Siin on tõlgitud artikkel, mida oleks vaja kõigil lugeda, lisaks olen lõppu pannud veel videosid ka sarnastel teemadel. Eestis kahjuks pole vist pea ühtegi põldu näinud, mida ei künta. Artikkel aga siin:
Pärast tuhandeid aastaid mulla ümberpööramist on põllumehed mõistma hakanud, et sedasi tapavad nad mikroorganisme, mis mulda elus hoiavad. Üha enam neist pöörduvad iidse “mittehäiriva” permakultuuri meetodite poole.
Mulla “häirimine” tähendab selle üleskaevamist, segamist või ümberpööramist. Tehtagu seda kas labida, kõpla, hangu või adraga – eesmärk on üks: pöörata mulla ülemine kiht pahupidi, tuues värsked toitained pinnale, mattes samal ajal umbrohtu.
Häirimine on olnud põllumajanduse alustalaks selle algusaastatest peale ja ader on selleks kõige efektiivsem vahend.
Kuid 10 000 aastat pärast sellist tegevust on inimesed hakanud kahtlema, kas Maa üleskaevamine on ikka kõige nutikam viis panna maa põlluviljade tootmiseks meie kasuks tööle.
Esimesena seadsid adra kasutamise kahtluse alla ameeriklased. Pärast XX sajandi kolmekümnendate kuulsaid tolmutorme, mil suur osa meie preeriatest oli pärast 60 aastat sügavkündi muudetud tühermaaks.
Enne seda oli põllumeestel tavaks rääkida nalja indiaanlasest, kes esmakordselt XIX sajandi seitsmekümnendatel ülesküntud põldu nähes oli öelnud: “Vale pool on üleval”.
See nali oli mõeldud indiaanlaste intelligentsi naeruvääristamisena. Kuid põllumehed ei teadnud, et nalja visati nende kulul. Kui rohukamar ning selle sügaval paiknev juurestik pahupidi pöörati, hävitas see mulla orgaanikat kiiremini.
Järgnevate aastakümnete (1940-1960) “roheline revolutsioon” lubas meil mullast röövitud toitained asendada sünteetiliste väetistega, aidates probleemi tänase päevani edasi lükata.
Häda on selles, et viljakas ülemine mullakiht on keerulisema koostisega, kui vaid lämmastik, fosfor ja kaalium (LFK), need kolm mineraalväetist, millega me mulda rikastame. Muld vajab kõiki neid mikroorganisme, mis aitavad sel neid ning teisi toitaineid imendada. Vastasel juhul uhutakse kõik väetised ja ka muld merre, hävitades niiviisi jõgesid, järvi ja ookeane.
Mittehäiriv revolutsioon
Nüüd, kus “roheline revolutsioon” on lõpule jõudmas ning põllumehed on seismas samade probleemide ees, mis Suure majanduslanguse ajal, hakkavad paljud neist kinni Faulkneri revolutsioonilisest ideest- et häirimisel pole teaduslikku põhjendust.
“Kogu riigis on häid, konservatiivseid, äripõllumehi, kes ei usu kaevamistöödesse,” kirjutab Bill Finch, Alabama liikuva botaanikaaia teadusnõunik.
“Nad on mõistnud, et kündmine ja kaevamine pole mulda paremaks teinud. Selle asemel hävitas see mullakihtide ülesehituse ning tegi taimede kasvamise raskemaks.” kirjutab Finch.
Esmakordselt hakkasid põllumehed mittehäirivat filosoofiat omaks võtma XX sajandi hilistel seitsmekümnendatel, mil maisikasvatajast Brian Jones Virginia Mittehäirivast Põlluühistust rääkis Christian Science Monitorile.
Pärast 400 aastat osariigi mulla häirimist “hakkasid nad muretsema selle üle, kui palju mulda nad raiskavad. Nüüdseks on üle 50% osariigi põlduritest valinud mittehäiriva harimisviisi.” kirjutab Jones.
Põllumehed säästavad palju raha, aega ja fossiilseid kütuseid, minnes üle vanale mättapurustamise süsteemile.
“Vähemalt 30% nende põllutööriistadest on olnud seotud mulla häirimisega,”ütles Jones.
Riiki viimastel aastatel kummitanud põuad ning üleujutused on veelgi enam põllumehi suunanud mittehäiriva põllupidamise juurde, ütles New York Times’ile Howard Buffett, Warren Buffetti poeg, kes on mullahoiu pooldaja.
Põud on see, mis köidab kõikide tähelepanu. Põldurid ei muuda oma käitumist enne, kui nad näevad, et nad peavad seda tegema. See on inimloomusele omane,”ütles Buffett.
“Kui hakata uurima, pole pahupidipööramises mitte midagi loomulikku ega vajalikku,” kirjutab Finch.
Koduaiapidajad, kes endiselt kaevavad ja häirivad oma juurviljaaedu, elavad põllumajanduse kiviajas. Paljud ei mõista, et nende kündmine ning häirimine on sama rumal ja ohtlik, kui kuppude panek patsiendile, kes loodab, et tema haigust ravitaks.
Muld on omaette elust pulbitsev ökosüsteem, kirjutab Angelo Eliades oma blogis Sügavroheline permakultuur.
Ühes supilusikatäies mullas on 50 miljardit mikroobi, sealhulgas ka bakterit, seent, pärmi, algloomi, vetikaid ja ümarusse, kirjutab ta.
Need mikroorganismid muudavad toitained taimedele söödavaks, luues mulla sisse õhu ning vee liikumise tarbeks käike, kontrollides haigusi ja taimede kasvu.
Mulla ümberpööramine avab sellele ligipääsu õhule, mistõttu pinnas kuivab ja avab ka ligipääsu Päikeselt tulevale viljatukstegevale ultraviolettkiirgusele. See vabastab omakorda palju toitaineid – süsinikku ja lämmastikku. Orgaaniliste ainete vähenedes väheneb ka mulla vee imamisvõime, mis omakorda põhjustab erosiooni.
Esmakordsel mullakihi üleskaevamisel kasvavad taimed kiiremini, sest mikroorganismid surevad, vabastades oma toitained mulda. Kahjuks toimib see vaid korra, seejärel on muld surnud, ütleb ta. Seejärel muutuvad taimed haigustele vastuvõtlikumaks ning nad vajavad väetamist. see omakorda tapab viimasedki mulla mikroorganismid.
“Looduses pole vaja mulda võimsate metsade kasvamiseks käsitsi kultiveerida,” kirjutab Eliades. “Mis peab paika looduses, see peab paika ka aias.”
Mittehäiriva aiapidamisega, orgaanilise ainega – nagu sõnnik, kompost, põhk ja puulehed – mullapinda väetades, muutuvad aiapeenrad suurteks kompostialadeks. Umbrohi hävitatakse ja hoitakse eemal multšimise teel.
“Kui on vaja kaevata, laske seda teha ekspertidel,” ütleb Eliades. “Vihmaussid suudavad läbi töötada 50 tonni mulda hektari kohta aastas, õhutades seda ning parandades vee filtreerimist.
Ussikestad on samuti toitainerikkad, sisaldades ümbritsevast pinnasest neli korda enam fosforit, samuti taimedele vastuvõetaval kujul lämmastikku. Sedasi pole vaja enam lisada lämmastik- ning fosforväetiseid.
Kaevamisvaba aia tegemiseks põhjalike videojuhiste saamiseks vaadake suurepärast Charles Dowdingi Youtube’i kanalit või auhinnatud raamatut Lasagna Gardening: A New Layering System for Bountiful Gardens: No Digging, No Tilling, No Weeding, No Kidding.
Originaalartikkel asub siin: https://returntonow.net/2018/01/27/no-till-gardening-revolution-farmers-putting-plows/
Siin on siis link minu kõige lemmikuma talu kohta, mis ka kasutab mittekaevamis meetodit ja on lisaks permakultuuri talu ja on ka õppetalu ja asub Rootsis ja ülivinge. RIDEGALE FARM
Lisaks on nad andnud välja raamatu – Making small farms work Seal on ka olemas kursus, kuidas seda kõike teha.
Siin on talu mis 7000 hektari peal EI KASUTA – kündmist- GMO’d – pestitsiide- herbitsiide- kunstväetisi. BROWN RANCH
Siin on aga väike lühifim farmeritest, kes alles lähevad üle mittekündmise meetodile USAs. Nad ei ole veel täielikult mahedad, aga protsess, mis on käima lükatud, on võimas. Under Cover farmers
hiiupermakultuur.wordpress.com 