Esimene postitus sellel teemal Kinoa kasvatamine Hiiumaal ja siis see järgmine jutt Kinoa kasvatus – lõppkokkuvõte.

Jõudsin siis lõpuks oma kinoakokkamise juurde. Pean ütlema, et hirm oli täitsa suur. Eriline kokk ma ka pole, seega ilusaid söögipilte siit ei leia 😀

Minu kinoasaak on see purgitäis. Purk siis 2,7 l vist.

Kanad said ka suht palju, palju läks ka kuivatamisele sõprade poole ja isegi poni sai paar ampsu. Seda on tegelt vähe, aga ma pole kurb, sest see oligi esimene kord ja õppimist oli palju. Ma ju kevadel polnud kindelgi, kas see üldse valmiski saab, sest sellekohast infot polnud eriti leida. Nii et tegelikult olen väga õnnelik, et jõudsin ikka selleni, et sain omakasvatatud kinoad lõpuks süüa ka.

Kuna ta jäi mul suht sodiseks, siis hakkasin teda vees loputama. Kõik, mis pinnale jäi, kallasin ära läbi sõela. Sõelapealne läks jälle kanadele, ehk midagi raisku ei läinud 🙂 Seda tegin umbes miljon korda, aga vesi ei läinud selliseks koledaks seebiseks, nagu olin lugenud. Kusagil kirjanduses soovitatakse kinoa blenderist läbi lasta koos rohke veega. Seda meeles pidades, siis hakkasin käte vahel oma kinoad hõõruma ja voila – vesi läks kohe koledaks.

Nii ma siis hõõrusin ja vahetasin vett, hõõrusin ja vahetasin vett…… umbes miljon ja 1 korda.

Lõpuks sai viitsimine otsa ja vesi jäi ka enamvähem puhas, siis panin kinoa potti. Keemise käigus korjasin ära kõik vahu ja tükikesed, mis peale tekkisid. Keetmise ajal korra maitsesin ja nagu oli ikka viha mekki juures. Vahetasin keetmise vee ka veel ära.

Puhas kinoa potis

Siin mu oma kasvatatud kinoa on, ilusti taldriku peal ja keedetud. Pean tunnistama ikka, et uhke tunne. Maitses teine nagu kinoa ikka, kibedat maitset polnud. Võrreldes Lõuna-Ameerikas kasvatatud kinoaga oli minukasvatatu tunduvalt väiksem.

Minu kasvatatud ja keedetud kinoa taldrikul.

Järgmine päev tegin siis katseks Inglismaalt kaasa ostetud mahedat kinoad. Loputasin ta läbi kahe vee ja läks potti, mingit vahu ära võtmist ka ei toimunud. Seemned olid ilusad, ühtlaselt suured. See on siin kolmevärviline segu.

Mis ma sellest õppisin?

Olen ikka uhke, et sain selle kasvatamisega hakkama ja et ta jõudis mulle lõpuks ka taldrikusse. Jamamist on ikka korralikult temaga, see kasvatamise osa on kõige lihtsam sellejuures, sest taimed on väga vähenõudlikud, aga selleks, et need väiksed seemned söögiks lõpuks saada, nõuab ikka korralikult kannatust. LAISKADEL MITTE KATSETADA! Sellegipoolest katsetan järgmine aasta ka, sest esimene kord oli katse, teisel korral vaatan, kas saan paremini ja rohkem saaki.

Ostsin juba uued seemned ka ära.

See postitus on küll kaua viibinud, aga püüan selle nüüd teieni tuua. Minu kinoa katsetuse alustamise kohta saab lugeda siit Kinoa kasvatamine Hiiumaal.

Kinoa kasvatamine oli väga lihtne, kuna ta suht vähenõudlik ja põua elab ka hästi üle. Minul oli probleemiks pikali kukkumine liivamaa peal ja mitte arusaamine, millal valmis on, nüüd aga kõigest lähemalt.

Siin on näha, et kevadel harvendasin algset kinoa külvi, tõmmates lihtsalt välja suured taimed teiste vahelt. Siis istutasin ma need teise peenrasse. Siin on ka hästi näha, kui liivane ja kuiv meie maa oli selle põuaga. Istutusaukudesse panin suure peotäie hobusesõnnikut, see hoiab paremini niiskust ja lisaks on ka väetiseks alustavatele taimedele. Minu üllatuseks enamus läksid kasvama, sest ega ma neid väga ei kastnud ka. Ja see suvi oli ikka metsikult kuum. Ma kindlasti istutasin nad natuke hilja ümber, aga kuna see oli ekperiment ja mul oli veel küllaga taimi, siis mul väga vahet polnud. Kui nad aga kõik kasvama läksid, siis panid mühinal mööda taimedest algses peenras, kus nad olid mul liialt tihedasti. See näitab ikka, et vahe taimedel peab olema tõesti 50cm nagu paki peal ütleb!

Vahepealsest kasvamisest mul nagu pilti polegi, aga siin juba väga ilusad pead moodustanud kinoataimi. Siitpeale tegelikult algas üks lõputu ootus, sest pead olid nagu valmis. Aga segadus oli suur, sest ma ei saanud aru, millal nad õitsema hakkasid/pidid. Aga nagu hilisem vaatlus näitas, siis vist siin pildil ta hakkabki õitsema….

Need pildid on tehtud selleks, et näidata, kui suureks ja jämedaks mu longus taimed kasvasid. Tegelikult oleks võinud öelda nende kohta lausa põõsad.

Siin aga siis külvatud algne peenar, kust ma harvenduse käigus taimed võtsin teise peenrasse istutamiseks. Nad on siin väga tihedasti, 5cm vahedega lausa, 50st sentimeetrist on asi väga kaugel, väetasin ma neid korralikult, aga see tihedus ikka ei sobinud neile. Sellel peenral nad ei ajanud külgvõsusid ja kasvasid kiitsakatena. Varred jäid ka väga peeneks võrreldes teise peenra taimedega. Nad tegelikud andsid ka saaki, aga pead jäid ikka väga väikeseks võrreldes teistega. Kindlasti tuleb kinoa istutada 40-50 cm kaugusele üksteisest.

Siin siis hakkasid lehed altpoolt kolletuma juba ja olin täiega õnnes, et nüüd varsti varsti juba valmis… Aga ei kuu oli kindasti veel minna…. Piltidelt olin näinud, et kui valmis, siis peaks ta üleni värvi vahetama ja lehed peaksid ära kukkuma. Minul seda tegelikult ei juhtunudki.

Siin natukene teist värvi värvunud juba.

Siin nad hakkasid juba tublisti õitsema ja nende õiepead hakkasid ära vajuma. Siin tulidki uued probleemid. Sügisel hakkasid nad kummuli vajuma, peade raskuse, vihma ja tuule mõjul.

Siin siis näha see armetu peenar, mis esimesel pildil on. Ümberkukkumine on juba alanud. Püüdsin neid ka toestada, aga see ei õnnestunud. Maapind oli nii liivane, et nad ise ei saanud ennast kinni hoida ja ükski mu tugi polnud piisavalt tugev.

Mu 3aastane tütar tegi selle pildi minust, kui ma esimesed kinoad ära korjasin. Sidusin nad siis kimpudesse väheste lehtedega ja kusagile alla õhu kätte kuivama. Eesti kliima on sügisel liiga niiske, et nad väljas täielikult ära kuivaks.

Siin näha lähemalt, kui ilusaks ta värvus

Aga on ka juba näha väikesi idandeid. See tähendab, et seeme on valmis. Kuna meil sügisel on nii niiske, saab ta juba kobaras kasvama minna.

Siin näeb nii hallitavaid kui idanevaid seemneid.

Kui hõõrusin seda punti, siis tulid seemned lahti küll juba. Minu mäletamistmööda ei julgenud ka siis veel ära korjata kinoad ja varjulisse kohta kuivama viia, ikka ootasin üleni kollaseks minemist. Tegelt ta seda ei teinudki…

Aga mingi aeg korjasin nad ikka ära ja viisin omale tuppa, kus käis soojust ka läbi vahetevahel. Tahtsid pead suht kergesti hallitama minna, kui õhk ei pääsenud ligi. Selleks tuli neid liigutada ja kontrollida, kuivama jäid nad ka ikka väga kauaks, sest kuidagi aega polnud nendega tegeleda.

Lõpuks oli õues vihmavaba päev ja nüpeldasin neid varsi, et seemned välja tuleks. Ma arvan, et pea samamoodi, kui vanasti viljapeks käis. Abilisi ilmus mul selleks ka väga palju. Poni, kes õue peal lahti oli, pani pea ka ilusti sisse ja lasi hea maitsta mu kinoal. Kõik, mis tünnist maha pudenes, korjasid üles suure hoolega kanad.

Kui kinoapeks oli tehtud, siis jäi mul ikka alles seemnete ja sodiga segu. Seda ma siis kallasin ühest anumast teise ehk tuulutasin. Peale seda proovisin suurte aukudega sõelaga ja siis väiksemaga jne…

Lõpuks jäi mul selline kinoasegu. Enne söögiks valmistamist on seda tarvis kindlasti ka vees veel loputada, sest kinoal on kaitseks peal kibe kord. Hobune ja kanakari ei paistnud sellest hoolivat. Ma ei ole veel jõudnud perele sellest süüa teha, aga kui jõuan, annan kindlasti teada.

KOKKUVÕTTEKS

Mina sain pea 3kg kinoad, pooled kinoataimed viisin sõprade juurde kuivama, kuna endale ei mahtunud, nad ei ole vist veel ära puhastanud neid. Kinoad on lihtne kasvatada, talub hästi põuda ja kasvab ka pm puhta liiva sees. Ponile ja kanadele väga maitses. Kui endale ei viitsi kasvatada, siis sulelised kindlasti “ei” ei ütleks sellele. Ise kindlasti ka kasvatan ka järgmine aasta, ostsin juba uue seemne ka, mis talub paremini niiskust.

HEAD VANA AASTA LÕPPU ja loodetavasti jätkame uut veel edukamalt!!!!