hiiumaa

HAHA!

Vahepeal on nii kiire olnud, et olen blogimise järje täiesti ära kaotanud. Juba on maikuu!!! Kuhu see aprill nii kiiresti küll kadus??? Mina olen oma asjadega suht maas. Arvasin, et selleks ajaks mul peenrad ja asjad kõik lõpetatud ja tehtud, et saan rahus asju külvata lihtsalt, aga kus sa sellega…

Alustan siis kirjutamist 27. aprillil tomimunud hüpikaiastuudiost.

Reklaami tegin SELLES postituses.

Meie olime siis Vaemla bussiputkas, mille teemaks oli ‘Putukad ja ponid ‘. Olime lausa nii tublid, et eelmise päeva õhtul tegime väikesed talgud, mille käigus koristasime ära oksad ja sodi ning riisusime ümbruse puhtaks. Selleks, et järgime päev oleks puhas tulla.

Hiiumaa ametikoolist olin siis mina linnaednik, Mari-Liis nooremaedniku erialalt ja Sarah maastikuehituse erialalt. Lisaks aitasid meid veel väga palju Heli, Johannes, Mihkel ja Ristitee talu. Suured tänud neile, poleks ilma nendeta hakkama saanud.

Hommikul tundus nagu aega olevat, aga tegelikult oleks pidanud varem liigutama hakkama. Me jõudsime sinna ponidega natuke enne 11 ja asjad polnud veel korralikult paika sätitud. Seega läks tormamiseks. Natuke peale 11 tuli korraga ka palju inimesi kohe ja see ei aidanud kaasa, sest meil olid veel asjad poolikult pandud. Ei osanud sellega arvestada, et asjade väljapanek ja sättimine nii kaua aega võtab, aga järgmine kord oleme targemad.

Minu väike valik taimi, mis kaasa võtsin

Päev kulges meil vägagi kiirelt. Vahepeal vist oli umbes 30 min paus, mil kedagi ei käinud. Üldiselt käis inimesi ühe auto kaupa kogu aeg, mis samas oli ka tore, siis jõudis ka kõigiga isiklikult rääkida ja toimetada. Põhiliseks magnetiks olid muidugi meie nunnud ponid, kes kuuluvad Ristitee talule, aga hetkel resideeruvad minu juures.

73d5d6d4-67cb-4712-bbae-0aeba7171417 — Moriz ja Miku

Nad olid väga hästi käituvad ja ponidele kohaselt sõid suure isuga kohe aediku tühjaks ja siis hakkasid lootma, et inimsesed peaskid neile nänni andma. Väga ümarad vormid reedavad, et rannavorm on neil veel kauge unistus. Ponid olid seal ainult vaatamiseks ja patsutamiseks, sõitu me kellelegi ei teinud ega ka plaaninud teha.

Siin siis ka väikesed jõu ja ilu numbrid kui neil veits igav hakkas. Miku siis see väike hall ( ~4 aastane) ja Moriz pruun (~12aastane).

Minu kõige edukamateks müügiartikliteks olid kurgirohi ja basiilik. Kurgirohi oli küll üllatus, sest arvasin, et keegi ei tea sellest midagi või siis arvavad, et ma olen hulluks läinud ja umbrohtu müün. Üks inimene lausa ostis 2 taime ja ütles, et oli seda igalt poolt otsinud. Muidugi kõigile ka rõhutasin, et väga heasse kohta teda ei maksa panna, siis tõesti läheb umbrohuks kätte.

Lisan siis mõningad pildid päevast, ega kohe algul polnudki aega pilti teha.

Meist jäi Vaemla bussiputkasse maha 2 suurt lillekasti, väike aiandusteemaline raamatukogu ja pisike ampel posti külge.

Lillekastidesse istutasime võõrasemasid ja peiulilli, lisaks külvasime kressi seemneid ja midag huvitavat veel. Vaatame, kas kastid ikka püsivad omal kohal suvel või mitte. See külm, mis üle käis, võttis vist peiulilled küll kastist ära.

Johannes ehitas sinna meile ka korraliku riiuli, kuhu peale tuli siis väliraamatukogu raamatud. Hetkel panime sinna ainult aiandusteemalise. Suur tänu Merikesele, kes need raamatud mandrimaa pealt kokku korjas.

Päev möödus väga kiirelt. Õppisime palju ja teinekord teeme veel paremini.

Raamat” Minu Hiiumaa aed”

“Minu Hiiumaa aed” on kirjutatud Kristiina Hellströmi poolt. Lugesin lõpuks läbi ja mõtlesin, et jagan ka teiega oma mõtteid lühidalt sellest raamatust. Sellest pealkirjast otseselt ei saa aru, kuidas see oleks kuidagi permakultuuri põhimõtetega seotud, aga tegelikult on.

Autor räägib raamatus oma aiast, mis ta Hiiumaale Sarvele ehitas ja kujundas. Kuna sealne pinnas on väga väheviljakas loopealne, siis ta pidi paljud asjad ümber kujundama ja tegema. Tema aiapidamine on hästi looduslähedane. Ta ei kasuta ei kunstväetisi ega pestitsiide, sest kõike on meil tegelt on looduses saadaval. Kõige huvitavam väetis, millest autor oma oma raamatus räägib, on uriini kasutamine väetisena. Ma pole seda kuskil eestikeelses kirjanduses lugenud ja isegi ingliskeelses on sellest vähe juttu. Tähtsaim asi, nagu aru sain, on vedeliku lahjendamine 1:10.

Väga huvitav on ka tema raamatus lilleaasa loomine, seda tahan minagi katsetada, see on hea kõikidele putukatele. Üldiselt on see suhteliselt hooldusvaba, aga samas ka ilus. See peaks väga hästi sobima minule, kuna minu maa ka väheviljakas ehk liivasuss. Hiljuti sain teda, et meie künka vana nimi oli Klötsimägi, mis tähendab pehmet, ehk siis liivane mägi. Meil veel arheoloogilised kaevamised jätkuvad, sest see peaks ka olema vana kalmekoht aga sellest lähemalt, kui kaevamisd on lõpule viidud. Kunagi mäletan, et meie ümbruses olid ilusad heinamaad, mis olid liigirikkad ja putukaid täis, aga nüüd pole aastaid näiteks väriheina näinud meie juures.

Väga tähtis osa on ka mulla tekitamisel. Raamatu autor arvab ka, et kõige suurem rikkus, mis tema aed maha jätab, on MULD. Kirjutasin siingi raamatust “Muld Tsivilisatsioonide häving” see haakub sellega väga hästi. On ka kõige alus, kui taimi kasvatad.

Lõpupoole kirjutab ta, kuidas kujundada metsa enda ümber. See on väga vajalik oskus. Seal jääb kõlama mõte, et mitmekesisus on kõige hea alus. Proovin oma metsa kujundada puismetsa moodi, aga ega see kõige lihtsam tegevus polegi. Sain ka teada, miks meie ümbruse metsa niidimetsaks kutsutakse. See on nimelt levinud väljend puismetsale Hiiumaal. Vanaema kutsub ka meie lähedast metsa selleks, aga enam ei ole see puismetsa moodi juba ammu. Veel on samal autoril ilmunud õpik/raamat “Maastikuhooldus” , milles räägitakse sellest, kuidas puisniite ja muid maastikuvorme taastada või kujundada. Ise pole seda veel lugenud, aga kavatsen seda peagi teha.

Soovitan lugeda kõigil, kellel on plaanis oma aed looduslähedasemaks muuta, sellega aidates mesilaste ja liblikate edukusele kaasa. Raamatus pole küll samm sammult asju välja toodud, kuidas mida tegema peaks, aga aimduse saab.

Meie poolt taastatud puismets aga valgust on ikka veel vähe siin, rohukamara jaoks.

Võsaülaste vaip katab meie metsa kevadel.

Mahe linnukasvatuskoolitus

07.09-08.09 Oli siis Hiiumaa Ametikoolis mahe linnukasvatuse koolitus.

Permakultuur saab toimida siis, kui maa on viljakas. Viljakat maad saab ka taimejääke komposteerides ja ladustades, aga see võtab aega. Kiirem moodus on muretseda omale kiiremad komposteerijad. Minul on selleks vahel hobune, kanad ja hiljuti lisandusid ka 2 küülikut. Nii hobuse- kui ka küülikusõnnik on väga head sellepärast, et neid saab otse taimede vahele panna, ilma taimedele liiga tegemata. Kanasõnnik on jällegi nii lämmastikurikas, et puhtalt peenardel tarvitades tapab taimed ära.

Mina läksin koolitusele, sest olen vanaema kõrvalt aastakümneid näinud kanade pidamist, aga ise pole otseselt sellega tegelenud. Kui on teadmisi rohkem, siis saan ka vanaema aidata õigete valikute tegemisel.

Koolitus oli väga asjalik, võibolla ainult liialt lühike. Koolitajaks oli Janek P, kes on Estfarmi (kaas)omanikuks. Ja sellest tulenevalt ka VÄGA suurte kogemustega. Lisaks kodulindude küsimustele sai küsida tema käest ka küülikukasvatuse kohta, kuna neidki on tal väga palju! Kogemusi igatahes kuhjaga. See minu arust eristab teda ka teistest koolitajatest, sest tavaliselt on koolitajal hea teooria, aga puudub praktika. Tal aga seda jagus. Janek rääkis üldiselt oma farmist ja sellest, mis meid huvitas. Ma ütleks, et me olime seal liiga väikse kogemusega, et temalt miskit väga head küsida aga kirjutan siia mõningad asjad, mis olid minule uued.

Kõikidele kodulindudele tuleks teha parasiidi/ussitõrje 1x aastas, soovituslikult enne lauta jäämist või vahetult enne külmade saabumist.
Kõikidel kodulindudel on sulestikus tavaliselt täid, see ka suht normaalne. Küll aga võib neil leiduda, palju palju teisi haigusi SIIN “mõni” väljatoodud.
vaksineerimine on kohustuslik alates 50 linnust.
kanad taluvad külma ja kuiva paremini kui niiskust ja sooja.
kanad omastavad kaltsiumi kõige paremini teokarpidest.
kartul teeb munakanad liiga paksuks!
kanadele mõeldud täissöödast on parem eelistada tugevat graanulit– ained hästi segunenud.
pesemiseks segada nt tuhk liivaga või Stalosan F liivaga.

Need olid siis olulisemad asjad, mis mulle meelde jäid sellest koolitusest.

Teise päeva veetsime õues erinevaid kohti külastades.

Esimesena käisime vaatamas Hiiumaa ainukest tapatuba, mis on mõeldud jäneste ja kodulindude realiseerimiseks. See tapamaja oli väike ja efektiivne. Näitas, et kellel motivatsiooni on, saavad selle tehtud, kasutades minimaalset resurssi.

Sealt edasi liikusime Kõpu poole, Uue-Henriku talusse Tiit M. juurde, et tema lindude kollektsiooni vaadata ja tutvuda sealsete asukatega. Hingekiri on tal seal tõeliselt liigirikas: erinevad faasanid, valged paabulinnud, palju erinevaid kanatõuge, nurmevutid, haned, pardid ja üks Mõmmi ehk kohalik realiseerimiskeskus ehk pesukaru. Kindlasti veel mingeid tüüpe, aga rohkem ei tule meelde. Seal vaatasime, kuidas kõik toimib ja rääkisime veel üldistest asjadest.

Väga huvitava asjana eemaldas koolitaja Janek kukelt kannused, mis olid liialt pikaks kasvanud ja segas väikese föönikskuke igapäevaelu. Koolitaja ise üteles, et ta pole nii pikka kukekannust veel isegi näinud. SIIN on näha ka video, kuidas seda teha, pärast on soovituslik ka mingi deso ainega lõige üle käia, et põletikku ei tekiks.

Seal tõmbasime selleks korraks ka otsad kokku, kes tahtis, sai veel küsida, mis teda huvitas. Kätte anti ka tunnistused.

Kindlasti soovitan osaleda täiendõppekoolitustel Hiiumaa ametikoolis Siin on nende koolituskalender.