Siin on näha, kuidas lehed on ka näritud, lehtede alt olen leidnud samuti mõned väiksed rohelised röövikud. Siin jälle näide, kuidas on maasikad ära lõigatud küljest . Olen leidnud ainult mõne üksiku toore maasika kõrvalt maast, mis oli ära nopitud , muidu pole maasikaid ka maas.

See peaks püüdma kahjureid.

Panin maasikate vahele ka nn püünise, et püüda ja näha kahjureid. Aga kahjuks pean tõdema,et ei ole püüdnud peale väikeste kärbeste midagi väga. Siin selle liimipaberi pakk, sobib kasutamiseks ka mahe tootmisel.

Siin mõned maasikad, mis leidsin taimede vahelt, nagu näha, on kõik sama moodi ära lõigatud.

Küljelt vaadates ei ole mitte mingeid erilisi muid kahjustusi märgata, seest pole ka leidnud ühtegi võõrkeha.

Millega siis tegemist?

Lugedes erinevaid lehti ka inglise keeles, siis pole veel selgust saanud…

Tigusid pole selle koha peal, kus mul maasikad on istutatud, ja kui teod sööksid, siis jätaks nad järgi mingi osa maasikast.

Vareseid ei kahtlusta väga palju enam, sest mul oli võrk ilusti peal, kui need kõige suuremad kahjustused avastasin. Siis võtsin võrgupealt alles. Nüüd nad muidugi võivad ka kaasa aidata. Nägin kui varese ema/isa söötis neid meie õuepeal, ainult 4 suurt suud oli lahti 😅 Need pätid suudavad korralikult pahandust teha.

Aga kui kellelgi on ideed, mis see olla võiks, või kuidas kaitsta selle eest, siis andke julgelt teada.

UPDATE!!!!!

Koolis tuli meil rääkima kahjuritest ja väetamisest Eneli Käger. Tema käest küsisin, mis kahjur see siis ikka on. Ta oli väga kindel, et see ikka on ÕIELÕIKAJA töö.

Enne külmade tulekut võtsin ära kogu heina, mis oli maasikate vahele pandud multsiks. Sellepärast, et õielõikaja talvitub seal samas kõdu sees ja lootus on, et nad äkki külmuvad ära, sest kobestasin ka maa alt ära. Ideaalselt oleks pidanud ära põletama selle kraami aga see hein oli liiga kõdunenud ja viisin selle hoopis kanade aeda ja loodan kanade hävitustööle.

Eneli soovitas KINDLASTI kevadel enne õitsemist pritsida küüslaugutõmmisega.

Vihmaveevaras Speedy paigaldus

Tervist!

Siin näitan, kuidas ma sain hakkama vihmaveekoguja paigaldamisega.

Vihmavee kogumine ei ole kasulik mitte ainult rahakotile, vaid ka sinu taimedele.

Vihmavesi on märkimisväärselt pehmem üldise veetrassi omast. Selle vee teeb eriliseks ka erakordselt kõrge lahustunud hapniku sisaldus. Need omadused teevad vihmavee väga väärtuslikuks taimedele ja põhjendavad tema kogumist.

Mina aga tellisin lõpuks ära e-poest sellise vidina: Vihmavaras Speedy.

Otsisin kaua ja sõelale jäi see. Hind on ka üks soodsamaid ja paigalduseks öeldi kuluvat 5 minutit.

Paki peal suurelt ka kirjas, et paigaldus 5 min. Minul õnnestus see rohkem nii… 40minutiga. 😅

Selline siis pakendi tagumine pool, kus näidatud, kuidas paigaldada.

Juppide hulk siis selline. Olgu öeldud, et juhised väga selged ikka polnud ja mul läks ikka tükk aega, enne kui kindel olin, et kõik asjad õigesse kohta said.

Kõige raskem koht ikka trelli kätte võtmine ja aukude sisse freesimine, mida ma polnud enne kunagi teinud. Siin komplektis oli õnneks ilusti kaasas ka õige freesi ots, muidu mul vist olekski see tegemata jäänud.

Siin näha, et sain hakkama aukude tegemisega.

Nii, kõik jupid paigas. Ja nagu näha, polnud ma väga edukas nende aukude tegemisel samale tasapinnale. Tünn on mul ju ovaalne ja ei osanud sellega arvestada. Täna on esimene vihmane päev, vaatame, kas ka tünni midagi tuleb.

Selline siis valmiskujul. Tünn on 280l, natuke üle värvitud rõõmsamaks. Kraan alla pandud kellegi teise poolt.

Nüüd ootama vihma…

Mul on teine tünn veel ja teine vihmavaras. Selle paigaldamine käis tunduvalt lihtsamini. Aga tünni augu puurisin tunduvalt madalamale, et tekiks kalle tünni suunas, sest samale tasapinnale neid panna mul ei õnnestu 🤓🤓🤓

Ootame ja loodame, et tuleb ka vihma….

Paar tilka on juba tulnud.

Hetkeolukord aias

näitan kus, kuidas miski kasvab.

Tervist!

Vahepeal meil ikka natukene sadas ka. Nii, et maapind oli 0,4 cm sügavuselt niiske. Isegi muru pole uuesti kasvama hakanud. Eks me oota siin kannatlikult edasi…

Aga ma näitan siis, kuidas mu aias hetkel kõik kasvab. Pildid on tehtud 13.06.18.

Kõrvitsad.

Loe nende istutamise kohta SIIT.

Kõrvitsad kasvavad mühinal. Varsti vist on oodata esimesi õisi 🙂 Need on siis need sitapatarei omad.

Siin aga on need kõrvitsad, mis ma kanade aeda istutasin. Need kasvasid ka mühinal. Üks oli juba õitsema hakkamas, kui ma paar päeva tagasi avastasin, et see oli esimese lehe lähedalt ära murdunud 😦 Järgi jäi ainult üks leht, vaatab, kas hakkab edasi kasvama. Aga teine kasvab ilusti. Neid kõrvitsaid ma ei kasta, nad saavad ise ilusasti hakkama.

2. Kuhilpeenar 1 ja kuhilpeenar 2 – kasvavad siin hetkel: salvei, tomatid, maasikad, lehtkapsad, suvikõrvits. Siia olen pannud läbisegi kõike, mis mul kuskilt üle.

Siin kasvavad kõik asjad ikka üllatavalt hästi, sest esimene aasta ei toimi see peenar veel hästi, sest puit alles hakkab lagunema ja lagunemisprotsesside käigus tarbitakse palju lämmastikku- seda ka taimedel vaja.

Siin mul ka tomat mille paar päeva tagasi istutasin küljepeale, kastnud olen ainult istutamise ajal.

See krobeliste lehtedega on lehtkapsas (ing k. KALE). Hetkel väga populaarne taim, mida annab igale poole panna ja mis on ka väga tervislik. Ta on pigem püsik ja talub ka kuni 15 kraadist külma, siis peaks ka veel saaki saama.
3. Minu esimene pookimine.

See pookimine kahjuks ei õnnestunud, pooke oks pole kasvama hakanud. Kasvab vähemalt pooke aluski. Sellele saab kevadel uuesti pookida.

4. Tomatid

Need kasvavad jõudsalt, enamus veel õitseb, aga kahel tomatil on juba peal ka pisikesed tomatid 🙂 Tomatite alla olen siis istutanud ka basiilikut.

5. Aiamaa – kasvab siin mul kollane porgand, kuldne peet, kääbushernes, läti supihernes, sibul küüslauk, 3 erinevat kurki, kinoa, kressid, peiulilled, nuikapsas ja kartul.

ühe sibula on mu väike abiline välja tõmmanud.

Üldine vaade, peenravahe multšitud puukoorte ja heinaga.

Suvekõrvitsad- täna oli juba esimene õis lahti.

Aiamaa tomatid õitsevad ilusti, ümber panin neile veel hobusesõnnikut.

Kurgid ma istutasin ja kohe ei pannud katteloori peale. Ei tea millest, aga nad jäid natukene kiduma mul. Osad taimed on ikka veel kollased, aga teised on juba ilusama värvuse omandanud. Proovin ka magneesiumi neile lisaks anda, internetist lugesin, et see peaks ka aitama.

Suvikõrvits on ka väga ilus ja kasvab jõudsalt. Täna oli ka esimene õis lahti.

Peedi ja porgandi read on küll väga lünklikuks jäenud. See on osaliselt kuivuse süül ja tundub, et nende seemnetel oli raske läbi adru murda.

Maasikate kaitsmine

Ilmad on olnud soojad ja maasikad hakkavad vaikselt valmima. Pesadest hakkavad ka välja tulema väiksed pätid ehk varesepojad. Nad on naljakad tegelased, aga kui nad sinu rohelised maasikad ka lihtsalt ära tõmbavad, siis läheb meel mõrudaks küll.

See aasta otsustasin, et ei jäta neile oma esimesi punaseid maasikaid.

Permakultuuri osa on ka kindlasti asjade taaskasutus. Sellepärast otsisin kuuri alt välja vana mõrralina.

Abiline mõrralina sikutamas

Selle lõikasin silma järgi enam-vähem õigesse mõõtu ja viskasin maasikapeenra peale. Alla panin mingid suvalised postid ka.

Selline meetod on kõige efektiivsem vareste vastu, sest nemad ei karda mitte mingeid hirmutisi, kui ka kardavad, siis vaid üheks päevaks.

Sõime ka esimesi Hiiumaa maasikaid Männi talust. Männi talu leiab ka Facebookist.

Nämmm, kui maitsvad olid

Kinoa kasvatamine Hiiumaal

kuidas kasvatada kinoad eestis ja kas sellest ka midagi välja tuleb.

See aasta proovin siis kasvatada ka natuke kinoad. Mina ei ole kuulnud, et naabritest või tuttavatest oleks seda keegi kasvatanud ja internetis selle kasvatamisest kah väga miskit pole. Alustuseks siis natuke üldiselt.

Kinoa päritolu

Kinoa ehk tšiili hanemalts (ingl k quinoa) on üks inimkonna vanimaid kultuurtaimi. Kinoat kasvatati Lõuna-Ameerikas juba kuus tuhat aastat tagasi. Sealsete pärismaalaste jaoks oli see kartuli ja maisi kõrval üks põhitoiduaineid. Inkade jaoks oli kinoa püha taim, kandes nime “seemnete ema”. Oma jõudu ja vastupidavust andvate omaduste tõttu kutsuti teda ka “asteekide kullaks”. Peedi ja spinatiga ühte perekonda kuuluva kinoa seemned on hirsist veidi suuremad ja nende maitse meenutab pähklit. Olenevalt sordist võivad seemned olla kas kollakasvalged, roosad, oranžid, punakad või mustad. Kinoal on kõrge valgu- ja lüsiinisisaldus. Enamiku teraviljadega võrreldes on kinoa tunduvalt valgurikkam. Ta sisaldab kõiki kaheksat aminohapet, mis on taimemaailmas väga haruldane. Need aminohapped on väärtuslikumad ja paremini tasakaalustatud eelkõige tänu suurele lüsiini, metioniini ja tsüsteiinisisaldusele. Kinoa on suurepärane magneesiumi, raua ja kaltsiumiallikas (magneesium ja kaltsium suhtes 3:1). Samuti sisaldab vaske, tsinki ja fosforit ning parajas koguses B2 ja E-vitamiine.

Allikas Telegram. Siit saab ka lugeda kinoa populaarsuse varjupoolest.

Kasvutingimused

Kinoa on tuntud oma hea kohanemisvõime ja vastupidavuse poolest äärmuslikes kliimatingimustes. Olenevalt sordist või ökotüübist võib kinoa kasvada erinevates kliimavööndites, mis rõhub tänapäeva kliimamuutuste probleemi arvestades kinoa olulisusele alternatiivse põllukultuurina.

Valdavale osale põllumajanduskultuuridest sobivad kõige paremini nõrgalt happelised kuni neutraalsed mullad, mille pH jääb vahemikku 5,6–7,2. Kinoa seevastu võib kasvada erinevat tüüpi muldadel, sealhulgas ka happelistel ja leeliselistel muldadel. Tänu mükoriisse sümbioosi olemasolule, mis aitab taimel omandada maksimaalses koguses toitaineid, sobivad kinoa kasvatamiseks nii liiv-, saviliiv-, liivsavi- kui ka savimullad, mille pH jääb vahemikku 4,8–9,5.

Kinoa taim talub põuda peamiselt tänu oma kudede elastsusele ja madalale osmoossusele. Põudade üleelamisele aitavad kaasa ka kinoa sügavate ja tihedate juurte erakordsed füsioloogilised omadused, mis viivad vee efektiivsema kasutuseni. Mitmete uuringute läbiviimisel on jõutud teadmiseni, et teatud kinoa sordid toodavad vegetatiivses faasis lehe pinnale põuaga toimetulemiseks kaltsiumoksalaati täis näärmeid, aitavad luua kunstlikult niisket kihti taime lehtedel paiknevate õhulõhede lähedale. Vastupidiselt põuale võivad taimele hoopis saatuslikuks saada üleujutused, mis tekitavad juuremädanikku.

Kinoa taime puhul kõige sagedamini esineva haiguse – ebajahukaste – tõrjeks võib sobida looduslik põldosja ekstrakt.

Allikas Bakalaurusetöö – KINOA KASVATAMISE POTENTSIAAL JA TASUVUS EESTI PÕLLUMAJANDUSE MITMEKESISTAMISEL. Liis Kakk

Kõige selle info põhjal tundub, et Eestis saaks seda edukalt kasvatada ja oleks ka majanduslikult tasuv.

Mina siis proovin ka oma lapikese peal. Ma olen tegelikult selle postituse tegemist edasi lükanud, sest oleks vaja istutada mõni taim maha, aga nii kuiv on olnud. Siin Kassari saarel pole julgelt juba 3 nädalat tilkagi vihma tulnud ja temperatuurid on olnud ebamaiselt kõrged, nii et mina – külmavares – käisin 29. mail ujumas.

Külvamine.

Ostsin ma ühe paki seemneid http://www.seemned.ee ja teise inglismaalt SIIT.

Panin ma seemnest kinoa maha juba 7 mail. Seda tegin kahes osas, sest ei suutnud otsustada, kui palju ja kuhu panna. Naljakas on see, et vahe on 2 päeva vast, aga hiljem pandu tuli tunduvalt kiiremini ja ilusamini üles.

Kõige suurem oht kinoale väiksena on rohimine. Ta on ju täpselt samasugune kui hanemalts. Käsi on harjunud seda välja tõmbama. ~~Väike vahe on siiski olemas, vähemalt hetkel on kinoa vars kergelt punakas, aga hanemalts ühtlaselt roheline.~~ Nüüd aga vaatasin, et mõlemad on suuremaks kasvades ühtlaselt rohelised.

Aga siin väike äraarvamis mäng. Milline on kinoa ? Milline aga harilik hanemalts? Siin pildil on tegelikult lausa 2 kinoa taime.

Siin on näha mu väike peenar, kus välimises ääres kasvab kinoa, seespoole on istutatud 3 sorti kurki koos kressiga. Panin kinoa kurgiga kokku, kuna üks on pikk ja kõrge ning teine roniv, suurte lehtedega. Pean neid hakkama harvendama, aga ei raatsi – nii ilusad suured taimed on. Üldiselt leidsin vähe infot selle kohta, mida kinoaga koos kasvatada.

Nüüd olen märganud, et mingid asjandused teevad liiga mu kinoa taimedele. Osad lehed on nagu tõmmatud veest tühjaks ja ära kortsutatud. Teistel lehtedel valged laigud. Vaatame kui hulluks läheb. Proovin vist põldosja tõmmist teha ja natuke pritsida neid. Vaatasin, et tavalisel maltsal põllupeal sama viga, nüüd ei tea, kas põllu peale jätta malts nendele tegelastele söömiseks või püüda ära võtta, sest siis võib liiga palju tegelasi tekkida.

Ma külvasin teda ka sisse, et vaadata, kas on vahet. Hetkel tundub, et õue külvatud on palju jõulisem, võrreldes poti omaga.

Siin mu tuppakülvatud kinoa taimed.

Siin saate näha, et istutasin toas ettekasvatatud taimed ka põllu peale maha. Väga lidrud on, sellepärast panin nad ka kahekaupa.

Hetkel kasvavad hästi, alla panin ma neile hobusesõnnikut ka natukene, aga muidu pole poputanud. Õige test saabub sügisel. Siis annan teada, kas ma saaki ka sain ja kas ma soovitan seda kasvatada. Väidetavalt 10 taimest saab juba 500g seemneid. Selle hind poes on 6.78€ Selle järgi tundub küll tasuv, aga vaatame siis…

Tomatid

erinavad viisid tomatite kasvatamisek. parim isetehtud muld tomatitele

Oma tomatiseemned ostsin ma SIIT Inglismaa lehelt, sest Eestis ma kusagil ei näinud müügil pärandsordi tomateid. Võibolla ka ei osanud veel otsida. Küll aga olen oma tuttavate käest kuulnud pärast seda, kui olen seletanud pikalt ja laialt pärandsordi juttu vastust: “meil küll pole , meie tomatit kasvatas juba vanavanaema, kes sai selle seemne oma tädi käest, kes oli seda juba pea 30 aastat enne seda kasvatanud” Mina siis rõõmsalt vastu: see ju ongi ju pärandsort!!!

Nii et inimestel tegelikult on pärandsordi seemneid/taimi kodus, lihtsalt nad ei tea seda. Mina julgustan küll inimesi kindlasti jagama oma vanavanaemade sorte ja seemneid.

Minu sordid

Lugesin ma pikalt seal lehel erinevate sortide kirjeldusi, aga lõpuks tegin karmi otsuse ja valisin välja ainult 2 tomatisorti – ühe põõsas- ja ühe roniva sordi.

Põõsastomat “Latah”

Roniv tomat “Stupice”

See fantastiline tomat on aastast 1954 ja pärineb idaeuroopast. See on kõige varasem roniv tomatisort, mis meil on (real seeds kataloogis ) .

Meil kasvas ta suurtes pottides terassi peal. Vaatamata sellele, et oli vihmane suvi, saime väga hea saagi. Taimed on väga tugevad ja elujõulised, kannavad punaseid vilju, mis on väga hea maitsega. Ideaalne õues kasvatamiseks või kasvuhoones väga varaseks saagiks. Vili ise on suurem kui kirss tomatil, aga väiksem kui lihatomatil.

Tõlkisin sordi kirjelduse samalt lehelt, kust tellisin http://www.realseeds.co.uk/tomatoes_vines.html

Igaüks, kes inglise keelt mõistab – kolage seal lehel ringi, aga ärge end sinna unustage, sest valik on meeletu! Nii palju vanu häid sorte leidub seal.

Talvel omandasin Angelo Dorny raamatu “Tomatid- Kasvatamine ja erilised sordid”. Osta saab seda siit. Sirvisin selle ka talvel läbi, aga nüüd lugesin uuesti. Oma üllatuseks avastasin, et see raamat on ka puhtalt pärandsortidest ja ilma igasugu kemikaalideta kasvatamisest. Raamatus on ka ilusasti näidatud, kuidas seemneid võtta ja millised on head sordid. Väidetavalt on selle raamatu autor kasvatanud 1500 erinevat tomatisorti 😳 Üldse pidavat maailmas olema 10 000- 15 000 sorti. Nii et hakake katsetama – valik on suur ja lai.

Tooks selle raamatu põhjal välja minule huvipakkuvamad 10 sorti, suvalises järjekorras:

Aunt Ruby’s German Green– rohekas või merevaigukollane vana saksa sort. Väga hea maitsega roheline tomat.
Millefleur – tähendab sõna sõnalt tuhat õit ja see tomat õigustab oma nime. Erekollane, peaaegu oranž, väiksem, väga magus tomat. Laste lemmik.
Gregori’s Altai – pärit Siberist, Altai mäestikust. Viljad keskmised kuni suured, tavalised punased. Lihakas, maitse mahemagus ja hapu, heas tasakaalus.
Blue Gold – altpoolt kollased ja oranžid, ülevaltpoolt lillad ja isegi mustad. Maitse kergelt magus, peaaegu puuviljane.
Belarussian Heart ehk Valgevene süda – Valgevenest leitud sort. Viljad on erepunased ja imekauni südamekujuga. Tomatid on väga lihakad, aga mahlased, kergelt magusad.
42 days – nagu nimi ütleb, siis see tomat valmib 42 päevaga. Viljad on klassikalised punased, suuremad kui kirsstomatil. Kasvab ta põõsana, võsususid pole vaja eemaldada. Väga sobilik pottides kasvatamiseks.
Dancing with Smurfs – kirsstomat, viljad on alguses sinised, kuid muutuvad küpsedes pruuniks ja punaseks. Vajab kasvuhoonet. Maitse hea, kuid mitte midagi erilist.
Yellow Pear – viljad väikesed, kollased pirni kujuga. Taim on väga lopsakas ja kasvuhoones kasvab 3-meetriseks. Maitselt mahe.
Black & Brown Boar – vili on suur, pruun, tumeroheliste triipudega. Väga maitsev ja lõhnab tugevalt.
Etoile Blanch’ d Anvers – vana sort, pärit Belgiast. Valge vili, küpsemise käigus pigem helekollane. Vajab kasvuhoonet.

Veel on seal raamatus palju-palju erinevaid sorte. Kui kellelgi on aga pakkuda oma tomatiseemneid, siis andke julgelt märku!

Enda tomatitaimed aga istutan 3 erinevasse kohta. Siis saab näha, kuidas miski sobib neile. Taimi istutades ei tea ma aga enam, milline on Latah ja Stupice, sest mul on siin väga toimekas peaaegu kolmeaastane aednik, kellele meeldib silte eemaldada ja oma äranägemise järgi uuesti panna.

Tomati lähedale püüan panna talle kasulikke taimi ehk seltsitaimi. Selle kohta saab täpsemalt lugeda SIIT lehelt ja eestikeelne tabel ka SIIN olemas. See osa on permakultuuris väga tähtis ja sel aastal olen ka ka proovinud seda hoolega jälgida. Tomati kaaslasteks saavad mul basiilik ja küüslauk. Lugesin ka kuskilt, et nartsiss on väga hea kaltsiumi andja mulda ja sellepärast sobib hästi tomatiga, aga meie kliimas on nartsiss enne lõpetanud, kui me tomatitaimeid õue istutame.

Kuhilpeenar

See on esimene koht, kuhu tomatid istutasin. See peenar ei pidavat veel esimene aasta kuigi hästi toimima, aga ma ei suutnud kiusatusele vastu panna ja istutasin mõningad asjad ikka sinna. Kuidas see peenar tehtud on saab lugeda SIIT 1 osa ja SIIT 2 osa.

Selleks tegin ma kuhilpeenra alla lõunapoolsesse külge kaks auku. Põhja panin peotäie purustatud munakoori. Kuna tomat vajab palju kaltsiumit, siis on munakoored selle andjaks. Mina lisasin ka natuke lubjakivi sõmerikku, mis on meil kanadele toodud, aga munakoortest täitsa piisab. Mul oli palju munakoori, tönu sellele sai neid pandud ka taimede ümber, see on tegelikult hea moodus tigude eest kaitsmiseks. Teod ei pidavat tomatit üldse söömagi, aga tont neid teab.

All on tomatid, ülevalpool küüslauk ja maasikad

Aiamaa

See koht on minu arust väga toitainevaene ja kuiv. Seda me parandame rohke hobusesõnniku lisamisel istutusaukudesse. Siin ma pole kunagi proovinud veel tomatit kasvatada, aga proovima peab. Lisaks panin ka tomatite vahele maasse ühe aukudega pudeli. Siis on vast hea seda kaudu kasta tomateid.

Siin talitasin pea samamoodi:

auk
Auk- kastmis pudelile
täita hobusesõnniku-okaste-süsi seguga
lisada peotäis munakoori
taim suruda auku
peale kanadeaia mulda
natuke adru ümber
mütsid pähe

pudel

munakoored

valmis

Suured potid

Seda varianti kasutasin ka eelmine aasta oma tavaliste kasvuhoonetomatitega ja õnnestus täitsa hästi. Selleks ma kasutan vanu loomade lakuämbreid, millel on põhja augud tehtud. Need ämbrid aga on asetatud maja lõunapoolsesse äärde päikest võtma. Selle poti mullaga tegin ma küll oma taimedele segu seitsme valmis. Igal pool tarkade lehtede peal ei soovitatagi panna tomatitele puhast poestostetud mulda, sest pole piisavalt toitaineid jne.. aga kui pole valikut, siis vähmalt 2 mulla segu. Permakultuuris põhimõte ka see, et kasutame seda, mida meil juba on.

Minu potitomati mulla retsept:

1osa kanadeaia mulda- lämmastikurikas
1osa hobusesõnnikut – toitained ja orgaaniline materjal.
1 ämbritäis kuuseokkaid- aitab muuta õhulisemaks ja taimedele pidi meeldima.
natuke lehtpuu sütt- biosüsi (lugege lisa SIIT)
1 peotäis munakoori 1 tomati kohta

munakoored

kanadeaia muld

süsi ja sõnnik

Kasvama panin nad mitte potti, vaid suurtesse Anu Aida loomalakuämbritesse.

Ja lisaks ühe ämbri põhja panin lausa koerakarvu. Vanasti olevat lille pottidesse ka pandud natuke lambavilla. Koolitusel üteldi, et see on räni jaoks. Ega meie koeral ja lambal ka väga karvade poolest vahet pole 😀 aga eks me näe, kuidas läheb. Tegelikult mul on veel taimi istutada, aga rohkem ei ole jõudnud.

Kartul- teistmoodi

Meil on olemas ka aiamaa, mis on küntud ja sinna on maha pandud kartul- väga tradititsiooniline. Aiamaal ma kaks vagu multsisin ära heinaga, et tõestada oma pereliikmetele, et see ikka toimib, kui toimib 😀

Aga mina käisin vanatädi käest toomas kahte sorti kartulit, millest olin palju lugenud ja olin väga elevil, et saaks neid kasvatada. Need on ka pärandsordid, ehk keegi täpselt ei teagi, millal neid Eestis kasvatama hakati. Väidetavalt pidavat ‘väike verev’ olema juba eesti põldudel aastast 1875. Seda püütakse ka säilitada nüüd.

Need sordid on siis:

Blue Congo` – lilla sisuga gurmeekartul, väga tervislik, kuna sisaldab palju antioksüdante. Mittelagunev, kuid mure. Sobib hästi värviliste toitude valmistamiseks. Populaarne sini-must-valgete suupistete koostisosa.

Väike verev´ – vana ja kuulus heamaitseline sort, kasvatatud on seda eelkõige just Lõuna-Eestis.

Ja siis vanatädi andis ka seda kartulit, et pidi väga võimsalt suur olema ja varane, siin kirjelduses aga, et hiline eks me näe kummal õigus on.

Laura´ – hiline, piklik, sile, punasekooreline, atraktiivse tumekollase sisuga mittelagunev kartul, sobib ka friikartuliks ja praadimiseks, sobib talvekartuliks, heades säilitustingimustes on säilinud kuni järgmise sügiseni.

Kõige õnnelikum olen väikese vereva kartuli pärast, sest seda on internetiavarustest pea võimatu saada, teine sort mida tahtsin, aga ei leidnud, oli ‘Jõgeva kollane’ see on samuti vana hea sort.

Kartulipeenar

Mul oli plaan kohe neid sorte mitte põllumaale panna, vaid tahtsin katsetada mittekaevatavat varianti, mille kohta olen palju lugenud.

Tegin oma peenrad suhteliselt lauda juurde, et need kellelegi ette ei jääks- tervitused emale! Sealpool pidavat pinnas ka natuke parem olema, eks me näe.

Valisin välja selle koha. See on minu kahe ploomipuu vahel olev raskestiniidetav koht , sest seal vahel on ka vana sarapuu küngas. Ja teisel pool kohe hobuse aed. Ta tuli ka kontrollima asja kohe 🙂

Tegutsesin siis järgnevalt:

katsin peenra pinna ajalehtedega
kastsin ajalehed märjaks
vedasin peale mulla kanade aiast
panin peale kartulid
tassisin veel mulda peale
multsisin värske rohuga (mille naaber mulle lahkelt tõi) 🙂

Siia panin siis ‘Laura’ ja lõppu *blue congo’. Siis aga avastasin, et mul kartulit veel palju järgi.

Vaatasin-otsisin uue peenra jaoks kohta.Tegin selle siis siia, ploomi ja alles istutatud pirni vahele.

Siia aga ei viitsinud mulda tuua ja tõin heina ja sõnniku segu kanade laudast. Hein alla, kartul peale, ja uuesti heina segu peale. Lihtne. Siis aga vaatasin, et ikka on veel järgi kartulit….

Otsisin ja vaatasin…. tegin selle pirnist lauda poole ehk kartuli peenrad moodustavad mul U kuju. Nüüd juba olin veel laisem ja panin kartulid otse märjaks kastetud paberi peale ja peale heina/sõnniku segu. Ja lõpuks oligi mul seeme otsas :D…jeee…

Selline on hetke lõpptulemus- C kuju. Kuivanud puud lohistasin ka mõnedessse äärtesse, et siis on kergem hooldada ja saab lihtsamini sodi peale panna. Sellele peenrale tuleb kartuli kasvades pidevalt heinamultši lisaks peale panna.

Loodetavasti siis sügisel näeme, milline nendest kõigerohkem saaki annab. Selle peenra tegemine on ikka väga lihtne, kõige raskem asi oli koha valimine. Ja väikene võitlus saab olema ka nende ↓ kahejalgsete pättidega.

kasutatud kirjandus:

http://www.rebasetalu.ee/index.php/kartul-5/kartulisordid

Kokkuvõte

See aasta polnud väga hea aasta selle ekperimendi jaoks kuna oli väga kuiv. Kartul tuli hilja üles ja ei andnud pm saaki. Sügisel olin pettunud ja jätsin sinna maha kõik sama moodi. Järgmisel kevadel aga avastasin üllatusena, et kõik kartulid kasvasid hästi. Sügisel sain juba mitu ämbritäit katuleid siit peenrast. Kõige suuremad olid ‘Laura` kartulid. Need olid lausa sarapuu kännu vahle ennast surunud.
Sedasi saab kindlasti kasvatada aga ei tohi olla meeletult kuiv ja multsi kiht peaks paksem olema.

Siin siis näha ‘sodi peenrasse’ kevadel visatud kartul. Väga hea on üless võtta kartulit, koorid ainult heina kihi pealt ära ja on kogu mugul ilusti näha. Ilusad suured puhtad kartulid oli. Oleks pidanud heina vahepeal juurde panema peale. Pealmised kartulid on valgust saanud ja roheliseks läinud. Väga rahul saagiga. Ja vaeva ka pm ei näinud. Väike võimalus on, et sordiks ‘ Aariel’.

2020

Panin 2 ploomi vahele samasse kohta maha kartuli ‘Maret’. Umbrohud jäid alla, peale panin lihtsalt ponide järgi jäänud heina. Sinna peale kartuli ja kõige peale veel heina. peale tõin natuke põhku veel .

Vaatame kuidas see aasta reageerib heina kasvatuses kartul.

Kõrvitsa eksperiment

Meie majapidamises pole kunagi kõrvitsat kasvatatud, ainult suvikõrvitsat, kuna minu vanaema arvas, et pole piisavalt viljakat maad või on tigude populatsioon liialt suur olnud.

See aasta ma aga otsustasi, et tahaks ikka proovida seda asja. Nii ma netist ostsisin kõrvitsa seemneid ja suutsin leida pärandsordi muscade de provence.

Ma külvasin aprilli keskel 6 seemet maha ja oh imet – kõik läksid kasvama!

Istutamiskohtadeks oli mul aga plaan olemas. Osad istutan ma kanade aeda ja osad sõnnikuhunnikusse.

Kanade aed

Siin on siis näha see huvitav hunnik kanade aias. Ma tegin selle kuhilpeenra stiilis ehk siis

* kaevasin augu

*täitsin väga mädanenud puusodiga

* panin uuesti sama mulla peale

*tassisin peale heina

*istutasin 2 taime

*tõin mõne suurema puunoti, et kanad siblima ei hakkaks

*panin peale puuri, et kanad ära ei sööks mu taimi

Tagantvaade

Eestvaade

Vaatame siis, mis nendest taimedest saab. Ma loodan, et kui nad piisavalt suured on, aiis kanad jätavad nad rahule. Päev tagasi kui vaatasin, oli küll ühte taime natuke maitstud kanade poolt. Kanade aias putukate probleemi küll ei tohiks olla 😃

Sõnnikupatarei

Paari päeva pärast tegin valmis sõnnikuhunnikusse kõrvitsate koha. See oli tunduvalt aeganõudvam. Eelnevalt pidin eemaldama palju kõrvenõgest ja naati, mis seal hoogsalt kasvas.

tõin laudast välja värsket kanade sõnnikut, mille laotasin ümber vana sõnnikuhunniku. Teatavasti värske kanasõnnik on nii vänge, et kõrvetab taimed ära- sellele ma loodan.
siis tõin keskele natuke mulda ja hobusesõnnikut
istutasin 3 taime
panin kahele neist pudelid pähe- soojuse hoidmiseks ja tigude kaitseks.
lisaks panin taimede ümber veel munakooretükke- teod ei pidavat üle nende tulema

See sõnnikuhunnik muidugi asub hobuse aias ka veel ja seda ma ei mõelnud, et tema seal miskit korraldama hakkab 😀 Arvasin ikka, et teod kõige suurem oht ja kanad järgmine. Vaatame, kas jäetakse need taimed ka mul ellu või mitte.

Viljapuude lõikamine ja pookimine

Lõpetasin väikese koolituse sellel teemal. Käisin Hiiumaa Ametikoolis seda õppimas.

Igal kevadel olin mina see, kes meie õunapuude kallal käis, aga vanaema ei olnud kunagi ikkagi rahul. Nüüd, kui mul koolitustunnistus on ette näidata, siis ta ei saa midagi enam öelda 😇😇😇

Üldjoontes oli mu lõikamine õige, aga teatud väikesed vead olid ikka küljes. Ja teadmisi sain ikka kõvasti juurde. Luuviljaliste lõikamisest polnud mul üldse aimu, aga nüüd asi selge- neid ei kujundata, vaid lõigatakse harude viisi ära võra. Järgmisel kevadel oskan juba kindlasti professionaalsemalt seda teha ja võibolla julgen isegi naabrite puude kallale minna.

Mõned pildid siis minu lõigatud õunapuudest ka.

Valgeklaar Cortland

Aga tegelikult huvitas mind väga hoopis pookimise osa sellelt koolituselt. Meie õppisime 3 eri viisi, kuidas pookida. Seda asusime ka usinasti harjutama Suuremõisa lossi pargis asuva pajuheki peal. Oi-oi kui palju tekkis hakkepuitu meie harjutamise tulemusel. Nimelt harjutasime kõige tavalisemat pookimislõiget.

See on diagonaal- läbilõige oksast, mis peab olema täiesti sile ja 3-6 korda pikem kui oks ise. Proovige ise järgi, seda pole üldse lihtne saavutada. Minul läks see lõige propelleriks kogu aeg.

Aga lõpuks oli hakkepaju kuhila kerkinud mäe kõrguseks ja meid lubati õige asja kallale.

Aluseks oli meil Antonofka ja peale pookimiseks olid dessert õun. Pilte ei teinud sellest protsessist mitte ühtegi. kuna tegevus oli intensiivne 😋 Siin on ka minu poogitud lõpp-produkt koduõuele istutatult. Nüüd lihtsalt hoiame hinge kinni, et see ka kasvama läheks 😳

Minu poogitud kaunitar

Aiamaa

Tervist,

Meie aiamaa on umbes 10×15 m liivmullaga kaetud lapike. Väga huumusevaene, mõni üksik vihmauss. See oligi üks põhjustest, miks ma hakkasin otsima alternatiivseid viise, kuidas kasvatada juurvilju, sest see kuiva liiva sees sonkimine kuidagi ei tundunud õige asi olevat.

Vanaema lasi selle maalapi tuttaval väikese traktoriga üle kultiveerida ja ka vaod sisse tõmmata. See muidugi ei ole väga permakultuurilik, aga mul ei jäänud väga muud üle.

Vanaemal ja emal pole usku minu permakultuuri katsetustesse. Sellepärast eradasid nad mulle 3 vagu sellest maast, kus ma võin oma äranägemise järgi teha ja panna maha seda, mida tahan.

Permakultuuri üks põhimõtteid on TAASKASUTUS. See annab võimaluse kuuri all kõndida ja fantaasiat kasutada, mis milleks sobib. Või käia naabrite juures ära visatavaid asju küsimas( sain 5l veekanistrid sedasi) 😉 Aga põhilause on vast ikka Multšida ja multšida, mis siis muud, kui multšida…

Selleks mina kasutan hetkel 4 erinevat multši

Hein- seisnud aasta õues
Adru
Puukoored/puusodi
Kuuseokkad

Kui kõik kasvama hakkab, siis saan alles ütelda, mis see kõige parem on.

Aga üldiselt mulšimisest lugege SIIT hea eestikeelne lühike artikkel 😇

Näitan, kuidas ja mida ma sellega siis tegin.

Alustasin sellest, et kühveldasin kaks vagu üheks kokku, sest siis on mul rohkem ruumi peenarde vahel tegutseda.

Seejärel kujundasin peenrad vastavalt oma soovidele.

Kuna meil on tõsiselt liivane koht, siis peenraääred kipuvad ära vajuma (nagu kuiv liivaloss). Selle jaoks otsisin igalt poolt suvalisi laua- ja puidutükke. Ei pööra üldse rõhku, et see kōik esteetiline ka oleks.

Käiguraja katsin meie vanast pilpakuurist toodud puukoore sodiga. See on lootuses, et ei laseks umbrohul kasvada ja hoiaks niiskust maa sees. Ka käiguradade kaudu kaob niiskus ja sellepärast on ka nende multšimine väga tähtis. Minu maa peal on niiskuse hoidmine väga väga väga tähtis.

See kohake on mul tehtud suvikõrvitsa jaoks. 5l veenõud on kui minikasvuhooned kõrvitsa peal. Euroalus on ronimiseks ja äkki ka lihtsam korjata.

Siin ma kaevasin paar lillepotti maase, et siis nende ümber istutada kurgid. Nende pottide kaudu peaks siis kastmine hakkama toimuma. See kastmine peaks pigem soodustama juurte arengut.Tavaliselt jäävad meil vao otsad ebaühtlased ja koledad. See aasta tegin hoopisis sedasi, et panin lauad ümber ja istutasin peiulilled sisse. Peiulill sobib väga hästi kokku igasuguste juur- ja köögiviljadega. Ja samas ka ilus vaadata.

Sellega hetkel kõik, mis olen jõudnud.

Teen uue postituse siis, kui olen veel rohkem edusamme teinud.

Seniks head külvamist!

Sibul

Üldiselt – Sibula kasvatamine

Sibul kasvab hästi kergel mullal. Koduaias saab raskeid muldi parandada liiva lisamisega. Sibulamaa peab olema viljakas, huumuserikas, hästi haritud, umbrohupuhas ja piisavalt niiske. Orgaanilist väetist sibulale ei anta, kuid hästi sobib näiteks kompost või sõnnik, mida tasub sibulamaasse külvata juba sügisel või varakevadel.

Sibul on toitainete suhtes võrdlemisi vähenõudlik kultuur, seetõttu võib ta paigutada külvikorras suure toitainetevajadusega kultuuride järele. Eelviljadest sobivad sibulale kultuurid, mis said orgaanilist väetist, vabastavad põllu suhteliselt vara ja võimaldavad puhastada maa umbrohtudest (varajane kartul, varajane pea- ja lillkapsas, kurk). Väga hästi sobib sibulale eelmisel aastal korralikult haritud ja väetatud must- või poolkesa. Haiguste ja kahjurite leviku tõkestamiseks ei tohi samal väljal enne 4 – 5 aastat sibulat uuesti kasvatada. Edasi lugemiseks kliki SIIA.

Väike vihje sibula ja küüslaugu mahapanemise kohta. Nimelt lõikab minu vanaema neil nn “tagumikud ära” (see osa, kust juur peaks välja tulema), et nad kiiremini juurduksid. Ma ei arvanud sellest väga palju ausalt öeldes.

Juhtus aga sedasi, et toppisin sibula maha peenrasse eile õhtul. Pärast aga lugesin täiendavat materjali ja avastasin, et istutasin nad täiesti valesse kohta 😔 Olin selleks ajaks väga väsinud ja mõtlesin, et küllap homme panen õigesse kohta.

Täna hommikupoolikul hakkasin neid siis maast ära võtma ja mis ma avastan.

Umbes 8 h jooksul, mis nad mullas olid, on neile kasvanud ~1cm juurekesed. Tundub, et see on vägagi tõsi, nii et soovitan teilegi.

Kuhilpeenar – hugelkultuur II osa

Esimene pool siin

Jätkan siis kus pooleli jäi…

Tassisin siis adru peale veel vanat heina ja peale natuke metsa all laagerdunud hobuse sõnnikut. Nägi see välja ikka “väga ilus” kõik.

Tundus nagu, et on aeg see muld/liiv siia peale panna. Seda ma tegelikult ei kujutanud ette , et see nii raske saab olema… Paned labida täie ülesse ja kõik veereb kenasti kolinal alla tagasi… Õnneks oli millalgi ka vihma sadanud ja see liivmuld oli alt natuke niiske. Seda hakkasin võtma käega ja külge patsutama, sest labidaga pannes veeres kõik maha.

Siin pildil on näha see nn vai, mis hoiab mätast paigal, et tekkiks enamvähem kuju. Ma algul arvasin, et neid mättaid tuleb kasutada alles siis kui on muld ilusti peale pandud ja tahad teha astanguid taimedele. Minul küll selleks mättaid ei jäänud. Mul läheb neid kõiki vaja et anda sellele oksahunnikule mingisugune aktsepteeritav kuju. Uhh…

lõigatud vaiad, kõige parem 90 nurga all olev

Siin olen ma juba kõvasti tööd teinud ja tulemus hakkab paistma. Hakkaks nagu tunduma, et valgus paistab tunneli lõpus. Suutsin ära teha poole peenrast homme jätkan.

Suutsin terve kuhila katta liivmullaga. Raske oli aga sain hakkama. Äärtesse otsisin suvalise puuronte, mis olid piisavalt lähedal. Liivmuld tahtsis igalepoole muidu minekut teha.

ääres puurondid

välimus annab soovida

kuivav muld -digimuutub-liivaks

Siin on näha, et nende puunottide paigalhoidmiseks kasutasin ka pisikesi vaiasid.

Tataa taaaaaaaaaaa……..

Suvaline heina hunnik teie ees….

Miks ma nii palju vaeva nägin selle silumisega üldse?????

Tegelt vahepeal tassisin natuke õiget mulda ka selle liivmulla peale ja siis tõin vanat heina hunnikus mulziks peale. Lasen tal nüüd natke olla rahus. Loodan väga, et ilmataat veekraanid nüüd lahti laseks ja mu kuhila ilusti kastetut saaks.

Esimene aasta ei toimi see peenar veel väga hästi, kuna vajab aega vajumiseks ja lagunemis protsesside käivitumiseks. Kõigeparem oleks teha selline peenar valmis sügisel ja siis kevadel peale külvata.

Vahekokkuvõte

See on ikka väga ajakulukas ja mahukas projekt mida teha. Mina tegin seda täitsa üksinda teiste asjade kõrvalt ja aega läks AINULT 20 päeva 😅😅😅 ok ok No tegelt olin haige ka vahepeal ja tegin seda ainult paartundi päevas kui aega oli.

Minujaoks oligi see lõpp viimistlus kõige hullem. On keegi proovinud liivalossi ehitada kuivast liivast? Siis teab, et mitte ei õnnestu. See mulla liiva peale panek ikka jube mängumine.

Üldisel arvestage, et see VÄGA töömahukas ja hakake tegutsema!

Rohem näeb järgmistest postitustest, mis peenrast sai.

Mini kasvuhoone

Aknalauad on tehtud kuidagi väikesed ja ei ole kummist….

Taimi ettekasvatades paratamatult jääb toas ruumi väheks ja puhas õue nagu külm. Kui on muidugi õige kasvuhoone olemas siis ei ole probleemi aga kuna minul seda veel kahjuks pole aiis pidin midagi muud väljamõtlema.

Nägin Pinterest’is lahedad mini kasvuhoonet.

Aga see vajab oskust saagida otse , saagida õige nurga all ja kindlasti veel palju oskusi mis mul on väga poolikud. No vajab ilmselget ehitus oskust. Ja ma väga kahtlen, kas see naine selle tõesti üksinda valmis ehitas.

Mõtlesin, et teen omale teistsuguse,lihtsama mini kasvuhoone.

Käisin tükkaega õues, kuuri all, teise kuuri all ja garaazis otsimas mingisugust karkassi või mõtet, et kuidas ma saaks omale mini kasvuhoone võimalikult lihtsalt. Aga ei leidnud midagi peale puu materjali.

Siis ohkasin ja mõtlesin eks ma siis proovi…

Otsisin mingeid suvalisi kergeid tükke. et võimalikult vähe saagima peaks ja mulle pigem meeldib ära kasutad jupe ja tükke mis millesti alles jäänud. Siis kui mul sassi läheb pole head puitu raisanud.

Saagisin mingid tükid enamvähem ühesuuruseks ja proovisin kokkukruvida. Peab tunnistam, et oli päris keeruline, sest üks puit oli vist väga kuiv ja teine mitte ja siis mu trell ei suutnud mitte seda kruvi sinna sisse saada. Aga lõpuks sain enam vähem. Sain nagu mingid raamid valmis. Postideks leitsin jupid mis olid N mängumaja ehitusest allesjäänud ja loomulikult ei hakanud ma neid kuidagi saagima, sest see oleks olnud raiskamine.

Sain karkassi valmis, yessssssss. Olin enda üle sellel hetkel väga uhke ! Kõverusest ja muudest parameetritest, mis täpsust nõuavad me muidugi rääkima ei hakka 😀

Mina olin igaljuhul rahul oma saavutusega.

Kile peale panekuks oli mul asendamatu abimees- klambripüstol.

Ainuke asi mis ma ostsin selle projekti jaoks oli kasvuhoone kile 3×3 m ja 5.70€ läks maksma. Kile peale panek muidugi on omaette teema aga ütleme nii, et käib kahh… Lahti käima panin lihtsalt esimese paneeli, tundus sedasi kõige lihtsam.

Kõige alla panin ajalehti ja peale ladusin kivid. Aitab ehk hoida natuke soojust ja kuidagi tundus hea idee 😁

Minu väikesed taimekesed ka siin. Neil karm elu toast otse siia enda eest võitlema. Taimedest mis mul siin on ehk kirjutan kunagi hiljem.

Oligi valmis. Selle asjanduse ehitamisega saab küll igaüks hakkama😇

Maasikapeenar

Tervist,

Olen juba rajanud mõnigaid uusi peenraid, et saaks kasvatada võimalikult palju kraami. Kõik hetkel rajatud peenrad on kõrged. Selle peenra tegin siis spetsiaalselt maasikate jaoks.

Maasika peenart tehes otsisin viisi kuidas teha äärist. Pintrestis aga jäi mul silma selline kujundus.

https://pin.it/lfl2uojkpwimsq

See kujundus sobib mulle, sest

a) materjali on

b) ei vaja ehituslikke oskusi

c) ei pea kaevama

Tavalist kaevatud peenart ei saa, ei taha teha sellepärast, et maapind nii liivane ja väga kivine.

Sellest peenrast on mul ainult valmis pilt kuna kuidagi läks meelest pilti teha.

Ehitus kulges sedasi

Panin puud/latid/pilpad maa sisse ümberringi
Maa katsin ajalehtedega, kastsin need
Tõin kõvasti sōnniku komposti segu peale. Seda läks tõesti palju!
Katsin vana heinaga mis on pea aasta õues olnud
Istutasin taimed sinna sisse, lisades veel mulda ja sônnikut.
Taimede ümber panin kuuseokkaid ja heina peale (tigude eest)

Mustika peenra tegemine

Mul on olnud ammu plaan ja soov omale koju ka paar kultuur mustika taime muretseda. Tegin siis selle teoks lõpuks.

Taimed ostsin Rõngu aiast http://pood.ronguaed.ee/mustikas. Sealt valisin välja kaks sorti Bluecrop ja Chandler. Soovitatakse osta rohkem kui üks taim, et soodustada tolmendamist. Need taimed on kännasmustikad.

Kännasmustikas ja ahtalehine mustikas

Põhiliselt võib peenra rajamiseks kasutada kahte sorti mustikataimi – ahtalehilist mustikat või kännasmustikat.

Ahtalehine mustikas kasvab 20-30 cm kääbuspõõsana. Taimed on isepaljunevad- välimised külgoksad kasvavad pinnases põõsast kaugemale ja juurduvad, laiendades nii pikkamööda oma leviala. Taimed vajavad viljastumiseks teise isendi õietolmu. Mustika viljad valmivad üheaegselt ja kaaluvad kuni 1 gramm. Talvel kaitseb põõsastesse kogunev lumi oksi ja pungi külmumast.

Kännasmustikas kasvab 1-3 meetri kõrguse põõsana. Marjad on suured- kuni 10 grammi. Talvine külm kahjustab tihti põõsaid ning seega on neid vaja katta.

Kultuurmustika kasvatamine

Mustika kasvatamiseks sobivad tasased või kerge kallakuga maad, kus talvel on püsiv lumekate. Lume puudumisel võivad noorte okste tippudes esineda külmakahjustused. Peenra jaoks ei ole kohane lohkudega või madal ala, sest taimed ei talu üleujutust ega seisvad vett. Lõunakallakul võib lumi sulada liiga vara, see suurendab juurestiku ning õite külmakahjustuste ohtu.

Parim on tuulte eest kaitstud, kuid mitte puude varju jääv ala. Osalises varjus kasvavatel põõsastel on vähem õisi ja väiksem saak, kui päikesepaistelises kohas kasvavatel taimedel. Päikese käes kasvanud marjad on suurema suhkrusisaldusega, valmivad varem ja on vitamiinirikkamad.

Valgus- ja soojustingimused on parimad edelasse ja läände avatud kasvukohas.

Mullastiku suhtes on mustikataimed nõudlikud. Mustikale sobivad happelised mineraalmullad ja ammendatud freesturbaväljad, mis on mustikataimedele sobiva happesusega. Sobiv istutusaeg on varakevad ning taimed tuleks istutada ridadena. Ahtalehisele mustikale tuleb näiteks jätta taimede vaheks reas 0,5 m ja reavaheks keskmiselt 1,5 m, kuna mustikad vajavad suhteliselt palju ruumi ning nii on hiljem lihtsam taimi paljundada.

Rohkem infot SIIT.

Meil oli selline poolik kivide moodustis koos ühe potiga olemas. Vaatasi, et sinna otsa sobiks teha peendra. Tahtsin seda kõigelihtsamalt teha, et mitte ei peaks kasutama ehituslikku oskusi kasti tegemisel. Meil on viimased vana sauna palgid veel alles, neid ei raatsinud lõkkesse visata ja mõtlesin, et teeks nendest. Alla ladusin ma kividest vundamendi, et kohe ei hakkaks maapinnal mädanema, kuigi need palgid on vägagi pehkinud.

Kui ma olin rahuldava peenra kuju saavutanud siis tassisin sinna alla 3 kärutäit kuuseokkaid. Mustikatel peab ph olema happeline aga lugesin, et okkad on hoopis neutraalsed ja heaks toiduks taimedele kui on lagunenud. Okaste paksus tuli kusagil u 20cm.

See oli tehtud siis oli aeg panna paika turvas. Mul oli 280l puhast turvast sobiliku ph mustikatele. Kõik see kadus siia ära. Peale seda ka kohe istutasin oma kaks mustikataime diagonaalis, et neil võimalikult palju ruumi oleks.

Mulziks peale riisusin kokku männialuse materjali. Seal on männiokkaid, männi oksi, männikoort, käbisid ja kase lehti. Seal kõike, mis ka looduses oleks.

Selline see saigi, ega mustika taimed sealt segadusest välja ei paista, selle multzi kihiks sai üle10cm. Nüüd jääb vaid üle oodata, et nad lehte läheks ja saaki kandma hakkaks. Siin poolsel taimel pidin selle pruuni osa ära lõikama kuna see oli ikka surnud.

Peale suve…

Tuleb tõdeda, et proovisin ikka neid kasta ka, aga kuna mul aega ja viitsimist ikka pole, siis ehk võibolla mitte piisavalt. Nad eriti metsikult suvel kasvusid ei ajanud, ega ka õitsenud. Ega nad otseselt ei kidatsenud ka, aga sügisel, kui hakkas lõpuks vihma sadama, siis alles hakkasid uusi lehti ja kasvusid ajama, sellest ka arvan, et see suvi oli liiga kuiv neile. Sügisel veel viisin multšiks peale tammelehti. Lugesin kirjandust, mis ütles, et tamme lehed lagunevad happeliseks ja lisaks ka aeglaselt, et hea multš mustikale minuarust.

Tegin ka happesuse testi paberribaga ja tundus, et võibolla peaks tõstma happesust. Olen ka targemaks saanud, kuidas happelisust tõsta. Näiteks rabarber, mahl, sidrunihape, muruhake, mis käärima läinud, üldiselt erinevad kääritised. Kõik taimne asi, mis on ise happeline. Väetisena andsin neile kohvipaksu. Seda tegin ka sügisepoole, sest enne nagu ei julgenud miskit anda.

Õisi ootasin pikalt, aga mida ei tulnudki, olid õied… Lõpuks sügisel tuli üks õis, millest oktoobris valmis suur mustikas. Nii et suur saak 😀 Aga lohutan ennast sellega, et neil oli aega see aasta ilusti juurduda ja jõudu koguda järgmiseks aastaks. Järgmiseks aastaks on suuremad lootused 😀

Siin on näha, et kevadega võrreldes ikka ilusti kasvanud, aga ikka vähe. See pott siin ees… Proovisin sinna külvata keerispea seemet, lausa 2 korda aga miskit ei tulnud üles. Keerispea on siis väga hea lill mesilastele ja sinist värvi. Potis aga tärkas naljakas umbrohi, mõtlesin, et jätan ta igaksjuhuks kasvama ja voilaa see s~~uur roosa lill~~… lõvilõug isekülvanud.

Aga õppetund kõigile, kõike pole vaja välja rohida, las kasvab 🙂

Kevad 2019

Olin juba murest murtud, et mu mustikas ka see aasta ei õitse. Nägin ju igalpool, et müüdi õitsevaid mustikaid aga minu omal olid lehed vaevu alles lahti läinud. Olin tegelt ikka väga õnnetu. Mõtlesin, et mis ma nendega siis valesti olen teinud koguag.

29. mail võin aga kinnitad, et mu mustikas ikka veel ei õitse aga kohe kohe hakkab õitsema. Olen väga õnnelik 😀 😀 😀

30. mail juba esimesed õied on lahti.

Siin veel teinegi pilt õiepungadest. Teisel taimel on need nagu veel väiksemad, mis tähendab et õitseb vist hiljem.

Laadal käies jäi mul silma ka jõhvikas suures potis. Mees kes müüs väitiski, et nemad kasvatavad jõhvikat oma mustikate all, sest jõhvikas on pinnakatte taim. Siin ta mul siis on jõhvikas ‘Pilgrim’ vaatame mis temast saab. Tema puhul ma küll õisi ei oota see aasta.

2019 kevad eest vaade.

See pott on ka imeline koht. See aasta ta üllatab jälle uue taimega. Meie pole miskit sinna külvanud ja mulda pole ka vahetanud. Nii et ei tea kus sinna sai. Tuttavad aednikud pole hetkel ka suutnud seda tuvastada. Vaatame, mis sellest siis kasvab. Kui ta umbrohi on siis on ikka väga ilusa lehega!

Kui see taim õied lahti lõi, sain küll aru millega tegu. See on minu eelmisel kevadel külvatud kellukjas keerispea. Tal läks ainult aasta aega, et pea mullast välja pista. Võibolla eelmine aasta külvamise aegu oli juba liiga kuiv ja kuum ka temajaoks. Aga siin ta on oma õitega, tema õied avanedes ongi täiesti potis sinised. Ta ei talu ümberistutamist aga külvab ennast ka järgmiseks aastaks maha.

Õitsev jõhvikas, on lootust enda jõhvikat ka saada.

Mustikaid ikka sain sügisel. Linnud on ka väga usinad korjajad, peab nendest ette jõudma või kinni katma. Jõhvikad tulid peale ilusad suured vähemalt 10 tükki. Maitse poolest midagi erilist polnud, seest olid nagu veits tühjad ja maitsetud. Vaatame, kuida järgmine aasta maitse on.

2020 kevad

Sügisel panin mustikale värsket multsi ja siis kardsin, et lämmastiku puudus ja panin nõgese virdsa lõpu. Ma arvan, et peaaegu tapsin 1 mustika sellega ära. Hekel on tal üks elus vars ainult. Vaatan kas saab asja… Ostsin lisaks ühe taime juurde, et teiselt taimelt ikka mustikaid saada.

Kevadel lisasin aiakärutäie kuuse okkaid ka veel multsiks peale ja poest ostsi 20l koti rododendroni mulda. Panin kõigile paar peotäit seda mulda ka juurde. Pildilt on näha, et selleaastase talve elas väga edukalt ka üle lõvilõug. Viimane lumi kahjustas oksi sellega, et murdis need ära.

Kuhilpeenar – hugelkultuur

tumblr_inline_p6rsh59fk31u2ckwj_1280

Siin on siis minu katse teha esimene kuhilpeenar ehk hugelkultuur oma aias. See kuhilpeenar on tegelikult unustatud vana viis peenarde tegemiseks.

Väike inglisekeelne video, kuidas seda teha asub SIIN

Õpetus ja seletus eesti keeles on SIIN.

Lühidalt seletatuna on see peerategemise viis, kus kasutatakse palke ja puitu, et annaksid peenrale pikaajalisuse- pidev toitainete juurdetulek puidu lagunemisel. Kui märg maa siis tehakse maapinna peale pigem, kui aga väga kuiv siis kaevatakse kraav ja hakatakse puitu sinna panema. Selle peenra parim omadus on niiskuse hoidmine ja muidugi ka umbrohu vaba õigel tegemisel. Aga asun siis näitama kuidas ma seda ka tegin.

Esimene asi oli kraavi kaevamine sobivasse kohta. Hakkasin kohe hoolega kaevama, aga kuidagi hakkas see kiiva kiskuma. Võtsin siis heinapallinööri ja avasin telefonis kompassi. Tõmbasin nööri põhja-lõuna suunale- sirgjoon kahe posti vahele . Mu jaoks sai hea küll.

Kaevama ja kaevama, õnneks on meil kerge liivane pinnas, aga väikeseid kive oli palju.

Laius ja pikkus olemas, aga sügavust pole veel piisavalt. Rohkem ei jaksanud.

Suuruseks siis sai kuskil 4m pikk, 50cm lai ja 40cm sügav. Täitmise jaoks oli meil lähedal asuvas metsas neli või viis aastat tagasi mahakukkunud puu, see oli hea jäme, et saagida paraja pikkusega puurondid augu jaoks.

See on minu ustav abiline ja parim sõber 🙂 Akuga Husqvarna

Okste peale panemisega alustamine oli kuidagi naljakas. Tahad, et see visuaalselt nagu korrektselt jääks, aga oksad pole tavaliselt ilusad sirged. Minul läksid siia peale värsked õunapuu oksad, sest me noorendasime vanat õunapuud ja sealt tuli palju-palju oksi. Mõtlesin, et kasutan nad siin ära. Külgede peale panin pikemad toikad püsti, et nad hoiaks mu oksi natukenegi ohjes. Lõikasin neist enamuse ikka natuke vähem harulisemaks ka, enne kui sinna panin.

Oksad

Oksakuhi

Siis ma hakkasin peale panema adru. Elan mere lähedal , seetõttu on seda hea tuua (puulehti võib ka panna).

Näeb välja kole segadus, aga loodetavasti hakkab varsti paremaks minema. Vahepeal sadas nüüd vihma ja see adru sai ilusti igale poole vahele minna.

Jätkub siin

Seemned- heirloom

Seemned on jällegi huvitav teema, mida pole eesti keeles üldse eriti käsitletud.

Mina hakkasin igalt poolt lugema mingitest heirloom seemnetest. Algul ei osanud midagi arvata või mõelda nende kohta. Eesti keeles peaks nende nimi olema pärandseemned aga infot pole pea kuskil. Räägin siis nii palju kui ise olen aru saanud.

Heirloom ehk pärandseemned

on lihtsalt öeldes seemned, mida on pärandatud põlvest põlve. Pärandsordiks loetakse neid sorte, mida kasvatati enne industrialiseeritud põllumajandust ehk vähemalt 50 aastat tagasi. Lisaks on ka oluline, et sordile ei ole keegi võtnud peale patenti- see kuulub rahvale, mitte näiteks Monsantole (mürgi tootja). Aretamine läks lahti aastast 1950, mil hakkasid hiilgama hübriidsordid, nende tähiseks on F1. See tähendab, et see sort on saadud ristamise teel ja selle seemneid pole mõtet koguda, sest isegi kui kasvama lähevad, ei tule samasugused taimed kui oli nn. emataim. Sellised sordid võivad küll olla saagikamad, aga see suur saagikus on enamasti saavutatud maitse arvelt.

Leida tuleks üles oma piirkonna vanad sordid, mis aga pole enam väga lihtne, sest enamus inimesi ostavad oma seemned poest ja toidavad sellega suurettevõtteid. Lisaks tõrjuvad need ka välja liigirikkust.

Siin ka väike ingliskeelne tekst.

An heirloom is anything of value (though not necessarily economic) to a person, family or group passed down from one generation to other. Examples are furniture, China, silver or seeds. An heirloom is generally considered something worth passing down. An heirloom seed, therefore, is seed from a plant that has been passed from one generation to another, carefully grown and saved because it is considered valuable. The value could lie in its flavor, productivity, hardiness or adaptability. Many heirlooms have been grown, saved and passed down for more than 100 years. Some have history reaching back 300 years or more. To have been saved and preserved for so long, these seed varieties have shown their value to many people and families for an extremely long time.

Most heirlooms have been saved and selected because they have the best flavor and production in home and small market gardens. We get the benefit of this long development cycle, as only the best producing, most flavorful, most memorable and most dependable varieties have made the selection throughout the years. Delicate, weak or fickle varieties are no longer with us.

Edasi lugemiseks.

Kust saada seemneid?

See ongi Eestis keerluline, sest otseselt sellist möögiportaali Eestis pole. Küll on paar MTÜd, kes vaikselt juba tegelevad sellega, aga Hiiumaale nende seemneid saada on pisut keeruline.

Toon siin välja, kust mina sel aastal seemned sain. Järgmiseks aastaks olen ehk juba ise piisavalt seemneid kogunud, et ei pea nii palju ostma enam.

Kõigepealt uurisin netist, millised sordid on pärandsordid, et oleks võimalik neid ära tunda ka tavaliste seemnete seast ja millised kannatavad ka Eesti kliimat. Tegin nimekirja…

• Peiulill Mixed French Marigolds, AMAZING SCENT

• Pumpkin- kõrvits Galeuse d’Eysines

◦ Aedsalvei

• Suvikõrvits Costa Romanesco’

• Punapeet ‘Chioggia’‘Bull’s Blood

• Lattuba Goldmarie

◦ Kartul “väike veerev” jõgeva kollane

◦ Kaalikas “kõpu ja kohalik sinine”

◦ Valgeristik ,new zealand white clover”

• Spinat

• Kale

• Redis

• Porgand ‘Jaune Obtuse de Doubs’ Yellow Carrot, ‘Touchon’ Carrot

• Rucola

• Sibul

◦ Küüslauk

• Kurk Wautoma, ‘Miniature White,

• Hernes

• Uba- broad bean Wizard’ Field Bean

• Tomat Burke’s Back Yard”, Latah

• ‘Rainbow’ Quinoa

• Keerispea

• mungalill

• saialill

◦ China Cat Sunflower Mix

Need olid sordid, mis ma leidsin, millised vastasid minu ootustele ja peaksid ka kasvama Eesti külmas kliimas. Sellest nimekirjast kõike ei saanud.

Kindlasti on mul veel puudu hea küüslaugusort.

Kõige huvitavamad seemned tellisin Inglismaalt järgmiselt lehelt:

http://www.realseeds.co.uk Nad ei saada välismaale kahjuks, aga kuna ma olin anagunii Inglismaal, siis sain omale sealt mõne seemned. Neid tutvustan hiljem.

Veel tellisin eesti lehekülgedelt. Seemnemaailmas on väga huvitavaid asju ja seemneid, näiteks keerispea seemneid ei suutnud ma mujalt leida, aga siin lehel olid ilusasti olemas. https://www.seemnemaailm.ee

Siin lehel on väga head kirjeldused ja võib leida täitsa palju pärandsorte, teenindus on samuti kiire ja korralik. Kasva Suureks https://seemned.ee

Teen eraldi postituse oma seemnete, nüüd juba taimede tutvustuseks.

Algus- Permakultuur

Tere-tere,

Oi jah… Minu eesti keele õpetaja saaks küll kreepsu, kui ta teaks, et ma mingit blogi kirjutan. Kui aus olla, siis ise ka ei usu. Nii et ärge oodake siin mingit ladusat juttu ega väga õiget õigekirja. 😓

Aga mõte tuli sellest, et hakkasin mõned kuud tagasi lugema ja uurima erinevate võimaluste kohta, kuidas muuta paremaks meie liivast aiamaad ja selle käigus kasvatada rohkem juurikaid, muidugi väiksema vaevaga, sest ma laisk ei viitsi rohida. 😁

Siis ma juhtusin sellise sõna ja kasvatusviisi peale kui PERMAKULTUUR.

Permakultuur – see on väikese pingutusega maksimaalne saak, ainsaks takistuseks on piiratud fantaasia.„Töö on see, mida peate tegema teie, kui te pole teinud nii, et see teeks ennast ise.“ N. Kurdjumovi raamatus “Tark köögiviljaaed”

Liikide paljusus kindlustab bioloogilise süsteemi toimimise, see on üks permakultuuri põhimõtteist. Vaadelgem näiteks niidutaimestikku või metsa. See on täiuslikk. Seal ei ole ka ühtegi tühja kohta. Loodus ei salli tühja kohta! Pidagem seda ka meeles istutamisel. Kui aga võrdleme sellega intensiivpõllunduse saavutusena kollendavat rapsipõldu, siis näeme, et sealne taimistu kasvab põhiliselt kunstlikul ülalpidamisel. Monokultuuride kasvatamisel kasutatakse kunstväetisi ja pestisiide, mis hävitavad mulla viljakuse ja mikrokliima, mistõttu selline maaviljelus ei ole pikemas perspektiivis jätkusuutlik

Lugege, palun edasi SIIT. Pole mõtet seda ümber jutustada. Lugesin palju blogisid ja lehti selle kohta läbi inglise keeles, aga eesti keeles leidsin ainult ühe blogi (SELLE), see blogi muidugi on väga hea ja asjalik, nii et soovitan soojalt lugeda.

Ostsin ka ainukese eestikeelse raamatu “Permakultuuri käsiraamat”. Olin suht pettunud selles, lootsin et see on tunduvalt konkreetsem, kui see tegelikult on. Pea kõik, mis seal kirjas, olin ma juba netist lugenud. Aga kes algust tahab teha permakultuuraiaga, siis ikka soovitan.

Proovin blogi hoida väga praktilise ja lihtsa, mida ja kuidas mina oma aias toimetan ja teen.

Igatahes mõtlesin, et rohkem inimesi võiks seda oma aedades proovida ja parim viis selle levitatamiseks ongi vast blogi hetkel. Nii ma siis kirjutan siin oma esimest postitust…

VAADAKE, HOBUSED ➷➷➷➷➷

Hobuste pilte saate ka näha 😉

2021 kasvatatud kõrvitsalised

Hoolitsemine

Ebaõnnestus

Kahjurid?

Kuldnokk 2021 aasta lind

Remont

Külvid

Esimene kord

Üllatajad

Thelma Sanders sweet potato winter squash- kartulkõrvits

Vead

Üldiselt

Miks maastikuehitust õppida?

Sillutise paigaldus

Praktika

Portfoolio

Eksam

Taimetundmine

Praktiline

Kasvuhoone

Soojalembeliste peenar

Kuhilpeenar

Sodipeenrad

Mis vahe on virtsal, tõmmisel, leotisel ja teel?

Taimevirtsa tegemine

Ebaõnnestumine

Kasvuhoone

Algus

‘Black from Tula’

‘Purple Calabash’

‘Brandywire Black’

‘Cherokee purple’

‘Gardeners Ecstasy’

‘Millefleur’

Võrsete kasvatamine

Idandamine

Kõige lihtsam ja odavam meetod on järgmine.

08/03 kell 22.41

10/03 kell 7.03

10/03 kell 20.48

12/03 kell 6.44

13/03 kell 6.48

14/03 kell 4.51

17/03 kell 6.44

Põõsastomat ‘Latah’

‘Stupice’

💚’Hiiumaa roheline’💚

Kirsstomat ‘Chocolate cherry’

Varajane kirsstomat ‘Galina’

‘Golden Königin’

Seemnete külv

Istikute kasvatamine

Maa-alune kasvuhoone -walipin

Kuppelkasuhoone

Blue Fire (sinine tuli)

Du­šigeel

­šampoon

Kõigesuurem nuhtlus ja kahjuritõrje koos

Aediku ehitus

Lõppkokkvõte

Suvikõrvitsa-šokolaadi kook

Juustu- küüslaugu suvikõrvitsa pirukas

Positiivne

Negatiivne

Kurgi kahjur

Vahekokkuvõte

Viigileheline kõrvits

Melon

Mais

Arbuus

Peenar

Vahekokkuvõte

Varjupool

Söötmine

Ei maitse neile

Vikat ja vähevanker

1.päev peale oletatavat poegimist

13. päev peale oletatavat poegimist.

17. päev peale oletatavat poegimist.

18. päev peale oletatavat poegimist.

Dušigeel

šampoon

♣ Harju bussiputkas vana veski kõrval tegeldakse veskiviljadega.
Rajatakse loominguline hernepeenar ja ruutmeetrised viljapõllulapid.

♣ Emmaste teema on õitsvad kalmud. Jagatakse teadmisi hauaplatsi
haljastusest.

♣ Nurstes tutvustavad maastikuehitajad aiaveekogusid ning
lillekastide ehitamist ja kujundamist.

♣ Viskoosas viinaköögi vastas asuvas bussiputkas kergitatakse
katteloori kartuli saladustelt ning üritatakse põnevuse mõttes
kasvatada mõnest kartulist tomati.

♣ Kärdla bussijaamas edendatakse looduslähedase aianduse
hoidmist ja taaselustamist. Innustatakse uuesti avastama Eesti vanu
sorte vähendamaks sissetoodud taimede osakaalu ning nendega
kaasarändavaid uusi haigustekitajaid.

♣ Vahtrepa bussiputkas on teemaks kiviktaimla. Seal lähedal
asub ammune paekarjäär – kivimurd. Möödasõitjatele tutvustatakse
kiviktaimla ja alpiaia rajamise nippe, samuti sinna sobivaid taimi.