permaculture

Üldiselt- juuli

Näitan kuidas näeb aed välja juulis.

Pole jõudnud ammu näidata, mis aias toimub aga parandan selle vea nüüd.

Kasvuhoone

Ma sain tegelikult see nädal alles kõik tomatid ja kurgid seotud. Lisaks see meeletu kogus lehti, mis tuli eemaldada ja muidugi tomati kasvudest ma üldse ei räägi, sest need kasvavad lihtsalt meeletult üle päeva. Ütleme nii, et algaja kasvuhoone omanikuna on huvitav. Veana tean kindlasti ära, et tomati taimed on liiga tihedasti, peal lehti ikka väga palju kärpima, et natukenegi õhku ja valgust pääseks taimedeni. Kui taimed harvemalt oleks ei peaks seda nii hoolega tegema.

Soojalembeliste peenar

Eelmise aasta postitust saab näha siit Soojalembeliste peenar.

See aasta istuasin ma sinna 3 erinevat suvikõrvitsat: ‘Trieste White’ – heleroheline jäme ; `Tondo di Piacenza’- tumeroheline ümmargune ja ‘Bennings Green Tint’- heleroheline taldrik kõrvits. Lisaks 2 kõrvitsat ` Thelma Sanders Sweet Potato` – Väga huvitav.

Veel istutasin maisi ‘Double standart ‘, mis hetkeseisuga on kõik pikali, kuna tuuled ikka korralikult räsinud.
Siia panin ka mõned kinoad kasvama.

Kuhilpeenar

Selle tegemine on detailselt kirjas siin: Kuhilpeenar – hugelkultuur, Kuhilpeenar – hugelkultuur II osa ja Kuhilpeenra värskendamine.

Sellel aastal nagu ka igal aastal peab teda kas sügisel või kevadel värskendama, ehk vaatama üle ääred ja kindlasti lisama orgaanikat peale. See aasta ei ole mul jätkunud aega, et sinna midagi väga asjalikku istutada. istuasin nagu ikka need asjad, mis jäid üle. See aasta siis kartul ‘Afra`päevalilled, arbuusid, melonid ja taldrik kõrvitsad. Eelmistest aastatest kasvab veel mõni maasikas, salvei ja küüslauk.

Sodipeenrad

Nende tegemistest saab lugeda siit : Lopsakas sodipeenar. See aasta kirjutasin veel külvamisest Külvamine ja istutamine põhupeenrasse.

Võin juba ette ära ütelda, et üks peenar küll ebaõnnestus täiega noh porgandi kasvatamine. Kevadel varakult mul polnud veel põhu olemas ja tegin puhtalt heinaga. Hein aga idanes ka üli hästi. Rohida seda ei saa, muid tõmbad välja ka viimse mulla. Kõrval asuvad porgandid tõmbab ka kohe kindlasti välja ehk ainult lõigata aga teatavasti lõigatav rhi tuleb väga kiiresti tagasi….
Siis ma istutasin vahekohtadesse kapsad. Kapsaid armastavad aga igasugused limukad ja röövikud ehk suht ära söödud.
siis tühjade kapsaste kohtadesse istutasin väga kauaks potti jäänud tomati taimed.
Ja veel lisaks mõne kurgi taime kui nendest kõikidest muudest midagi ei tule 😀

Aga teine peenar on edukam, sinna ma külvasin 09.04 herned. 3 sorti `Spring blush , Bijou’ ja `Telephone Pea`. Herneste teisele poole panin kreeka gigantse roni oa. Sellel oli raske start, sest limukad arvastasid seda väga ja pistsid mõnegi taime nahka. Sügise poole näha kas saab ka midagi.
Alla aga panin väga suurte idudega ´Blue kongo’ kartuli ja otsa oli ka jäänud mingi kartul. Tühjadesse aukudesse panin metstomati taime ka. Kasti otsas kurdleheline piparmünt ka. Nüüd vist sai kõik nimetatud.

Mina ka pildipeale saanud, tänud Robertale.

Aga selleks korraks kõik, võite teada anda kui millestki peaks täpsemalt kirjutama, näitama.

Olge tublid ja nautige 🙂

Kuhilpeenra rajamine koolis

Nägin juba enne sisseastumist Hiiumaa ametikooli, et linnaedniku erialas tuleb ka permakultuuri tunde, see aitaski teha mul lõpliku otsuse.

Tuli ka see oodatud päev, kus terve päev tegelesime permakultuuriga. Hommukul tegi Lylian meile sissejuhatuse ja õpetajaks oli Jaanus Välja, kellele kuulub Kalda talu, kus ta tegeleb permakultuuriga. Lisaks on mees olnud Eesti Rohelise Liikumise tegevjuht ja projektide koordinaator, MTÜ Mondo õiglase kaubanduse valdkonnajuht ja alates aastast 2003 Arengukoostöö Ümarlaua õiglase kaubanduse töörühma juht. Tunni alustuseks ta rääkis natukene permakultuurist üldiselt ja siis mõningaid asju, mida teeb ja kasutab oma talus. Minu jaoks oli enamus ikkagi juba teada värk, aga hea oli ikka kuulata, et mõni teine inimene veel seda teeb ja ka pooldab seda. Vahetevahel on mul küll tunne, et olen ainus hull , vanaema mul alati veendunult noogutab selle peale 😀

Alustasime sellest, et tegime Suuremõisa lossile ringi peale, et koguda kokku “sodi” ehk orgaanilist materjali, mida kellelgi teisel vaja ei ole. Leidsime siis pehkinud puunotte, pehkinud palke, puulehti (juba kottidesse pandult), riisusime niidet. Selle kõik toimetasime ise platsile, kus hakkasime peenart rajama. Sinna kohale oli juba toodud sõnnikut, pappi, oksi ja pilliroogu. Permakultuuri mõte ongi see, et sa kasutad neid asju, mis sul on läheduses ja saadaval.

Alustasime siis papi laiali panemisest, veendusime, et ei jääks vahesid, kust saaks rohi läbi tulla.

Siis panime papi peale pehkinud puunotte.Puunottide peale panime lehed. Lehtede peale läks sõnnik ja peale niidus ja jälle lehed.

Lehtede ja niiduse peale laotasime korralikult lehmasõnniku.

Kõige pealmiseks läheb siis mingi kate, mis hoiab valguse eemal, et kõrvalised seemned ei saaks idanema hakata. Meil oli saadaval pilliroog. Jaanus ütles, et pole kunagi sellega katnud, aga vaatame siis. Üks paremaid asju on põhk, mida meil oli ainult 1 väike pakk.

Katsime pillirooga, aga kartsime, et tuul viib selle kohe minema, siis Jaanus arvas, et teeme peale pulgad ja kinnitame vaiadega, et pilliroog minema ei lendaks.

Pulkasid peale paneme siin ja proovime need ka kinnitada okstest vaiadega.

Selle 26 m tegemisel oli meid u 20 inimest ja aega kulus umbes 5 tundi. Seda peenart on ka võimalik täitsa oma silmaga kaeda ka. See asub Suuremõisa kortermajade juures, kirikupoolses otsas. Kes kohta teab, leiab üles, see paistab kaugelt silma 😀

Oli lahe teha ka kooliaias permakultuuri ja näha, et see nii paljudele ka meeldis. Siis järelikult teeme ikka õiget asja.

Aga üldiselt kasutada võib kõiki asju, mis just teil kodus olemas on hetkel. See peenar siis oli pigem lasanje tüüpi, seda saab veel näha SIIN

Ja kes tahab ikka teda, mis permakultuur on siis SIIN.

*mõningad pildid võetud La18 pildipangast.

Revolutsioon aiapidamises: Miks põllumehed loobuvad atrade kasutamisest?

Siin on tõlgitud artikkel, mida oleks vaja kõigil lugeda, lisaks olen lõppu pannud veel videosid ka sarnastel teemadel. Eestis kahjuks pole vist pea ühtegi põldu näinud, mida ei künta. Artikkel aga siin:

Pärast tuhandeid aastaid mulla ümberpööramist on põllumehed mõistma hakanud, et sedasi tapavad nad mikroorganisme, mis mulda elus hoiavad. Üha enam neist pöörduvad iidse “mittehäiriva” permakultuuri meetodite poole.

Mulla “häirimine” tähendab selle üleskaevamist, segamist või ümberpööramist. Tehtagu seda kas labida, kõpla, hangu või adraga – eesmärk on üks: pöörata mulla ülemine kiht pahupidi, tuues värsked toitained pinnale, mattes samal ajal umbrohtu.

Häirimine on olnud põllumajanduse alustalaks selle algusaastatest peale ja ader on selleks kõige efektiivsem vahend.

Kuid 10 000 aastat pärast sellist tegevust on inimesed hakanud kahtlema, kas Maa üleskaevamine on ikka kõige nutikam viis panna maa põlluviljade tootmiseks meie kasuks tööle.

Esimesena seadsid adra kasutamise kahtluse alla ameeriklased. Pärast XX sajandi kolmekümnendate kuulsaid tolmutorme, mil suur osa meie preeriatest oli pärast 60 aastat sügavkündi muudetud tühermaaks.

maxresdefault-2-768x432 — Tänapäeva ader

Enne seda oli põllumeestel tavaks rääkida nalja indiaanlasest, kes esmakordselt XIX sajandi seitsmekümnendatel ülesküntud põldu nähes oli öelnud: “Vale pool on üleval”.

See nali oli mõeldud indiaanlaste intelligentsi naeruvääristamisena. Kuid põllumehed ei teadnud, et nalja visati nende kulul. Kui rohukamar ning selle sügaval paiknev juurestik pahupidi pöörati, hävitas see mulla orgaanikat kiiremini.

Järgnevate aastakümnete (1940-1960) “roheline revolutsioon” lubas meil mullast röövitud toitained asendada sünteetiliste väetistega, aidates probleemi tänase päevani edasi lükata.

Häda on selles, et viljakas ülemine mullakiht on keerulisema koostisega, kui vaid lämmastik, fosfor ja kaalium (LFK), need kolm mineraalväetist, millega me mulda rikastame. Muld vajab kõiki neid mikroorganisme, mis aitavad sel neid ning teisi toitaineid imendada. Vastasel juhul uhutakse kõik väetised ja ka muld merre, hävitades niiviisi jõgesid, järvi ja ookeane.

Mittehäiriv revolutsioon

Nüüd, kus “roheline revolutsioon” on lõpule jõudmas ning põllumehed on seismas samade probleemide ees, mis Suure majanduslanguse ajal, hakkavad paljud neist kinni Faulkneri revolutsioonilisest ideest- et häirimisel pole teaduslikku põhjendust.

“Kogu riigis on häid, konservatiivseid, äripõllumehi, kes ei usu kaevamistöödesse,” kirjutab Bill Finch, Alabama liikuva botaanikaaia teadusnõunik.

“Nad on mõistnud, et kündmine ja kaevamine pole mulda paremaks teinud. Selle asemel hävitas see mullakihtide ülesehituse ning tegi taimede kasvamise raskemaks.” kirjutab Finch.

Esmakordselt hakkasid põllumehed mittehäirivat filosoofiat omaks võtma XX sajandi hilistel seitsmekümnendatel, mil maisikasvatajast Brian Jones Virginia Mittehäirivast Põlluühistust rääkis Christian Science Monitorile.

Pärast 400 aastat osariigi mulla häirimist “hakkasid nad muretsema selle üle, kui palju mulda nad raiskavad. Nüüdseks on üle 50% osariigi põlduritest valinud mittehäiriva harimisviisi.” kirjutab Jones.

Põllumehed säästavad palju raha, aega ja fossiilseid kütuseid, minnes üle vanale mättapurustamise süsteemile.

“Vähemalt 30% nende põllutööriistadest on olnud seotud mulla häirimisega,”ütles Jones.

Riiki viimastel aastatel kummitanud põuad ning üleujutused on veelgi enam põllumehi suunanud mittehäiriva põllupidamise juurde, ütles New York Times’ile Howard Buffett, Warren Buffetti poeg, kes on mullahoiu pooldaja.

Põud on see, mis köidab kõikide tähelepanu. Põldurid ei muuda oma käitumist enne, kui nad näevad, et nad peavad seda tegema. See on inimloomusele omane,”ütles Buffett.

“Kui hakata uurima, pole pahupidipööramises mitte midagi loomulikku ega vajalikku,” kirjutab Finch.

Koduaiapidajad, kes endiselt kaevavad ja häirivad oma juurviljaaedu, elavad põllumajanduse kiviajas. Paljud ei mõista, et nende kündmine ning häirimine on sama rumal ja ohtlik, kui kuppude panek patsiendile, kes loodab, et tema haigust ravitaks.

Muld on omaette elust pulbitsev ökosüsteem, kirjutab Angelo Eliades oma blogis Sügavroheline permakultuur.

Ühes supilusikatäies mullas on 50 miljardit mikroobi, sealhulgas ka bakterit, seent, pärmi, algloomi, vetikaid ja ümarusse, kirjutab ta.

Need mikroorganismid muudavad toitained taimedele söödavaks, luues mulla sisse õhu ning vee liikumise tarbeks käike, kontrollides haigusi ja taimede kasvu.

Mulla ümberpööramine avab sellele ligipääsu õhule, mistõttu pinnas kuivab ja avab ka ligipääsu Päikeselt tulevale viljatukstegevale ultraviolettkiirgusele. See vabastab omakorda palju toitaineid – süsinikku ja lämmastikku. Orgaaniliste ainete vähenedes väheneb ka mulla vee imamisvõime, mis omakorda põhjustab erosiooni.

Esmakordsel mullakihi üleskaevamisel kasvavad taimed kiiremini, sest mikroorganismid surevad, vabastades oma toitained mulda. Kahjuks toimib see vaid korra, seejärel on muld surnud, ütleb ta. Seejärel muutuvad taimed haigustele vastuvõtlikumaks ning nad vajavad väetamist. see omakorda tapab viimasedki mulla mikroorganismid.

“Looduses pole vaja mulda võimsate metsade kasvamiseks käsitsi kultiveerida,” kirjutab Eliades. “Mis peab paika looduses, see peab paika ka aias.”

Mittehäiriva aiapidamisega, orgaanilise ainega – nagu sõnnik, kompost, põhk ja puulehed – mullapinda väetades, muutuvad aiapeenrad suurteks kompostialadeks. Umbrohi hävitatakse ja hoitakse eemal multšimise teel.

“Kui on vaja kaevata, laske seda teha ekspertidel,” ütleb Eliades. “Vihmaussid suudavad läbi töötada 50 tonni mulda hektari kohta aastas, õhutades seda ning parandades vee filtreerimist.

Ussikestad on samuti toitainerikkad, sisaldades ümbritsevast pinnasest neli korda enam fosforit, samuti taimedele vastuvõetaval kujul lämmastikku. Sedasi pole vaja enam lisada lämmastik- ning fosforväetiseid.

Kaevamisvaba aia tegemiseks põhjalike videojuhiste saamiseks vaadake suurepärast Charles Dowdingi Youtube’i kanalit või auhinnatud raamatut Lasagna Gardening: A New Layering System for Bountiful Gardens: No Digging, No Tilling, No Weeding, No Kidding.

Originaalartikkel asub siin: https://returntonow.net/2018/01/27/no-till-gardening-revolution-farmers-putting-plows/

Siin on siis link minu kõige lemmikuma talu kohta, mis ka kasutab mittekaevamis meetodit ja on lisaks permakultuuri talu ja on ka õppetalu ja asub Rootsis ja ülivinge. RIDEGALE FARM

Lisaks on nad andnud välja raamatu – Making small farms work Seal on ka olemas kursus, kuidas seda kõike teha.

Siin on talu mis 7000 hektari peal EI KASUTA – kündmist- GMO’d – pestitsiide- herbitsiide- kunstväetisi. BROWN RANCH

Siin on aga väike lühifim farmeritest, kes alles lähevad üle mittekündmise meetodile USAs. Nad ei ole veel täielikult mahedad, aga protsess, mis on käima lükatud, on võimas. Under Cover farmers

Kõrvitsa eksperiment

Meie majapidamises pole kunagi kõrvitsat kasvatatud, ainult suvikõrvitsat, kuna minu vanaema arvas, et pole piisavalt viljakat maad või on tigude populatsioon liialt suur olnud.

See aasta ma aga otsustasi, et tahaks ikka proovida seda asja. Nii ma netist ostsisin kõrvitsa seemneid ja suutsin leida pärandsordi muscade de provence.

Ma külvasin aprilli keskel 6 seemet maha ja oh imet – kõik läksid kasvama!

Istutamiskohtadeks oli mul aga plaan olemas. Osad istutan ma kanade aeda ja osad sõnnikuhunnikusse.

Kanade aed

Siin on siis näha see huvitav hunnik kanade aias. Ma tegin selle kuhilpeenra stiilis ehk siis

* kaevasin augu

*täitsin väga mädanenud puusodiga

* panin uuesti sama mulla peale

*tassisin peale heina

*istutasin 2 taime

*tõin mõne suurema puunoti, et kanad siblima ei hakkaks

*panin peale puuri, et kanad ära ei sööks mu taimi

Tagantvaade

Eestvaade

Vaatame siis, mis nendest taimedest saab. Ma loodan, et kui nad piisavalt suured on, aiis kanad jätavad nad rahule. Päev tagasi kui vaatasin, oli küll ühte taime natuke maitstud kanade poolt. Kanade aias putukate probleemi küll ei tohiks olla 😃

Sõnnikupatarei

Paari päeva pärast tegin valmis sõnnikuhunnikusse kõrvitsate koha. See oli tunduvalt aeganõudvam. Eelnevalt pidin eemaldama palju kõrvenõgest ja naati, mis seal hoogsalt kasvas.

tõin laudast välja värsket kanade sõnnikut, mille laotasin ümber vana sõnnikuhunniku. Teatavasti värske kanasõnnik on nii vänge, et kõrvetab taimed ära- sellele ma loodan.
siis tõin keskele natuke mulda ja hobusesõnnikut
istutasin 3 taime
panin kahele neist pudelid pähe- soojuse hoidmiseks ja tigude kaitseks.
lisaks panin taimede ümber veel munakooretükke- teod ei pidavat üle nende tulema

See sõnnikuhunnik muidugi asub hobuse aias ka veel ja seda ma ei mõelnud, et tema seal miskit korraldama hakkab 😀 Arvasin ikka, et teod kõige suurem oht ja kanad järgmine. Vaatame, kas jäetakse need taimed ka mul ellu või mitte.

Kuhilpeenar – hugelkultuur II osa

Esimene pool siin

Jätkan siis kus pooleli jäi…

Tassisin siis adru peale veel vanat heina ja peale natuke metsa all laagerdunud hobuse sõnnikut. Nägi see välja ikka “väga ilus” kõik.

Tundus nagu, et on aeg see muld/liiv siia peale panna. Seda ma tegelikult ei kujutanud ette , et see nii raske saab olema… Paned labida täie ülesse ja kõik veereb kenasti kolinal alla tagasi… Õnneks oli millalgi ka vihma sadanud ja see liivmuld oli alt natuke niiske. Seda hakkasin võtma käega ja külge patsutama, sest labidaga pannes veeres kõik maha.

Siin pildil on näha see nn vai, mis hoiab mätast paigal, et tekkiks enamvähem kuju. Ma algul arvasin, et neid mättaid tuleb kasutada alles siis kui on muld ilusti peale pandud ja tahad teha astanguid taimedele. Minul küll selleks mättaid ei jäänud. Mul läheb neid kõiki vaja et anda sellele oksahunnikule mingisugune aktsepteeritav kuju. Uhh…

lõigatud vaiad, kõige parem 90 nurga all olev

Siin olen ma juba kõvasti tööd teinud ja tulemus hakkab paistma. Hakkaks nagu tunduma, et valgus paistab tunneli lõpus. Suutsin ära teha poole peenrast homme jätkan.

Suutsin terve kuhila katta liivmullaga. Raske oli aga sain hakkama. Äärtesse otsisin suvalise puuronte, mis olid piisavalt lähedal. Liivmuld tahtsis igalepoole muidu minekut teha.

ääres puurondid

välimus annab soovida

kuivav muld -digimuutub-liivaks

Siin on näha, et nende puunottide paigalhoidmiseks kasutasin ka pisikesi vaiasid.

Tataa taaaaaaaaaaa……..

Suvaline heina hunnik teie ees….

Miks ma nii palju vaeva nägin selle silumisega üldse?????

Tegelt vahepeal tassisin natuke õiget mulda ka selle liivmulla peale ja siis tõin vanat heina hunnikus mulziks peale. Lasen tal nüüd natke olla rahus. Loodan väga, et ilmataat veekraanid nüüd lahti laseks ja mu kuhila ilusti kastetut saaks.

Esimene aasta ei toimi see peenar veel väga hästi, kuna vajab aega vajumiseks ja lagunemis protsesside käivitumiseks. Kõigeparem oleks teha selline peenar valmis sügisel ja siis kevadel peale külvata.

Vahekokkuvõte

See on ikka väga ajakulukas ja mahukas projekt mida teha. Mina tegin seda täitsa üksinda teiste asjade kõrvalt ja aega läks AINULT 20 päeva 😅😅😅 ok ok No tegelt olin haige ka vahepeal ja tegin seda ainult paartundi päevas kui aega oli.

Minujaoks oligi see lõpp viimistlus kõige hullem. On keegi proovinud liivalossi ehitada kuivast liivast? Siis teab, et mitte ei õnnestu. See mulla liiva peale panek ikka jube mängumine.

Üldisel arvestage, et see VÄGA töömahukas ja hakake tegutsema!

Rohem näeb järgmistest postitustest, mis peenrast sai.

Mini kasvuhoone

Aknalauad on tehtud kuidagi väikesed ja ei ole kummist….

Taimi ettekasvatades paratamatult jääb toas ruumi väheks ja puhas õue nagu külm. Kui on muidugi õige kasvuhoone olemas siis ei ole probleemi aga kuna minul seda veel kahjuks pole aiis pidin midagi muud väljamõtlema.

Nägin Pinterest’is lahedad mini kasvuhoonet.

Aga see vajab oskust saagida otse , saagida õige nurga all ja kindlasti veel palju oskusi mis mul on väga poolikud. No vajab ilmselget ehitus oskust. Ja ma väga kahtlen, kas see naine selle tõesti üksinda valmis ehitas.

Mõtlesin, et teen omale teistsuguse,lihtsama mini kasvuhoone.

Käisin tükkaega õues, kuuri all, teise kuuri all ja garaazis otsimas mingisugust karkassi või mõtet, et kuidas ma saaks omale mini kasvuhoone võimalikult lihtsalt. Aga ei leidnud midagi peale puu materjali.

Siis ohkasin ja mõtlesin eks ma siis proovi…

Otsisin mingeid suvalisi kergeid tükke. et võimalikult vähe saagima peaks ja mulle pigem meeldib ära kasutad jupe ja tükke mis millesti alles jäänud. Siis kui mul sassi läheb pole head puitu raisanud.

Saagisin mingid tükid enamvähem ühesuuruseks ja proovisin kokkukruvida. Peab tunnistam, et oli päris keeruline, sest üks puit oli vist väga kuiv ja teine mitte ja siis mu trell ei suutnud mitte seda kruvi sinna sisse saada. Aga lõpuks sain enam vähem. Sain nagu mingid raamid valmis. Postideks leitsin jupid mis olid N mängumaja ehitusest allesjäänud ja loomulikult ei hakanud ma neid kuidagi saagima, sest see oleks olnud raiskamine.

Sain karkassi valmis, yessssssss. Olin enda üle sellel hetkel väga uhke ! Kõverusest ja muudest parameetritest, mis täpsust nõuavad me muidugi rääkima ei hakka 😀

Mina olin igaljuhul rahul oma saavutusega.

Kile peale panekuks oli mul asendamatu abimees- klambripüstol.

Ainuke asi mis ma ostsin selle projekti jaoks oli kasvuhoone kile 3×3 m ja 5.70€ läks maksma. Kile peale panek muidugi on omaette teema aga ütleme nii, et käib kahh… Lahti käima panin lihtsalt esimese paneeli, tundus sedasi kõige lihtsam.

Kõige alla panin ajalehti ja peale ladusin kivid. Aitab ehk hoida natuke soojust ja kuidagi tundus hea idee 😁

Minu väikesed taimekesed ka siin. Neil karm elu toast otse siia enda eest võitlema. Taimedest mis mul siin on ehk kirjutan kunagi hiljem.

Oligi valmis. Selle asjanduse ehitamisega saab küll igaüks hakkama😇

Kuhilpeenar – hugelkultuur

tumblr_inline_p6rsh59fk31u2ckwj_1280

Siin on siis minu katse teha esimene kuhilpeenar ehk hugelkultuur oma aias. See kuhilpeenar on tegelikult unustatud vana viis peenarde tegemiseks.

Väike inglisekeelne video, kuidas seda teha asub SIIN

Õpetus ja seletus eesti keeles on SIIN.

Lühidalt seletatuna on see peerategemise viis, kus kasutatakse palke ja puitu, et annaksid peenrale pikaajalisuse- pidev toitainete juurdetulek puidu lagunemisel. Kui märg maa siis tehakse maapinna peale pigem, kui aga väga kuiv siis kaevatakse kraav ja hakatakse puitu sinna panema. Selle peenra parim omadus on niiskuse hoidmine ja muidugi ka umbrohu vaba õigel tegemisel. Aga asun siis näitama kuidas ma seda ka tegin.

Esimene asi oli kraavi kaevamine sobivasse kohta. Hakkasin kohe hoolega kaevama, aga kuidagi hakkas see kiiva kiskuma. Võtsin siis heinapallinööri ja avasin telefonis kompassi. Tõmbasin nööri põhja-lõuna suunale- sirgjoon kahe posti vahele . Mu jaoks sai hea küll.

Kaevama ja kaevama, õnneks on meil kerge liivane pinnas, aga väikeseid kive oli palju.

Laius ja pikkus olemas, aga sügavust pole veel piisavalt. Rohkem ei jaksanud.

Suuruseks siis sai kuskil 4m pikk, 50cm lai ja 40cm sügav. Täitmise jaoks oli meil lähedal asuvas metsas neli või viis aastat tagasi mahakukkunud puu, see oli hea jäme, et saagida paraja pikkusega puurondid augu jaoks.

See on minu ustav abiline ja parim sõber 🙂 Akuga Husqvarna

Okste peale panemisega alustamine oli kuidagi naljakas. Tahad, et see visuaalselt nagu korrektselt jääks, aga oksad pole tavaliselt ilusad sirged. Minul läksid siia peale värsked õunapuu oksad, sest me noorendasime vanat õunapuud ja sealt tuli palju-palju oksi. Mõtlesin, et kasutan nad siin ära. Külgede peale panin pikemad toikad püsti, et nad hoiaks mu oksi natukenegi ohjes. Lõikasin neist enamuse ikka natuke vähem harulisemaks ka, enne kui sinna panin.

Oksad

Oksakuhi

Siis ma hakkasin peale panema adru. Elan mere lähedal , seetõttu on seda hea tuua (puulehti võib ka panna).

Näeb välja kole segadus, aga loodetavasti hakkab varsti paremaks minema. Vahepeal sadas nüüd vihma ja see adru sai ilusti igale poole vahele minna.

Jätkub siin

Algus- Permakultuur

Tere-tere,

Oi jah… Minu eesti keele õpetaja saaks küll kreepsu, kui ta teaks, et ma mingit blogi kirjutan. Kui aus olla, siis ise ka ei usu. Nii et ärge oodake siin mingit ladusat juttu ega väga õiget õigekirja. 😓

Aga mõte tuli sellest, et hakkasin mõned kuud tagasi lugema ja uurima erinevate võimaluste kohta, kuidas muuta paremaks meie liivast aiamaad ja selle käigus kasvatada rohkem juurikaid, muidugi väiksema vaevaga, sest ma laisk ei viitsi rohida. 😁

Siis ma juhtusin sellise sõna ja kasvatusviisi peale kui PERMAKULTUUR.

Permakultuur – see on väikese pingutusega maksimaalne saak, ainsaks takistuseks on piiratud fantaasia.„Töö on see, mida peate tegema teie, kui te pole teinud nii, et see teeks ennast ise.“ N. Kurdjumovi raamatus “Tark köögiviljaaed”

Liikide paljusus kindlustab bioloogilise süsteemi toimimise, see on üks permakultuuri põhimõtteist. Vaadelgem näiteks niidutaimestikku või metsa. See on täiuslikk. Seal ei ole ka ühtegi tühja kohta. Loodus ei salli tühja kohta! Pidagem seda ka meeles istutamisel. Kui aga võrdleme sellega intensiivpõllunduse saavutusena kollendavat rapsipõldu, siis näeme, et sealne taimistu kasvab põhiliselt kunstlikul ülalpidamisel. Monokultuuride kasvatamisel kasutatakse kunstväetisi ja pestisiide, mis hävitavad mulla viljakuse ja mikrokliima, mistõttu selline maaviljelus ei ole pikemas perspektiivis jätkusuutlik

Lugege, palun edasi SIIT. Pole mõtet seda ümber jutustada. Lugesin palju blogisid ja lehti selle kohta läbi inglise keeles, aga eesti keeles leidsin ainult ühe blogi (SELLE), see blogi muidugi on väga hea ja asjalik, nii et soovitan soojalt lugeda.

Ostsin ka ainukese eestikeelse raamatu “Permakultuuri käsiraamat”. Olin suht pettunud selles, lootsin et see on tunduvalt konkreetsem, kui see tegelikult on. Pea kõik, mis seal kirjas, olin ma juba netist lugenud. Aga kes algust tahab teha permakultuuraiaga, siis ikka soovitan.

Proovin blogi hoida väga praktilise ja lihtsa, mida ja kuidas mina oma aias toimetan ja teen.

Igatahes mõtlesin, et rohkem inimesi võiks seda oma aedades proovida ja parim viis selle levitatamiseks ongi vast blogi hetkel. Nii ma siis kirjutan siin oma esimest postitust…

VAADAKE, HOBUSED ➷➷➷➷➷