“Minu Hiiumaa aed” on kirjutatud Kristiina Hellströmi poolt. Lugesin lõpuks läbi ja mõtlesin, et jagan ka teiega oma mõtteid lühidalt sellest raamatust. Sellest pealkirjast otseselt ei saa aru, kuidas see oleks kuidagi permakultuuri põhimõtetega seotud, aga tegelikult on.
Autor räägib raamatus oma aiast, mis ta Hiiumaale Sarvele ehitas ja kujundas. Kuna sealne pinnas on väga väheviljakas loopealne, siis ta pidi paljud asjad ümber kujundama ja tegema. Tema aiapidamine on hästi looduslähedane. Ta ei kasuta ei kunstväetisi ega pestitsiide, sest kõike on meil tegelt on looduses saadaval. Kõige huvitavam väetis, millest autor oma oma raamatus räägib, on uriini kasutamine väetisena. Ma pole seda kuskil eestikeelses kirjanduses lugenud ja isegi ingliskeelses on sellest vähe juttu. Tähtsaim asi, nagu aru sain, on vedeliku lahjendamine 1:10.
Väga huvitav on ka tema raamatus lilleaasa loomine, seda tahan minagi katsetada, see on hea kõikidele putukatele. Üldiselt on see suhteliselt hooldusvaba, aga samas ka ilus. See peaks väga hästi sobima minule, kuna minu maa ka väheviljakas ehk liivasuss. Hiljuti sain teda, et meie künka vana nimi oli Klötsimägi, mis tähendab pehmet, ehk siis liivane mägi. Meil veel arheoloogilised kaevamised jätkuvad, sest see peaks ka olema vana kalmekoht aga sellest lähemalt, kui kaevamisd on lõpule viidud. Kunagi mäletan, et meie ümbruses olid ilusad heinamaad, mis olid liigirikkad ja putukaid täis, aga nüüd pole aastaid näiteks väriheina näinud meie juures.
Väga tähtis osa on ka mulla tekitamisel. Raamatu autor arvab ka, et kõige suurem rikkus, mis tema aed maha jätab, on MULD. Kirjutasin siingi raamatust “Muld Tsivilisatsioonide häving” see haakub sellega väga hästi. On ka kõige alus, kui taimi kasvatad.
Lõpupoole kirjutab ta, kuidas kujundada metsa enda ümber. See on väga vajalik oskus. Seal jääb kõlama mõte, et mitmekesisus on kõige hea alus. Proovin oma metsa kujundada puismetsa moodi, aga ega see kõige lihtsam tegevus polegi. Sain ka teada, miks meie ümbruse metsa niidimetsaks kutsutakse. See on nimelt levinud väljend puismetsale Hiiumaal. Vanaema kutsub ka meie lähedast metsa selleks, aga enam ei ole see puismetsa moodi juba ammu. Veel on samal autoril ilmunud õpik/raamat “Maastikuhooldus” , milles räägitakse sellest, kuidas puisniite ja muid maastikuvorme taastada või kujundada. Ise pole seda veel lugenud, aga kavatsen seda peagi teha.
Soovitan lugeda kõigil, kellel on plaanis oma aed looduslähedasemaks muuta, sellega aidates mesilaste ja liblikate edukusele kaasa. Raamatus pole küll samm sammult asju välja toodud, kuidas mida tegema peaks, aga aimduse saab.
hiiupermakultuur.wordpress.com 