Permakultuuris väga otseselt pole midagi küülikutest räägitud. Aga ka siin on samad põhimõtted, mis ka muude loomade puhul rakendatakse, ehk võimalikult looduslähedane väikeste investeeringutega tehtav kasuteguriga ettevõtmine. Küülikute pidamisel on palju kautegureid kohe: nt umbrohutõrje, sõnniku tootmine, liha ja nahk. Ka veganid võivad küülikuid pidada ainult sõnniku tootmiseks, kindlasti on üle kusagil mõni jänes, kelle elu saaks sedasi päästa.
Mina olen lapsena ka küülikuid pidanud, aga siis see lõppes mul suht kurvalt, sest siis hukkus mul terve pesakond ilusaid valgeid karvapalle. Tol ajal oli siin Hiiumaal ja kindlasti kogu Eestis ringi liikumas see jäneste haigus, tean, et paljud lõpetasid jänesekasvatuse pärast seda. Mul jäi järgi ainult üks isane must jänes, kes elas mul veel kaua ja hüppas päevasel ajal õuepeal lahtiselt ringi. Õhtul käisin tal nii kaua järgi, kuni sell ise puuri hüppas. Mõnikord oli tal ka paha tuju ja tuli õuepeal jalanõust hammustama. Vanaema sai mul eriti tigedaks, kui jänes tuli lillepeenrasse ja hakkas seal auke kaevama 😀 Tema suri vanadusse meil. Seda juba umbes 15 aastat tagasi.
Ma tegelikult olen ammu vaadanud, et võiks jänksid võtta, aga pole nagu õiget kohta jne. See kõik aga muutus mu lapse 3 a sünnipäevapeoga, kui talle toodi kaks küülikut (mult muidugi enne küsiti ka kas ikka võib) 🙂
Olen nüüd püüdnud ennast uuesti kurssi viia küülikukasvatusega. Eesti keeles muidugi on jällegi infot vähe ja pole üldse infot nn. looduslähedasemate kasvatusviiside kohta.
Karjas pidamine
Selle meetodi järgi peetakse küülikuid grupis, ehk neil on oma väike maa-ala, kus neil on pesad, urud, erinevad tasapinnad. Aretuskarjas on siis kõik emased, kel sünnivad ka sealsamas pojad. Isast peetakse karjas kas koguaeg juures või ainult paaritushooaja. Maa suuruseks sellise meetodi puhul on umbes 1m² ühe küüliku kohta. Söögi- ja joogikohtasid peaks olema rohkem kui üks. Olenevalt pinnast, kus neid pidada saab, tuleb puhtust hoida kas sügavallapanuga või näiteks liivakastidega. Küülikud on enamasti puhtad loomad ja teevad oma häda ühte kohta. Sellisel viisil on ka lihtne koguda küülikute väljaheiteid. Minul on ka plaan neid ikka koos pidada. Esimesel päeval, kui nad tulid, käis väike peks, nii et karvu lendas. Rohkem pole ühtegi peksu näinud. Ilmselt panid asjad paika ja nii see jäi.
Murutraktoris pidamine
Murutraktor on kerge konstruktsioon, mida on muru peal lihtne edasi liigutada. Samas annab varju ja hoiab kiskjad eemale. Puuri küljes olemas veepudel ja mineraal. Kõige raskem on teha kindlaks, et nad sealt ennast välja ei kaevaks. Mõningad panevad sellele ka täisvõrgu alla, sellise suuremate aukudega, et rohi läbi tuleks ja küülik välja ei kaevaks. Lugedes kirjandust tuleb välja, et sedasi on oht palju haigusi neil külge pookida. Kogenud kasvatajalt kuulsin, et välismaal kasvatatakse edukalt flandria e belgia hiidküülikut murutraktori stiilis lihaks. Tema aga ütles, et jäneste immuunsus lihtsalt suureneb sellise kasvatusmeetodil ja saab kasvatada küll.
Minu küülikud
Kui nad toodi, siis ei teatud, kas on emased või isased, aga loodetavasti tegime kindlaks, et mõlemad emased.
Nimetame neid jänksideks aga proovisin neile ka lapsega nimesid panna. Panime Molli ja Palli 😅
Endal mul sai tehtud siis selline väike murutraktor kiiresti. 
Aga sain aru, et see on liiga väike nende jaoks. Siit nad ka kaevasid edukalt ennast välja. Ei jõudnud seda piisavalt palju päeva jooksul liigutada. Nad enamasti ei kaeva, kui toitu on piisavalt.
Nüüd siis on selline lihtne puur.
Sees on neil tugev transpordipuur kaitseks ja peitu minemiseks. Selle peal neile meeldib rohkem olla kui sees. Peal on erterniit, et kaitsta vihma eest, pool põrandast on ka võrk, teine pool on ilma. Katsetasin ka korra täisvõrguga põrandat, aga mulle see ei meeldinud. Kui poole ära võtsin, siis jänksid ka täiega nautisid seda. Enne talve tulekut tuleb neile muidugi miskit muud välja mõelda. Uue puuri teen talveks ka sellise koloonia stiilis pidamise oma vast. Mul on mõte katsetada liivakasti/vetsu süsteemi ka seal.
Hetkel on nad 2 korda ainult ennast välja kaevanud sealt. Õnneks mõlemal korral pole koeri ligiduses olnud.
Olen kuu aega juba küülikupreilide omanik olnud ja veel on nad elus. Imekombel kahel korral, kui nad on plehku puurist pannud, siis on ilusti koerad kuskil mujal olnud. Kätte saan ma nad lihtsalt: üks hommik ootasid mind ilusti lauda kuuris. Üks koertest on Jack Russelli terjer ja teine kollli/hundi segu. Nad on ikka täitsa hullud jänkside järgi, igal võimalikul hetkel käivad puuri kontrollimas, samal ajal keelega limpsates. Ma ei tea, kas nad üldse ära harjuvad või järgmine kord, kui paharetid välja saavad, lõpetavad koerte hammaste all…
Siin on mõned inglisekeelsed viited.
pikk artikkel, aga väga sisukas
Siin foorum, kus räägitakse erinevatest kasvatus meetmetest jäneste puhul.
hiiupermakultuur.wordpress.com 