Kuhilpeenra rajamine koolis

Nägin juba enne sisseastumist Hiiumaa ametikooli, et linnaedniku erialas tuleb ka permakultuuri tunde, see aitaski teha mul lõpliku otsuse.

Tuli ka see oodatud päev, kus terve päev tegelesime permakultuuriga. Hommukul tegi Lylian meile sissejuhatuse ja õpetajaks oli Jaanus Välja, kellele kuulub Kalda talu, kus ta tegeleb permakultuuriga. Lisaks on mees olnud Eesti Rohelise Liikumise tegevjuht ja projektide koordinaator, MTÜ Mondo õiglase kaubanduse valdkonnajuht ja alates aastast 2003 Arengukoostöö Ümarlaua õiglase kaubanduse töörühma juht.  Tunni alustuseks ta rääkis natukene permakultuurist üldiselt ja siis mõningaid asju, mida teeb ja kasutab oma talus. Minu jaoks oli enamus ikkagi juba teada värk, aga hea oli ikka kuulata, et mõni teine inimene veel seda teeb ja ka pooldab seda. Vahetevahel on mul küll tunne, et olen ainus hull , vanaema mul alati veendunult noogutab selle peale 😀

Alustasime sellest, et tegime Suuremõisa lossile ringi peale, et koguda kokku “sodi” ehk orgaanilist materjali, mida kellelgi teisel vaja ei ole. Leidsime siis pehkinud puunotte, pehkinud palke, puulehti (juba kottidesse pandult), riisusime niidet. Selle kõik toimetasime ise platsile, kus hakkasime peenart rajama. Sinna kohale oli juba toodud sõnnikut, pappi, oksi ja pilliroogu. Permakultuuri mõte ongi see, et sa kasutad neid asju, mis sul on läheduses ja saadaval.

Alustasime siis papi laiali panemisest, veendusime, et ei jääks vahesid, kust saaks rohi läbi tulla.

Siis panime papi peale pehkinud puunotte.img_9727.pngPuunottide peale panime lehed. Lehtede peale läks sõnnik ja peale niidus ja jälle lehed.

Lehtede ja niiduse peale laotasime korralikult lehmasõnniku.

img_9726.png
Mina siin sõnnikut laotamas

img_9728.pngimg_9665.jpg

Kõige pealmiseks läheb siis mingi kate, mis hoiab valguse eemal, et kõrvalised seemned ei saaks idanema hakata. Meil oli saadaval pilliroog. Jaanus ütles, et pole kunagi sellega katnud, aga vaatame siis. Üks paremaid asju on põhk, mida meil oli ainult 1 väike pakk.

Katsime pillirooga, aga kartsime, et tuul viib selle kohe minema, siis Jaanus arvas, et teeme peale pulgad ja kinnitame vaiadega, et pilliroog minema ei lendaks.

Pulkasid peale paneme siin ja proovime need ka kinnitada okstest vaiadega.img_9675

meie valmis peenar koos Jaanusega

Selle 26 m tegemisel oli meid u 20 inimest ja aega kulus umbes 5 tundi. Seda peenart on ka võimalik täitsa oma silmaga kaeda ka. See asub Suuremõisa kortermajade juures, kirikupoolses otsas. Kes kohta teab, leiab üles, see paistab kaugelt silma 😀

Oli lahe teha ka kooliaias permakultuuri ja näha, et see nii paljudele ka meeldis. Siis järelikult teeme ikka õiget asja.

Aga üldiselt kasutada võib kõiki asju, mis just teil kodus olemas on hetkel. See peenar siis oli pigem lasanje tüüpi, seda saab veel näha  SIIN

Ja kes tahab ikka teda, mis permakultuur on siis SIIN.

*mõningad pildid võetud La18 pildipangast.

Kartul- teistmoodi

Meil on olemas ka aiamaa, mis on küntud ja sinna on maha pandud kartul- väga tradititsiooniline. Aiamaal ma kaks vagu multsisin ära heinaga, et tõestada oma pereliikmetele, et see ikka toimib, kui toimib 😀

Aga mina käisin vanatädi käest toomas kahte sorti kartulit, millest olin palju lugenud ja olin väga elevil, et saaks neid kasvatada. Need on ka pärandsordid, ehk keegi täpselt ei teagi, millal neid Eestis kasvatama hakati. Väidetavalt pidavat ‘väike verev’  olema juba eesti põldudel aastast 1875. Seda püütakse ka säilitada nüüd.

Need sordid on siis:

blue congo

Blue Congo` – lilla sisuga gurmeekartul, väga tervislik, kuna sisaldab palju antioksüdante. Mittelagunev, kuid mure. Sobib hästi värviliste toitude valmistamiseks. Populaarne sini-must-valgete suupistete koostisosa.

Väike verev´ – vana ja kuulus heamaitseline sort, kasvatatud on seda eelkõige just Lõuna-Eestis.

Ja siis vanatädi andis ka seda kartulit, et pidi väga võimsalt suur olema ja varane, siin kirjelduses aga, et hiline eks me näe kummal õigus on.

Laura´ – hiline, piklik, sile, punasekooreline, atraktiivse tumekollase sisuga mittelagunev kartul, sobib ka friikartuliks ja praadimiseks, sobib talvekartuliks, heades säilitustingimustes on säilinud kuni järgmise sügiseni.

Kõige õnnelikum olen väikese vereva kartuli pärast, sest seda on internetiavarustest pea võimatu saada, teine sort mida tahtsin, aga ei leidnud, oli ‘Jõgeva kollane’ see on samuti vana hea sort.

Kartulipeenar

Mul oli plaan kohe neid sorte mitte põllumaale panna, vaid tahtsin katsetada mittekaevatavat varianti, mille kohta olen palju lugenud.

Tegin oma peenrad suhteliselt lauda juurde, et need kellelegi ette ei jääks- tervitused emale! Sealpool pidavat pinnas ka natuke parem olema, eks me näe.

img_6862

Valisin välja selle koha. See on minu kahe ploomipuu vahel olev raskestiniidetav koht , sest seal vahel on ka vana sarapuu küngas. Ja teisel pool kohe hobuse aed. Ta tuli ka kontrollima asja kohe 🙂

img_6863

Tegutsesin siis järgnevalt:

  • katsin peenra pinna ajalehtedega
  • kastsin ajalehed märjaks
  • vedasin peale mulla kanade aiast
  • panin peale kartulid
  • tassisin veel mulda peale
  • multsisin värske rohuga (mille naaber mulle lahkelt tõi)  🙂

Siia panin siis ‘Laura’ ja lõppu *blue congo’. Siis aga avastasin, et mul kartulit veel palju järgi.

Vaatasin-otsisin uue peenra jaoks kohta.Tegin selle siis siia, ploomi ja alles istutatud pirni vahele.

Siia aga ei viitsinud mulda tuua ja tõin heina ja sõnniku segu kanade laudast. Hein alla, kartul peale, ja uuesti heina segu peale. Lihtne. Siis aga vaatasin, et ikka on veel järgi kartulit….

Otsisin ja vaatasin…. tegin selle pirnist lauda poole ehk kartuli peenrad moodustavad mul U kuju. Nüüd juba olin veel laisem ja panin kartulid otse märjaks kastetud paberi peale ja peale heina/sõnniku segu. Ja lõpuks oligi mul seeme otsas :D…jeee…

img_6894

Selline on hetke lõpptulemus- C kuju. Kuivanud puud lohistasin ka mõnedessse äärtesse, et siis on kergem hooldada ja saab lihtsamini sodi peale panna. Sellele peenrale tuleb kartuli kasvades pidevalt heinamultši lisaks peale panna.

img_6896

Loodetavasti siis sügisel näeme, milline nendest kõigerohkem saaki annab. Selle peenra tegemine on ikka väga lihtne, kõige raskem asi oli koha valimine. Ja väikene võitlus saab olema ka nende ↓ kahejalgsete pättidega.

img_6892

kasutatud kirjandus:

http://www.rebasetalu.ee/index.php/kartul-5/kartulisordid

Kokkuvõte

See aasta polnud väga hea aasta selle ekperimendi jaoks kuna oli väga kuiv. Kartul tuli hilja üles ja ei andnud pm saaki. Sügisel olin pettunud ja jätsin sinna maha kõik sama moodi. Järgmisel kevadel aga avastasin üllatusena, et kõik kartulid kasvasid hästi. Sügisel sain juba mitu ämbritäit katuleid siit peenrast. Kõige suuremad olid ‘Laura` kartulid. Need olid lausa sarapuu kännu vahle ennast surunud.
Sedasi saab kindlasti kasvatada aga ei tohi olla meeletult kuiv ja multsi kiht peaks paksem olema.

Üle aasta kasvanud kartul

Siin siis näha ‘sodi peenrasse’ kevadel visatud kartul. Väga hea on üless võtta kartulit, koorid ainult heina kihi pealt ära ja on kogu mugul ilusti näha. Ilusad suured puhtad kartulid oli. Oleks pidanud heina vahepeal juurde panema peale. Pealmised kartulid on valgust saanud ja roheliseks läinud. Väga rahul saagiga. Ja vaeva ka pm ei näinud. Väike võimalus on, et sordiks ‘ Aariel’.

Suured ilusad mugulad.

2020

Panin 2 ploomi vahele samasse kohta maha kartuli ‘Maret’. Umbrohud jäid alla, peale panin lihtsalt ponide järgi jäänud heina. Sinna peale kartuli ja kõige peale veel heina. peale tõin natuke põhku veel .

Maret- põhus 😅

Vaatame kuidas see aasta reageerib heina kasvatuses kartul.